fbpx
  • Tripid

    Viljandi – Põltsamaa

    Pole ammu Viljandi kandis luusinud, egas midagi sõbrad kokku ja minekut. Eriti pikalt ei olnud seekord aega ringi luusida, katsusime ära mahtuda ühte päeva. Ühe jutiga kimasime kohe Viljandi ja hakkasime sealt vaikselt kodupoole tagasi tulema. Piilusime sisse ka Viljandi Jaani kirikusse. See kirik olla ehitatud 17 sajandil endise frantsisklaste kloostrikiriku varemetele. Sõdade käigus on kirikut mitmeid kordi purustatud ja üles ehitatud. Veel pärast II MS tegutsenud kirik suleti 1950 ja muudeti kaubalaoks. Kirik pühitseti taas 1992 ja siin korraldatakse päris palju kontserte.
    Kiriku kellatornis on 25 kellaga kellamäng ja 3 tornikella, mis on ainulaadne Eestis. Vaatasime üle ka Laidoneri ratsamonumendi.

    Siis väike tiir ordulinnuse varemetesse, sellest ei hakka pikemalt kirjutama kuna seda juba varasemalt tehtud küll ja küll. Kes tahab lähemalt lugeda siis siit saab. Lõpuks ometi on siinsed nõlvad ka enamvähem korda tehtud ja nii varemetele kui ümbrusele avaneb hea vaade. Kui varemed, rippsild ja muu värk uuritud võtsime suuna Põltsamaa poole.

    Põltsamaal läks vähe kiireks, tahtsime enne muuseumi sulgemist veel selle läbi vaadata. Viuh väravast sisse ja muuseumi 😉

    Kohaliku väikse muuseumi kohta täiesti arvestatav muuseum oma koguga. Siin näeb nii linnusest väljakaevamisel leitud staffi, II MS värki, talupidamise värki. Igati põnev muuseum kus tasub kindlasti käia silmaringi avardamas.

    Ja muidugi lisaks kõigele näeb siin ka vikuehteid. Neid tavaliselt vitriinides ei hoita miskipärast, ei tea kas kardetakse rahvale päris asju näidata või mis värk nendega on…. Näidata oleks tegelikult küll ja küll aga kahjuks koguvad tolmu arhiiviriiulites.

  • Tripid

    Asjatama Lääne Nigulasse

    Üks väike asjatamine tuli Lääne – Nigula kanti, eks siis tuleb juba tutvuda ka kohalike vaatamisväärsustega. Muidugi paar moonipõldu jäi silma, see muidugi pole midagi erilist. Viimastel aastatel näeb neid üle Eesti üsnagi palju. Aga mis oli ootamatu, et üks põld oli täiesti sinine rukkililledest. Sellist asja pole juba pikki aastaid näinud. Tavaliselt on põllud nii ära mürgitatud, et muu peale vilja ei kasva. Kohe ilus oli vaadata.

    Viskasin pilgu peale kohalikule kirikule ja selle ümbrusele. Kivikirik ehitati ilmselt 13 sajandi teisel poolel Saare – Lääne piiskopkonna arhitektuuri tavade kohaselt. Pikihoone on kahe võlvikuga. Algselt väidetavalt torn ja käärkamber puudusid. Aknaid on ka sellel kirikul kõvasti ümber ehitatud või kinni müüritud. Altariruumis näeb Eestis harvaesinevat kaheksaroidelist võlvi. Alates 18 sajandist on kirikut palju ja kapitaalselt ümber ehitatud. 1872. aastal rajati altariseina taha omapärane köetav käärkamber. Ühesõnaga tasub siin ringi vaadata küll. Siin on ka hulk põnevaid mälestusmärke, nii punase terrori ohvritele kui Vabadussõjas langenuile.

    Õhtul kodupoole kimades oli mõnusalt udune, kohati isegi nii tihe, et sõita ei näinud.

  • Tripid,  Tsill

    Haapsalu kadunud tänav

    Juba keset eelmise aasta suve leiti lõpuks üles Haapsalus kaua kadunud olnud tänav, mis oli siiani arheoloogidel uurimata. Aga no ei saanud seda kohe uurima minna, koguaeg mingi muu teema ees. Nüüd siis kui arheoloogid läinud sain lõpuks ise ka sinna asja uurima, aia tagant aga abiks ikka. Ja tasus täitsa ära see käik.

    Tänapäeva kaartidel seda tänavat märgitud ei ole. Siin tuli nähtavale sadu aastaid maapõues peitunud keldreid, puhta veega kaeve jne. Vanim keldritest on väidetavalt ehitatud 13. sajandil veel enne, kui Haapsalu sai linnaõigused. Omalajal viis see Pime tänav linnusest sadamasse. Vanad müürid ikka päris muljetavaldavad ja ilmselt pakuvad palju kõneainet mitte ainult arheoloogidele vaid ka lamemaa teoreetikutele 😉 kes väga ei taha tunnistada kultuurkihi tekkimist ja olemasolu.

    Kui juba Haapsalus siis peab ikka mõne muu kuulsa koha ka üle vaatama 😉 Promenaad tundus selleks seekord sobilik olema. Peale seda väike kehakinnitus ja magustoiduks “Hull Siil” 😀 😀

  • Tripid

    Korraks Petserisse

    Sai korra Lõuna – Eestis luusides viuh Petserisse ka põigatud. Sinna pole erilist mõtet autoga üle trügida. Kuna Petseri praktiliselt teisel pool piiri siis on mõistlik auto Eesti poolel parklasse jätta ja käsitsi üle piiri minna, saab kordades kiiremini. Eks Nii saigi tehtud, pool tunnikest jalutamist ja oledki juba kesklinnas. Desantnikud marssisid kuskile, ei tea kas neil miski üritus või niisama linnaluba. Iseenesest Petseris ei tohiks desantnike väeosa olla ja linnaloa jaoks neid ka liiga palju. Ilmselt siiski mingi üritus. Kõigepealt sõime kohvikus ja siis tegime tiiru ümber kloostri. Siin on ikka vägevad müürid küll ja huvitav mis saladusi need varjavad….

    Kloostri taga on päris suur põllumaa kus mungad toimetavad ja ega lehmadki on siin vabapidamisel. Karjus oli päris toimekas papi kes oskas isegi veel mitmemeetrist piitsa laksutada nii, et kõrvad lukus 😀 😀

    Lõpuks tiir peal astusime sisse ka. Klooster on asutatud 28. augustil 1473. aastal kui õigeusu mungaklooster ja kloostri ajalugu ulatub jumal teab kuhumaani. Pärimuse kohaselt, mille mungad hiljem üles kirjutasid, on teada, et looduslikule koopale liivamäes sattus esmakordselt peale keegi talumees. See oli 1392. aastal. Koopa esimeseks elanikuks oli teadmata kust tulnud munk Markus. Tema kõrval kaevasid hiljem endale elamud jooksikud Tartust, Pihkvast ja Irboskast. 1470. aastal saabus sinna sakslaste tagakiusamise eest Tartust põgenenud preester Joann Setšnik koos naise ja lastega. Munkade abiga ehitati pühasse mäesse koobaskiriku, mis sai 1473. aastal sisse õnnistatud Novgorodi peapiiskopi Feofili loal Jumalaema Uinumise pühal. Joann Setšnik pühitses end mungaks Joona nime all. Klooster-kindluse müürid ehitas Vene tsaar Ivan Julm Liivi sõja aastail1553—1565. Kivid olid toodud kahekümne versta kauguselt Irboskast ja sellega pidid tegelema pea kõik ümbruskonna talupojad. Vallikraavid kaevasid aga sõdurid hiljem Peeter I käsul. Väidetavalt leidis kloostri ülemise sissekäigu juures 1570 aastal intsident kus ootamatult saabus kloostrisse tsaar Ivan Julm isiklikult, talle läks vastu kloostriülem Kornelius, rist käes. Tervitussõnade asemel lõi tsaar kloostriülemal pea maha. Kuid sealsamas kahetses tsaar tehtut saades aru, et Kornelius ei saanud olla süüdi neis hirmsates kuritegudes, millest laimajad Moskvasse kaebasid. Tsaar tõstis tapetu kätele ning kandis ta alla kiriku juurde. Seda teed, mille kaudu tsaar kandis maharaiutud peaga kloostriülemat nimetatakse sellest ajast peale «vereteeks». Tsaar olla oma järelemõtlematut tegu kahetsenud kogu elu vältel ning saatnud Petseri kloostrile palju kinke. Kas see jutt on tõsi või legend ei tea, ühe teise versiooni kohaselt olevat bojaaride konservatiivse opositsiooni juht vürst Andrei Kurbski oma kodumaa reetnud ja põgenenud 1564. aastal Leetu. Enne seda oli Kornelius tuntud Kurbski lähedase sõbrana. Vürst külastas Korneliust kloostris ja pidas temaga kirjavahetust. Kui tsaar Ivan hakkas oma poliitiliste vastastega arveid õiendama, langesid tema viha alla ka Kurbski sõbrad, nende hulgas Kornelius, kes mõningatel andmetel hukati Pihkvas. Igatahes oli siin päris lahe ringi kolistada, seda enam, et külastajaid oli suhteliselt vähe

    Muidugi lilli on siin kloostris ikka hullult ja milline imeline roosilõhn siin levib…. Ükskord tahaks ära käia ka sealsetes katakombides kuhu lastakse ainult teatud aegadel ekskursiooniga. Ja muidugi peaks uurima kas müürikäikudesse ka lubatakse.

  • Tripid,  Tsill

    Raikkülas

    Sada korda mööda kimanud Raikküla mõisast aga aega pole olnud lähemalt tutvuda. Seekord said asjad plaanitust varem aetud ja vaba aeg tuli kohe kasulikult ära kasutada 😉 Kahjuks siin peahoone ikka veel taastamisjärgus, uus katus ja uksed muud praktiliselt mitte midagi. Aga noh eks mõis tahab palju raha ka, et asja saada. Raikküla mõisa kohta esimene kirjalik teade on 1469 aastast. Seda mõisa on korduvalt ka ümber ehitatud suurem toiming oli ilmselt 1804 aastal kuid see hävis tulekahjus 1817. Peahoone taastati 1819-20 ehitusmeister Oebergi juhatusel. Suuremad ümberehitused olid ka 1887 aastal mil puittrepp asendati paekivist terrassiga. Peale mõisa võõrandamist paigutati sinna 1920 aastal lastekodu. 1958 aastast alates oli siin eriinternaatkool. 1960 aastal põles maha ja oli kuni 1980 ndate aastateni varemetes. Siis ehitati uued vahelaed ja pandi uus katus. Aastast 2000 on asi erakätes aga ega asi selle paarikümne aastaga väga liikunud ei ole, loodame, et kunagi saab ikka valmis ka. Siin on muidugi kunagine omanikering olnud päris huvitav Fersenid, Bistramid, Staalid, Keyserlingid. Keyserlingid olid ka mõisa viimased omanikud enne võõrandamist.

    Väidetavalt olla siin kompleksis säilinud 15 hoonest 14, väga hea protsent 😉 Viskasime mõnele veel pilgu peale, eriti äge ja stiilne on see kuivati-ait oma pika kaaristuga. Hooneid siin tõesti on aga kahjuks enamus suht trööstitus olekus. Siin olla kuskil ka üks põnevaid mõistatusi – suurejooneline maa-alune ehitis, mille kohta info ajalooürikutes puudub. Selle vaatan ka ükspäev üle kui saab. Kaks kohalikku kassi pidasid valvet, üks tuvastamatu mustriga kiisu oli õige julge ja poseeris rahulikult.

    Mõisast paar kiltsa eemal asub ka viimaste omanike kalmistu. Kui silt tee ääres ei oleks siis ei leiaks elusees kuskilt võsast midagi üles. Kunagi on siin isegi vist veits hooldatud aga noh jh. Kui jätate seal käimata ei kaota midagi.

  • Tripid,  Tsill

    Saatse saapa taga käidud.

    Ringi kolistades satub aegajalt igasugu põnevatesse kohtadesse 😉 Ilusad ilmad ja miks mitte nats ringi tuustida, eriti kui saab veel ühendada meeldiva kasulikuga. Seegi kord tuli paar tööpakkumist üle vaadata kohtades kuhu niisama lihtsalt ei satu. Kui Kuusalus ja Tapal asjad aetud võtsime suuna Eestimaa kõige kaugemasse nurka kuhu saab sõita viisavabalt transiidina läbi Venemaa 😀 😀 Võtsime asja rahulikult ja plaaniga, et kui midagi põnevat näeme siis viskame pilgu peale. Tundub, et Ida-Virus on jube populaarne nukkude tegemine nii mõneski bussijaamas või külapiiril võib kohata ühtteist põnevat. Sellest Väike-Maarja nukuplatsist sada korda mööda sõitnud aga koguaeg kiire, pole mahti olnud tutvuda. Seekord tegime asja teoks, tõsiselt äge kohake ja mida kõike siin taaskasutusena ei näe. Soovitan soojalt mööda sõites seal väike jalasirutus teha.

    Seigeldes jõudsime Mehikoormasse, vaatasime siin töö üle ja ega siis saa jätta üle vaatamata ka kohalikku eluolu. Mis mind nagu üllatas, et majad ja aiad siin ikka väga korras ja puhtad, pole nii korras alevit ammu näinud. Muidugi ega ma iga nurga taha vaadanud ka aga need kohad kus me käisime olid küll väga ok. Piirivalve hõljuk oli ka järve kaldal stardivalmis, huvitav kuipalju seda riistapuud siinkandis kasutatakse. Siinsamas on ka 1938 ehitatud Mehikoorma tuletorn ja mälestuskivi II MS loodud sillapea kohal. Päris huvitav on ka 2006 avatud ausammas II MS Eesti riigi taastamise eest võidelnud eesti meestele.  Vaatasime üle veel 1895 aastal ehitatud ja II MS puruks pommitatud luteri kiriku varemed.

    Lõpuks võtsime suuna Saatsele, poleks seda väikest tööotsa muidu ette võtnud aga just sportlikust huvist tegime asja siiski teoks. Ega igapäev ei saa sõita transiidina viisavabalt läbi Venemaa 😉 Huvitav, et läbi Saatse saapa saab sõita isegi jalgrattaga aga seisma jääda ja jalga maha panna ei tohi. Aga mis siis saab kui ratas katki läheb või autol rehv puruks… Siis kohe piiririkkuja ja peetakse kinni või…. Huvitav, et sealne kalmistu oli suhteliselt hooldamata, algul ei jaganud matsu miks nii aga siis plahvatas ära…. Piirid ju kinni ja siin enamus hooldajaid elab teisel pool piiri. Kuna jõudsime siia suhteliselt hilja ja kihulased tahtsid meid ära süüa vaatamata sääsetõrjevahendi kasutamisele jäi ringi vaatamata. Tundus, et sääsetõrjevahend meelitas neid veel rohkem ligi. Ühesõnaga siiapoole tuleb uuesti üks tripp ette võtta.

  • Tripid,  Tsill

    Ülgase (Rebala) fosforiidikaevandus

    Muidu satun siia ikka mingi pikema tripi käigus, aga seekord oli plaan käia ainult korra siin luusimas. Kõigepealt ikka kohustuslik pilt “kaljujoonistustest” ja siis alles kõik muu 😀 😀 Seekord oli siin üllatavalt palju vett, isegi nendes käikudes oli tiba vett kus seda tavaliselt ei ole.

    Luusisin veidi ringi ja vaatasin, et ka nahkhiiri on sel korral kummaliselt palju, ei hakanud nende kodurahu rikkuma ja lasin vaikselt varvast. Novembrist maini ei maksa sinna luusima minna, las sõbrakesed magavad rahulikult oma une täis. Iseenesest on need käigud ägedad ja omaaegsed maaaluse kaevanduse šedöövrid, siin on korduvalt käidud luusimas. Eelnevatest trippidest siia saate lugeda siit, siit, siit, siit, siit ja siit 😀 😀

  • Tripid,  Tsill

    Ehmja metsavennad

    Läänemaal luusides korduvalt silma jäänud silt mis viitab Ehmja metsavendade punkrile aga pole kunagi niipalju aega olnud, et põikaks sisse ja uuriks asja. Seekord tegime asja teoks 😉 Päris huvitav kohake oma mälestuskivi ja tahvlikestega. Arhiivi andmetel on teada, et NKVD operatiivgrupp, milles oli üle 40 mehe, tegid metsavendadele ettepaneku alla anda 21.01.1946, kuid punkris olijad otsustasid võtta vastu lootusetu lahingu. Tund aega kestnud lahingus hukkusid kõik viis metsavenda, neist neli kohalikku meest ja üks sakslane – 1945. aastal nõukogude sõjavangilaagrist põgenenud allohvitser. See punker olla lahti kaevatud 2010 aastal Lääne maleva poolt arheoloog Mati Mandeli kaasabil. Mullavalliga ümbritsetud punker oli 5 x 2,5 m suur palkehitis, millest leiti purunenud ahju jäänused, mis võib viidata granaadiplahvatusele. Veel leiti punkrist kaks nuga, kümneid padrunikesti, nööpe, rihmapannal, ja muud põnevat.

  • Tripid

    Restu – Sangaste

    Suvel on küll kiire ja kõvasti hooajatööd aga nats aega tšillimiseks tuleb ikka leida muidu on igasugused tervisehädad kallal….. Ületöötamise stress jne jne. Vaat kus asjade nimetused muutuvad ajas. Vanasti kui palju rügasid olid väsinud aga nüüd kui palju rügad oled stressis 😀 😀 Stress käib söögi alla ja söögi peale 😀 Kui on tööd oled stressis, kui pole tööd oled stressis, kuri naine kodus oled stressis, kui naist pole ikka stress 😀 😀 Egas midagi, katsusime vähe stressi maandada ja ringi luusida kuigi jh tripile minek stress, kui ei lähe veel hullem stress 😀 Otsustasime , et äkitse tripile minek on vähe väiksem stress kui mitteminek. Niisiis pillid kotti ja tuld, “Hollywoodis” väike jalasirutus ja kohv. Kui kohv manustatud ja jalad sirutatud kimasime edasi lõuna poole. Sihtmärki nagu väga ei olnudki, mõtlesime, et vaatame seda mis ette jääb. Harimäel turnisime vaatetorni, see on üks äge koht, ükskõik mis ajal siin käid, vaated on lummavad. Aga tundub, et neid ilusaid loodusvaateid siin kauaks ei jätku. RMK ei saa ju ometi jätta midagi ilusat alles, varem või hiljem tõmmatakse lagedaks.

    Möödaminnes uurisime vähe ka Restu mõisa. Mõisa esmamainimine on 1499. Natsionaliseerimisest alates kuni aastani 1998 toimis siin majas kool. Praegu muidugi aastaid tühjana seisnud ja rüüstatuna näeb välja üsna trööstitu. Nüüd muidugi kurjad keeled räägivad, et ehk ikka hakatakse seda lähiajal taastama. Loodame, et üks äge majake saab taas korda.

    Üllataval kombel polnudki siin kelder prügi täis veetud. Ilmselt see nats päästab, et kõrval eriti elumaju ei ole. Üks päris korralik puituks oli ka, huvitav kui vana see olla võiks.

    Restust edasi kimasime Sangastesse. Lossi sisse ei saanud, see oli reserveeritud aga vanas tallis ja mujal sai turnitud küll

    Siinsamas veel üks majake, mis ilmselt olnud varasemalt nii korteriteks kui kontoriks. Nüüd moodne miski kodukontori värk ja eks see ole taasavastatud vana 😀 Juba nõuka ajal olid kodukontorid olemas 😉 nii, et ei midagi uut.

  • Matkad looduses,  Tripid

    Aegna

    Pole sada aastat Aegnal käinud, paras aeg mälu värskendada ja vaadata mida uut saarel on. Egas midagi sebisime piletid, viuh laevale ja tuld ainukesele Tallinna saarele 😉 Merelt on Tallinnale päris hea vaade, kahju ainult, et kilukarbivaade on klaaskärakatega ära rikutud.

    Sadamas maja ja kohe saarele tiiru tegema. Huvitav, et siin on veel varemetes päris ägedaid maju. Võiks ju olla juba ammu korda tehtud. Põikasime korra Hugo juurest ka läbi, vaatasin tal seal jummala äge kanatrepp tehtud 😉

    Tagant tõugatuna professionaalsest kretinismist vaatasin üle ka kohaliku kalmistu. Esimesed kirjed Aegna kalmistust pärinevad 1736 aastast ja viimased matmised toimusid 20 sajandi alguses. Palju siia maetud on reaalselt ei tea ilmselt keegi aga arvatakse, et kusagil umbes 100. Siin ka paar mälestuskivi. Üks on püstitatud kahele Nõukogude mereväelasele, kes hukkusid 1947 aastal mingi plahvatuse tagajärjel. Teine on pühendatud 1996 aastal õnnetult hukkunud saare metsavahile Raevo Lillele. Kunagi olla siin ka kabel olnud aga see võeti lahti ja viidi elanike sundkolimise käigus 1922 aastal Rohuneeme külla kus see uuesti püsti pandi. Siinsamas on ka mõned rändrahnud

    Nats lonkimist ja juba olimegi labürindi juures. Millal see rajati pole ka väga täpselt teada, arvatakse, et kuskil 12 – 15 sajandil. See oli pikki aastaid täiesti unustusehõlmas ja keegi isegi ei mäletanud enam kohta kus see asus. Aga nüüd on ta jälle nähtaval ja korras. Läbi käia aega kahjuks ei olnud aga eks ükspäev teen selle ka ära. Lihtsalt paari kohta oli veel plaanis külastada ja laevale oli ka vaja veel jõuda.

    Tuustisime vähe ka Peeter Suure merekindluse varemetes. Siin seda ka ikka natuke on aga nii nagu Naissaarelgi on siin samuti enamus metalli sujuvalt Emexsisse tassitud omalajal. Siin oli miski ca 3 kilomeetri tuuris raudteed ka kasutusel. Aegna rannapatarei hävitati 1918 aastal sakslaste eest taganevate punaväelaste poolt kuid Vabadussõja ajal suudeti need riigikaitse seisukohast väga olulised rannakahurid taastada. Aegna saarele asutati 1922 komandatuur ja juba aastaks 1930 oli komandatuuri koosseisus 331 sõjaväelast. Koos Eesti okupeerimisega läks saar Nõukogude vägede kätte. Eestist taganevad venelased hävitasid 1941 jällegi kõik rannakaitsekahurid, laskemoonalaod ja osa elumaju. Peale II MS oli siin õhutõrjeväeosa ning 1950 aastate lõpus asendusid need piirivalvega. Omalajal sai nendes patareides sees ka kolatud. Aga mõned head aastat tagasi arvati mingite lumehelbekeste poolt, et see ikka jube ohtlik ja pommigrupp käis seal pauku tegemas, et jumala eest midagi ägedat ei säiliks. Sellest tsirkusest ilmus Maalehes kirjatükk ka.