Tripid

Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.

  • Tripid

    Sooniste mõis ehk vabakäiguvangla

    Suvel möödaminnes põikasime korraks sisse Sooniste mõisa. Siis polnud aega kirjutada, nüüd kui hooaeg läbi tuleb see viga parandada. Mnjh hull prügimägi siia ikka maha jäänud. Mõis rajati 17 sajandil. Mõisa viimane omanik enne 1919 aasta võõrandamist oli Hermann von Mohrenschildt. 1905 põles mõis maha ja peale tulekahju ehitati mõisale lisaks kahekordsed külgtiivad. Huvitaval kombel pole selle mõisa kohta interneedumist praktiliselt midagi leida. Väga pealiskaudne inff ainult. 1982 aastal asutati Sooniste mõisa nn vabakäiguvangide koloonia, ametliku nimega JM 422/6. Siin hoiti neid vennikesi kes olid juhuslikult, näiteks traagiliste tagajärgedega liiklusavariisse sattudes kurjategijateks saanud. Koloonia šeffmajandiks oli Sooniste sovhoos, kus vabakäiguvangid tööd said. Mõnel kinnipeetaval olla sinna isegi pere järele tulnud. Tipphetkedel oli Sooniste mõisas või siis avavanglas 116 kohtu poolt suunatud asukat. Vanglas oli toimetamas lisaks vangidele veel 16 ametnikku. Sooniste vangla, ehk siis endine Parandusliku Töö Asunduskoloonia nr 6 lõpetas tegevuse 1996 aastal. Peale seda on kompleks erakätes ja laguneb.

    Samas mahajäetuna on veel üllatavalt heas korras. Keldris oli omalajal olnud üsnagi arvestatav saun.

    Säilinud on isegi arestikambri rauduksed ja sisustus, korrapidaja kommutaator mõni raudahi jne. Kusjuures üks huvitav tähelepanek, ilmselgelt oli mahajäetud hoone meie külaskäigu ajal asustatud. Seda püüti ilmselt küll kiivalt varjata aga kogenud silm nägi ära värsked elutegevuse jäljed. Mõni kohake oli piinlikult puhtaks pühitud keset muud prügi ja magamisasegi oli olemas 😉 Külaskäigu ajal oli aegajalt kuulda väga ettevaatlikke samme ja kuklakarvad tundsid jälgimist. Huvitav kas mõni endine asukas on siia pesa teinud või mis värk… Kahju, et praegused omanikud lasevad laguneda ilusal majal. Aga eks see ole kombeks, ahnitseda kokku kinnisvara mille haldamisest jõud üle ei käi.

  • Tripid,  Tsill

    Paldiski

    Sai üle hulga aja Paldiskis luusitud. Alustasime külastust mereäärsetest varemetest. Siit päris hea vaade merele, huvitaval kombel oli siin merevaadet nautimas ka terve parv põldpüüsid. Polegi siin varem neid kohanud. Lõpuks on valmis saanud ka kauaoodatud keskväljaku uus kujundus, iseenesest pole paha. Aga nagu meil juba kombeks saanud, siis ühelgi ilusal asjal ei tohi puududa oma “tilk tõrva meepotis” Läbi kaevuklaasi nüüd küll midagi ei näe kondensaadi tõttu.

    Käisime vaatasime üle lisaks keskväljakule ka kohaliku joa. Ega see siin päris ei ole, nii nagu Valastegi, vaid lihtsalt kuivenduskraav. Samas vahet pole peaasi, et vett oleks. Külmaga on see juga üsnagi äge oma jääskulptuuridega. Huvitav, et keset novembrit on pajuurvad, need peaks ju ikkagi kevadel olema. Muidugi lisaks pajuurbadele lisas halli sügisilma värvi ilus kärts puuseen.

    Üle pika aja õnnestus sisse kiigata ka Pakri tuletorni. Viimati sai siin üleval käidud aastat 15 tagasi. Vahepeal siin väike uuenduskuur tehtud, mõnes kohas näeb seintel isegi vana värvi. Ülevalt avaneb ümbrusele muidugi päris äge vaade, võimalusel soovitan kindlasti siia üles turnida juba ainult selle vaate pärast. Kui tuletornis käidud viskasime kiire pilgu vanale tuletornile kah, ega seda ilmselt enam kauaks ei ole, loodus võtab oma. Veel mõned varingud ja läinud ta igavikku ongi.

  • Tripid,  Tsill

    Rundale loss

    Rundale loss on silmapaistvaim barokk- ja rokokoostiilis arhitektuurimälestis Lätis. Vaatamiseks pidavat olema 43 restaureeritud ruumi, 2 paraadsaali ja avar barokkstiilis aed. Loss ehitati aastail 1736 – 1740 kuulsa Vene õukonnaarhitekti Francesco Bartolomeo Rastrelli projekti järgi, hertsog Ernst Johann Bühroni suveresidentsina. Bühron olla olnud Vene keisrinna Anna Joanovna soosik. Loss ilmselt ehitati vana linnuse kohale, giidi sõnul olla lossi keldris mõnes kohas näha vanu linnusemüüre. Parklast lossi poole marssides on tee ääres terve rivi moodsaid kempse ja mis mulle muidugi kohe silma jäi on piirdekett. Sellist ketti kohtab meil üsna paljudel kalmistutel platsipiirdena. Lossi üks tiib oli täies ulatuses remondis, eemalt ei saa arugi, et tellingutele on tõmmatud mulaaž 😉

    Lossis tegin tiiru restaureeritud ruumides ja muidugi ka köögis. Huvitav kuidas oleks tänapäeval sellises köögis toimetada… Ilmselt tuleks toit maitsvam kui tänapäevasel elektripliidil.

    Keldris on päris äge näitus kust ei puudu ka mõningad hauaplaadid. Igasugu uksed, lukud, riivid jne on vaatamiseks väljas ja katsuda saab neid ka 😉 Õige mitu tuulelippu on ka vaatamiseks, mõni neist sõjas räsida saanud.

    Igatahes need ruumid mis taastatud on ikka väga ägedad. Ühes toas on väljas lossi lühtrid, no need on ikka päris edevad. Vaatasin, et praktiliselt igas toas on ahi aga mitte kuskil pole ahjusuud. Tiba uurimist ja selgus, et ahjud on üsnagi praktiliselt ehitatud tubades. Ahjusuud avanevad mingisse praktiliselt märkamatusse ruumi kust saab korraga kütta näiteks kolme ahju. Pole paha…. Kusjuures kõik ahjud on tänapäeval toimivad, ainult puudega ei köeta neid enam. Selle töö teeb ära gaas. Wc tool ja vann olid ka päris stiilsed pesuruumis. Lossi trepilt avaneb aiale päris muljetavaldav vaade.

    Kui lossis õige mitu tundi hulgutud kobisin aeda tudeerima. Oh kurja kus siin on roosisorte ja muud mudru nii, et anna olla. Roosisortidel on ilusti nimed ja päritoluriigile viitavad sildid juures nii nagu meil Põltsamaa roosiaiaski, aga ma arvan, et siin on roose kõvasti rohkem kui Põltsamaal. Üks äge idamaa stiilis putka oli hekkide vahel, eemalt tundus nagu mingi stiilne lehtla aga tegelikult oli kemps mis kemps 😀 😀 Tegime siinses lossirestos väikse lõunasöögi ka grupiga. Päris pull elamus, supp toodi lauda mitte portsjonina vaid supitirinaga jne. Ühesõnaga päris tsill koht ja kõvasti on siin toimetatud peale minu viimast käiku. Suvel tasub siin kindlasti käia elamuse saamiseks.

  • Tripid,  Tsill

    Turaida – Sigulda

    Lõpuks jõudsime Turaidasse mingi ilge ringiga, otsetee oli remondis. Loodame, et uus tee on parem kui vana, igatahes ette on asi võetud suurejooneliselt. Saime bussi kuidagi parklasse nikerdatud ja kobisime Turaida lossi tudeerima. Ma siin nii palju käinud, et ei viitsinudki kõiki kohti läbi kolistada. Kiirelt kirikust ja muuseumist läbi, ei midagi uut. Allee ääres olevad infotahvlid olid läbi teinud värskenduskuuri. Linnuses turnisin torni vaateid nautima, need on sealt muljetavaldavad. Peale tornituuri tegin väikse tiiru ka konvendihoone muuseumis. Seal ka kõik vanaviisi. Aga midagi uut oli torni kõrval keldris 😉 Sinna olid kogutud väiksed talvevarud, eemalt nägid välja vägagi ehedad 😀

    Kui Turaida tudeeritud vutvutvut bussi ja Sigulda hotelli poole ajama. Kui hotelli sisse regatud oli veidi aega õhtusöögini. Kes kuhu läks, kes köisraudteega sõitma kes kohalikku kirikusse või lossi. Me valisime ka lossikülastuse. Lossi pargis terve joru nänniputkasid kõikvõimaliku nänniga. Viskasime kiire pilgu peale ja läksime tudeerisime uut lossi, seal küll midagi ulmeerilist vaadata ei ole aga põnev siiski. Näeb vanni “uppunut” jne 😉 Huvitav, et siin on käsipuudel pimedate kiri, pole mujal väga seda täheldanud, tavaliselt see kuskil seinal kui üldse. Varasemalt oleme ka siin lossis käinud aga siis pole üles torni saanud. Seekord saime sinna ka, päris head vaated avanevad sealt. Tasus käimist.

    Vanas linnuses eriti ringi luusida ei saanud, kõik oli kinni, valmistuti õhtuseks kontserdiks. Siinses väravatornis on muidu ühtteist vaadata küll aga õnneks see varasemalt juba nähtud ja midagi hullu polnud kui seekord nägemata jäi. See uus loss olevat omalajal ehitatud siitsamast vanast linnusest võetud kividest. Kolasime põgusalt ka kohalikes käsitööpoodides, päris huvitavad teised.

    Lõpuks oli veel piisavalt aega õhtusöögini ja mõtlesin, et äkitse käiks ajendatuna professionaalsest kretinismist kohalikul kalmistul…. Aga jõudes ristmikule kus vasakule jäi kalmistu ja paremale matkarada otsustasime viimase kasuks 😉 Kuna see polnud väga pikk ja seal pidavat olema miski koobas ka. Igatahes põnev matkarada oli, ruunikivide nägemiseks ei peagi Rootsi sõitma 😉 Natsi aja pärast jõudsime kanjoni servale kust läks alla koopa juurde trepp. Koobas pole tänapäeval küll midagi erilist, kuna on sisse varisenud. Omalajal olla siin lausa arheoloogilisi väljakaevamisi tehtud. Oi kurja oleks ma teadnud, et see trepp nii pikk on oleks parem kalmistule läinud 😀 Alla oli hea minna aga üles tagasi andis turnida. Tagasi hotelli jõudsime suht täpselt söögi ajaks, jõudsin väljas veel kiirelt teha paar pilti ägedast grillist, lilledest ja siiliperest 😉 Peale sööki kotile ja homme Rundale lossi.

  • Tripid,  Tsill

    Mazsalaca matkarada

    Sai järjekordse kogukonnatripi käigus veidi luusitud Lätis. Mazsalaca auulist sada korda niisama läbi sõitnud aga pole kunagi uurinud mis siin vaadata on. Seekordse tripi esimene peatus oli kohalik matkarada. Kusjuures päris tsill matkarada oli, kõikvõimalikke puukujusid kõik kohad täis, enamjaolt muidugi linnulaadsed. Ja pesukaru hoiatussilte näeb ka 😀 😀 Küsisin infopunktist mis värk nendega on, tuleb välja, et need igavesed tüütused pidavat seal täiesti ringi luusima. Meil teda kahjuks või õnneks kohata ei õnnestunud. Mis on selle matkaraja puhul eriti äge, et jõe kaldal on päris palju pingikesi vaadete nautimiseks ja allikate läheduses on kruusid ka vee maitsmiseks. Sai nii mõnestki allikast vett proovitud. Ütleks, et väga hea maitsega vesi oli.

    Huvitav, et see matkarada on midagi meie Taevaskoja ja Piusa ristandi moodi. Liivapaljandid ja ilusad vaated paljandite otsast. Siin on ka selliseid veidi omamoodi vaatekohti, need pole vaatetornid vaid sellised estakaadi moodi asjandused. Matkaraja lõpus on terve joru lõkkekohti ja katusealuseid kus saab rahulikult toimetada, nii nagu meie RMK lõkkekohad. Siinsamas on ka päris suur parkla neile kes ei viitsi matkarada käsitsi läbida vaid tahavad kohe tsillima hakata 😉 Tegime siin väikse hommikusöögi ja kimasime edasi Turaida poole. Igatahes täitsa äge koht oli ja soovitan külastada

  • Tripid,  Tsill

    Karksi ordulinnus ja kirik

    Pole sada aastat Karksi ordulinnuse varemetes luusinud. Seekord möödaminnes tegime siia spetsiaalselt asja. Väidetavalt ehitasid siia nö. puitrajatise 13 sajandi alguses Mõõgavendade ordu vennikesed ja ilmselt tehti see eestlaste muinaslinnuse asemele. Tõenäoliselt pärast leedulaste 1297 aasta rüüsteretke, hakati  selle asemele ehitama kivilinnust. Korrapäratu põhiplaaniga kõrgendiku kuju järgiv eeslinnus sai lõpliku kuju 14 sajandi algul. Linnust on aegade jooksul korduvalt kohendatud vastavalt sellele millised uued relvad tulid käibele 😉 Kõvasti vatti sai linnus muidugi Vene – Liivi ja Poola – Rootsi sõdades. Põhjasõjast ei hakka rääkimagi. Muidugi peale Põhjasõda see varemetesse jäigi. Muidugi olla see linnus olnud omalajal peale Viljandi linnust üks Liivimaa võimsamaid linnuseid. 18 sajandil lõhuti seoses kiriku ehitusega terve joru müüre. Mõnda aega tagasi sai linnuke muretsetud, nüüd oli kohe hea võimalus katsetada. Nu kurja on ikka vahe küll kas pilt maa pealt tehtud või taevast.

    Lasin linnukese luurele, et näha mis on kiriku viltuses tornis põnevat ja kuidas kukeke tornitipus elab 😉

    Katsetasin ka väikese video tegemist tornikukest, päris kobe sai esimeste katsetuste kohta

    Sattusime siia luusima just õigel ajal. Kohe õnnestus ka kirikus sees käia ja ringi luusida. Üsnagi kobe kirik ja isegi seest on näha, et torn on vildakas. Päris korralik pragu on 😀 Ja mis veel oli huvitav, et altari poolne lühter polnudki üleni elektrifitseeritud vaid täitsa päris küünlad käisid. Üks kirikukell oli alla toodud remondiks, huvilised saavad käega katsuda ja münti sisse visata 😉 Kiirelt sai üles torni ka turnitud, seal saab aru päris hästi, et torn vildakas. Kirikuga on siin muidugi see lugu, et tegelikult on kirik siin olnud juba alates 13 sajand. Algselt asus see pealinnuses ja oli puidust. Hiljem ehitati linnuse müüridele aga vundament ei saanud küllalt hea kandmaks torni raskust. Torn vajus vaikselt aina vildakamaks kuni aastani 1995, siis kindlustati vundamenti betoonvaiadega ja tundub, et vajumine saadi pidama. Siis mõõdeti ka torni kallet. Väidetavalt olla see tipust nihkes 2 meetrit ja 5 senti. 33,5 meetri peale väga hull polegi 😉 Meie oma kohalik Pisa torn 😀

    Siinsamas linnuse lähedal on ka üks huvitav kabel, selle ehitas 1730 aastal kiriku juurde viiva tee äärde Karksi mõisa omanik feldmarssal Georg Reinhold von Lieven. Kusjuures kabel pidavat asuma muistse orduvendade kalmistu asupaigas. Kabeli ustel näeb tulnukate portreesid 😉

  • Tripid,  Tsill

    Illuka mõis

    Sai üle vaadatud veel üks ilus Virumaa mõis ja nimelt Illuka. See on natuke omamoodi mõis kus asub alates 1921 aastast mõisakool. Tänapäeval pakub mõis lisaks koolitarkusele erinevaid võimalusi ekskursioonideks, seminarideks, pidulike tähtsündmuste korraldamiseks, ööbimiseks jne. Mõisa ajaloo kohta saate pikemalt lugeda siit.

    Sisekujundus on siin mõnusalt tagasihoidlik aga samas ilus

    Teise korruse toad on väga huvitava lahendusega, ükspäev kindlast kasutan võimalust siin ööbida. Siinsamas saab tutvuda mõisa ajalugu tutvustavate stendidega, on olemas ka väike muuseuminurgake

    Keldrikorrusel on garderoob ja kaev. Polegi nagu väga kuskil mõisas täheldanud sellist põnevat kaevu eksponeerimist.

    Õue peal paar huvitavat puukujukest, paar vana hoonet ja üks päris korralik seminarihoone. Ühesõnaga üks selline vahva mõis kus kindlasti tasub käia. Huvitav on see, et meie külaskäigu ajal ei kohanud me mõisas hingelistki aga samas oli mõis külastuseks avatud.

  • Tripid,  Tsill

    Ojamaa

    Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks ometi see saar ka üle vaadatud. Vanalinn on siin äge, peaaegu nagu Tallinn. Nagu kohapeal selgus siis ühe päevaga Tallinki tripi käigus ei jõua eriti midagi vaadata. Mõistlikum on omal käel siin luusida paar päeva saamaks aimu mastaapidest.

    Tallink pakub miskit väikest bussituuri lähedal asuvale pankrannikule. See midagi sarnast meie Türisalu pangale. Lisaks veel giidiga väikest põgusat linnatuuri ja botaanikaaia külastust.

    Kui see kohustuslik tuur tehtud luusisime omal käel. Tudeerisime veidi linnamüüri, paljut ei jõua ajaliselt, tuleb teha valikuid. Vaatasime üle ka kohaliku suurema kiriku. Hmmm… päris huvitavad veesülitid kiriku räästas 😉 Muidugi on päris muljetavaldavalt efektsed vana kiriku varemed, neid tasub kindlasti külastada kui siinkandis luusimas.

    Veidi aega jäi kohaliku muuseumiga tutvumiseks ka. Kurja küll see ilgelt suur ja põnev, siia oleks pidanud kõvasti aega varuma. Kus siin on ikka kohalikke aardeleide väljas ja mis eriti äge, et on ka sõdalaste luustikke. Nii mõnelgi luustikul on näha ohtralt kas mõõga või taprijälgi.