Tripid
Reisid kodu- ja välismaal, kolades mööda nurgataguseid ja ajaloolisi huvipunkte ning vaatamisväärsuseid.
-
Alatskivi pilvepiirilt
Alatskivi lossis kolatud nii enne remonti kui ka hiljem aga pilvepiirilt asi vaatamata. Nüüd siis sealpool asjatades sai see ka tehtud. Kõigepealt muidugi tööasjad Alatskivi kalmistul. Kalmistu väravas on kohe Vabadussõja ausammas, mis muidugi pole originaal, vaid selle koopia. Esialgne sammas avati 26.08.1928. Sammas lõhuti novembris 1940 aga kelle poolt ja miks ei tea. Saksa okupatsiooni ajal toodi kuju tagasi ja 26.07.1942 taasavati. Uuesti kadus sammas 1948 aastal, ilmselt aitasid sellele kaasa need nn “kultuuritoojad”. Samba koopia taasavati 24.06.1991, samba tagaküljel on tahvel 28 Vabadussõjas langenu nimega. Sealt puudub üks nimi, sest ei suudetud tuvastada. Muidugi vaatasime üle ka kabeli, mõned huvitavad raudristid ja loomulikult Juhan Liivi haua. Haual on märkimisväärse suurusega skulptor Voldemar Melliku poolt loodud 4 meetrine metallobelisk. Kahjuks see on veidi viltu vajunud ja vajaks loodimist.
Nüüd oli aeg üle vaadata Alatskivi loss pilvepiirilt. Alates 1885 aastast on Alatskivil pilke püüdnud lumivalge tornikestega loss. Šotimaa Balmorali lossi eeskujul ehitatud mõisa peahoone projekteeris kohalik mõisaomanik Arved Georg von Nolcken ise. Ainuke vahe on see, et Balmoral on märgatavalt suurem 😉 Aegade jooksul on lossil olnud erinevaid funktsioone, restaureeritud loss on alates 2011 aastast oma täies hiilguses avatud kõigile külastajatele. Nüüd saab siin süüa-juua, majutuda ja töötubades osaleda 😉
Väike droonivideo sellest lumivalgest lossist
-
Viljandi vanalinn ja linnus
Pole sada aastat Viljandis niisama luusimas käinud. Kui siia satud siis ainult tööasju ajama ja muuks pole aega. Seekord sai tiksutud niisama. Kui teised kaasteelised läksid ekskursioonile mööda vanalinna tänavaid siis ma eelistasin omal käel kolada ja nurgatagustesse piiluda 😉 Kui nüüd võrrelda Tallinna, Tartu ja Viljandi vanalinnu, iseenesest pole need muidugi võrreldavad oma mastaapsuse pärast. Aga kui võtta arvesse inimressursi liikumine siis Võrreldes Tallinna ja Tartuga on Viljandi puhkepäeva hommikupoolikul täiesti välja surnud 😀 Paarikilomeetrisel ringil nägin peale meie grupi ainult kahte turisti ja ühte koeratuulutajat.
Lonkisin mööda pisikesi tänavaid vaatama seda ilusti korda tehtud vana veetorni. Muideks sinna saab sisse ka ja ülevalt nautida vaadet vanalinnale. Veetornis on ka mõningaid näituseid aegajalt. Minul jäi seekord sees käimata kuna laupäeva hommikul kell 10 kogu linn veel magab 😉 Aga pole hullu, vaatan teine kord. Ühel tänavanurgal jäi silma vana betoonist teadetepost, praegu sinna veel polnud kuulutusi pandud aga ehk ükspäev pannakse 😉 Ja kui vanasti nägi betoonist maasikaid igal nurgal siis nüüd näeb betoonist kasside kujukesi milledele kaela riputatud sildid varjupaigas kodu otsivate kasside lugudega. Väike tiir ümber Jaani kiriku lossimägede suunas, seal hea istuda ja linnukest lennutada.
Vaatasin vanalinna ja linnuse varemed üle pilvepiirilt. Kusjuures see ilusti korrastatud veetorn hakkab üle linna väga hästi silma. Linnuse ajaloost ei hakka pikemalt kirjutama, see juba varem siin tehtud. Aga pilvepiirilt näeb asi hoopis teisiti välja kui maapinnalt.
Väike video Viljandi vanalinnast ja veetornist pilvepiirilt
Video linnusevaremetest pilvepiirilt
-
Itaalia kalmistu
Itaalias luusides tuleb ikka mõni kohalik kalmistu ka üle vaadata 😉 Seekord siis Como järveäärne Varenna kalmistu. Kalmistu on rajatud terrassidena mäenõlvale, kust avaneb üks kauneimaid vaateid kogu Como järvele. Küpressiridade vahel kulgevad kividest laotud teed, mis viivad mööda sajandivanustest hauaplatsidest ja uhketest perekonnakabelitest. See on kui ajatu galerii oma marmorist kujude, kivist treppide ja hauasammastega. Kusjuures huvitav on see, et mõni hauakivi kannab endas vaid eesnime ja aastat, teine jutustab perekonnalugu.
Itaalia matusekombed peegeldavad tugevat katoliiklikku pärandit, ent on ajaga parasjagu muutunud. Tavapäraselt toimub ärasaatmine kirikus. Avatud kirstu juures saavad perekond ning vahel ka kogukond hüvasti jätta. Jumalateenistuse järel toimub rongkäik kalmistule või krematooriumisse. On veel piirkondi kus kirst kantakse jalgsi läbi linna kalmistule. Itaallaste jaoks on hauaplatsi eest hoolitsemine moraalne ja emotsionaalne kohustus. Regulaarselt tuuakse lilli, küünlaid, pilte. Fotod lahkunutest hauakivil on väga tavalised.
Võrreldes meiega on kolumbaariumid või perekonnakabelid Itaalias tavapärased asjad. Kusjuures perekonnakabelid on siin päris uhked ja seal puhkavad mitme põlvkonna esindajad. Proovi sa meil kalmistule tänapäeval teha perekonnakabelit.
-
Mulgi elamuskeskus
Sai lõpuks veel üks kohake üle vaadatud, muidu kimad koguaeg mööda ja sisse põigata pole aega. Aga seekord oli see lausa programmis 😉 Ennem muidugi põikasime sisse Vilja tallu. Seal kasvatatakse mahevilja mis sõidab otse väljamaale ja see ei tähenda, et peale kombaini ja traktori talus midagi ei ole. Taluõuel on moodne elumaja, minispaa, tiik, tenniseväljak ning palju põnevalt kujundatud lillepeenraid. Lillepeenrad on kujundatud nii, et lilleilu on varakevadest hilissügiseni aga samas vajavad need minimaalset hoolt. Siin tegime ka hommikukohvi ning maitsesime kohalikke küpsetisi. See tegevus pidi algselt küll Täkupoisis olema aga kahjuks on sealne rahvas pika unega ja sealt me midagi tarka hommikul hamba alla ei saanud 😉
Järgmine peatus oligi Mulgi Elamuskeskus. Iseenesest asub see strateegiliselt suhteliselt hea koha peal, täpselt Helme ja Taagepera vahel. Mulgimaa omavalitsused seadsid juba ammu ühiselt eesmärgiks rajada Taagepera lähedale, Sooglemäe talukompleksi Mulgimaa külastuskeskuse kus taaselustatakse külastajale atraktiivses kaasaegses võtmes mulkide lood, tavad, mütoloogia ja pärimus. Algselt oli plaan asi avada EW 100 aastapäevaks aga läks nagu meil ikka kombeks väikese kummivenitusega 😉 Lõpuks avati kompleks alles 2023 aastal. Nüüd saab siin vaadata kuulsate mulkide tegemisi püsinäitusel, küülikut silitada ja kohvikus mulgiputru ja korpi nautida. Need toidud sai ka ära proovitud, kobiseda polnud midagi, täiesti maitsvad asjad. Muidugi kokkuvõtvalt päris kobe kohake aga pilet päris krõbeda hinnaga nagu Eestis kombeks ja selle eest ei saa te mitte midagi 😀 😀
Vaatasime pilvepiirilt ka seda mulkide imelooma 😉
-
Taagepera loss ja võlupark
Sai üle vaadatud see viimasel ajal kõvasti kuulsust kogunud Taagepera loss ja mingi imeline võlupark millest kõik räägivad. Muidugi sissepääs territooriumile üsna krõbeda hinnaga. Väravast sisenedes oli hetkeks mulje, et ohoo mis ägedad elektritõllad aga sellega ka emotsioon piirdus. Võlupark nimega “Alice peeglitagusel maal”. See ei ole lihtsalt jalutuskäik looduses – see on maagiline rännak, mis viib külastaja läbi fantaasiamaailma, kus kõik tundub võimalik ja argipäev kaob hetkega unustusse. Tegelikult on see vaid ilus illusioon, nii nagu poliitikute lubadusedki…
Aga tegelikult mida kaugemale jalutada mööda parki seda rohkem plastmassi näed. Jah mõned pärislilledega peenrad on ikka ka, aga kõik ülejäänu installatsioon on täis kräpp. Kõik loomade-lindude kujukesed, puud ja põõsad ning valdav osa lilli on plast “Made in China” 😀 😀 ja see s… jõuab ühel hetkel prügimäele. Samapalju mõtetut plasti nägi Leedu Babüloni aedades, aga seal vähemalt puud, põõsad ja lilled päris. Isegi Poola kalmistud mis on teada tundud plastilembesed paigad kahvatuvad siinse plastihulga kõrval 😉
Maitse asi muidugi aga mulle jättis eriti rõveda mulje suur mägi pargis, mis üleni kaetud plastlilledega. Nii soliidne loss oleks nüüd võinud vähemalt selle mätta päris lilledega katta, oleks kordi efektsem. Aga noh eks see plastmass olegi tänapäeva uus reaalsus, riided on juba ammu kas plastmassist või naftast
Peale väljas saadud negatiivset emotsiooni vaatasime lossi seestpoolt ka. Kui viimati siin käisime hulkumas siis nägi torn seestpoolt üsna trööstitu välja. Aga nüüd nägi see ikka kordi parem välja. Ilusaid maalinguid nägi igal korrusel. Muideks vaated tornist ümbrusele olid seekord koledamad 😉 Planeering muidu ilus, aga see plast-plast-plast. Räägitakse, et ilu pidavat olema alati vaataja silmades 😀 Ma ei te äkki mul kuidagi kehvad silmad, ühega nagu midagi nägi aga teist midagi varjutas 😀 😀
Vaatasime üle ka kohaliku lossiresto. Pole midagi öelda, ilus ja puhas. Ega toidu ja teenindusegi kohapealt midagi kobiseda pole, teenindus tasemel ja toit maitsev. Sealkandis luusides ilmselt paremat söögikohta ei leia. Hamburgerit ja friikaid müüvaid kohti ei pea ma söögikohtadeks need rohkem sellised hädaabi kohad, kui päris toitu ei leia. Siin on muidugi mingi SPA laadne toode ka olemas aga see jäi üle vaatamata.
Vaatasime selle iluduse ja koleduse üle pilvepiirilt. Kui ei teaks, et see “ilu” on kõik plastmass, siis oleks päris tšill värk. Kokkuvõtvalt sellest võlupargist 0 emotsiooni ja teist korda sellist pappi plasti vahtimise eest kohe kindlasti välja ei käiks, aga loss ise super.
Väike droonivideo kogu värgist sai ka tehtud
-
Läti. Koceni kalmistu.
Naabrite juures hulkudes tuleb ikka mõnda kalmistut ka külastada inspiratsiooni saamiseks. Varasemalt on üle vaadatud päris mitmeid Läti lõunapoolseid kalmistuid. Seal lööb ikka väga kõvasti sisse see Poola – Leedu blingi ja plastmassi hullus. Seekord piilusime Koceni kalmistut, kusjuures kalmistu on ikka vägagi suur. Aga siin ei näe eriti mingit blingi ja plastmassi, hauad on tagasihoidlikult aga samas maitsekalt kujundatud. Sellised platsid vajavad üsna vähe hooldust. Musta massiivset ja läikivat graniiti siin praktiliselt ei näe.
Kohe näha, et siin pole mentaliteeti “mul on suurem kui sul” nii nagu meil Pärnamäe ja Liiva kalmistu teatud rahvuse osades. Huvitav, et siin kalmistul oli veel säilinud raketega kaev, see oli küll nö. 2in1 😉 Et siis mugavamad saavad kraanist vett lasta aga tugevamad saavad ämbrit vändata 😀
Siin on praktiliselt enamustel haudadel ilusad peenrakastid, mõnedel on isegi nimeplaat või mingi muu kujundus peal. Vanasti olid meil ka kalmistutel samalaadsed betoonist peenrakastid aga tänapäeval üritatakse sellised igal võimalikul juhul likvideerida ja peale panna pesubetoonist kärakad. Muidugi on meil ette tulnud erandina isegi mõne vana peenrakasti säilitamine.
-
Käre lahinguväljad
Veel üks valge laik Eesti gloobuselt likvideeritud 😉 Varem küll kuulnud nendest Käre lahinguväljadest küll ja küll aga vaatama pole siiani jõudnud. Nüüd see kohake üle vaadatud nii maa pealt kui pilvepiirilt. Käre talu oli sõja ajal päris korralikus katlas, siinpool jõge olid Aadu mehed ja teisel pool jõge “Koba” mehed. Need viimased pressisid usinasti peale ja eks seetõttu pandi siin päris palju sibulaid varakult mulda. Tänapäevalgi on siin näha kõvasti kaevikuliine, tulepesasid jne. Osa punkreid on taastatud nende algses asukohas.
Siinsamas tegutseva klubi eesmärk on vanatehnika ja -vara säilitamine ning eksponeerimine. Ajaloolist militaarpärandit põimitakse kaasaegsete vaba aja veetmise võimalustega. Siin saab osaleda giidiga jalgsimatkal kaitseliini piirkonnas ja loomulikult näiteks KrAZiga mõnusa safari korraldada. Ja palju muidki ajaveetmise võimalusi on siin olemas. Eks meiegi vaatasime üle rikkaliku valikuga baari, maitsesime tervitusnapsu ja käisime luusimas kaevikuliinil 😉
Kui väike matk tehtud suundus enamus KrAZiga safarile, ma ei viitsinud minna, eks sellisega ole omalajal sõidetud nõrkemiseni mööda Siberi teid 😉 Ma parem vaatasin seda lahingupaika pilvepiirilt, ja siin on mida vaadata. Nii, et tasus täitsa ära siin käimine ja militaarhuvilistel soovitan ka seda kohta külastada.
Panin siia väikese video kohapealsest olustikust, rohkem videoid näeb siit
