• Nokitsemised,  Õpitoad,  Tsill

    Keraamikaga hullamas vol.4

    Nonii, uud katsetused ajaviiteks. Suvel paras tegevus õues ahju kütta 😀 😀 püromaanid nagu me oleme. Toorikud ahju ja tuli otsa, vahepeal kütsime ikka naabrimuti kummikutega kah 😉 Lõpuks oli staff valmis praetud ja aeg ahjust välja nokkida.

    Kui staff väljas ja pestud läks kohe uus täis ahju küpsema

    Pimedas ikka palju efektsem kütta 😀 😀 Leek korstnast väljas on iga päris efektne vaade. Ja pea 1000 kraadi sai ka ahju sisse 😉

    Peale paari tundi kõva kütmist oli teine ahjutäis ka valmis. Päris põnevaid asjakesi oli valmis meisterdatud

  • Nokitsemised,  Õpitoad,  Tsill

    Veel natuke pidurit kiiresse temposse

    Mõnda aega tagasi sai keraamikat näpitud ja lubatud, et kordame 😉 Nüüd see siis käes. Vidinad ahju ja tuli räästasse 😀 😀 Kurja termomeetri saime peaaegu põhja.

    Näppisime ahju lahti, seal sees ikka päris soe vist. Keraamika täitsa hõõgus… Ja tulemused päris ägedad. Peab vist veel kordama 😀 😀

  • Nokitsemised,  Õpitoad,  Tsill

    Vähe vaheldust kiiresse temposse

    Koguaeg kiire ja eriti puhata pole aegagi, veelvähem sõpradega midagi korraldada. Aja mahavõtmine muutus juba üsnagi aktuaalseks. Kamp kokku ja tuulduma 😉 Kõigepealt ikka läbi ajaveskist. Uurisime vähe ümbrust ja ajaveski tegemisi. Siin toimetab isegi paar ringikest, enamjaolt muidugi keraamika teemalised. Isegi põletusahi olemas. Siin saab ka ürituseks ruume rentida. Aga meie läksime ajas veel veidi tagasi ja külastasime Rebala muuseumi. See igavesti äge muuseum. Kahju ainult, et lahti jube lühikest aega, paar päeva nädalas ja talvel saab siia üldse ainult külastusaja eelneval kokkuleppel. Aga iseenesest tasub seal muuseumis käia end harimas küll.

    Lõpuks jõudsime ise ka Kunstikrati Suvekoolis natuke keraamikat nokitseda. Natuke värvidega mäkerdamist ja vidinad ahju sooja 😀 Hagu ikka nii alla, et leek korstnast väljas 😀 😀 Lõpuks olid asjad küpsed ja sai imetleda omi saavutusi. Päris tsill teema ajaviiteks, seda tuleb korrata 😉

  • Nokitsemised,  Õpitoad,  Tsill

    Veidi vaheldust kiiretesse tööpäevadesse.

    Hullult toimetamisi viimasel ajal olnud ja veidi puhkust kulub marjaks 😉 Viikingiteküla hea koht vahelduseks. Seal saab tsillida aegajalt ümber kehastades viikingilaeva kapteniks või relvameistriks. Kõik on teretulnud laevaga sõitma või meisterdada. Kuna ma seal igapäevaselt ei toimeta siis tuleb sõidu või meisterdamise ajad eelnevalt kokku leppida… Või jälgida reklaami Viikingiteküla FB lehel 😉 Kui tunned endas olevat natuke viikingit siis tule meisterda omale varustus ja lähme laevaga retkele 😉

  • Muu värk,  Nokitsemised,  Õpitoad,  Tsill

    Seebimeistril külas

    Ükspäev käisin vaatasin kuidas searasvast saab seep. Heal tuttaval oli parasjagu pada tulel ja rasv podises 😀 😀 Kõige ehedam ökovärk, midagi ei lähe raisku. Kui vanasti maal praeti pea kõik asjad searasvaga siis nüüd ei taha sellest keegi kuuldagi midagi.

    Ma vahel harva kodus kasutan pannukate praadimisel, hoopis teine maitse on kui õliga praetud kookidel. Ega vanasti searasv ainult praadimiseks olnud, juba siis tehti vahet mis kuhu läks. Paremad palad sulatati toidu tegemiseks, nirumad läksid seebi või küünalde tegemiseks. Ja mitte ainult searasv, kõik muude loomade rasv kasutati samuti ära. Küünlaid tehti enamjaolt lambarasvast. Seebi keetmiseks sobis kõik kus vähegi rasva küljes, näiteks, sooled, siseelundid jne kõik läheb kaubaks 😉 Isegi surnud loomad keedeti seebiks. Väike vahe siiski seebi mõistes rasval on. Veiserasvast keedetud seep vahutab vähe ega lahustu hästi külmas vees. Searasvast valmistaud seep on tiheda püsiva vahuga ja pehme ning lahustub vees hästi. Saartel keedeti seepi hülgerasvast, mis haises koledalt ja nägi välja must nagu karus… aga väidetavalt pesi välja kõik plekid. Eestis seebi keetmine kodus on ilmselt alguse saanud keskajal. Vanasti kasutati muidugi seebistumise tagamiseks tuhaleelist, mis saadi kasetuha leotamisel veega. Käis see protseduur umbes nii… sõelutud kasetuhale valati peale kuum vesi ja jäeti settima. Kui vesi settinud kurnati see tuha pealt ära ja sellega keedeti seep. Leelis pidi olema nii kange, et toores muna ujus peal. Tuhaleelisega seebi keetmine on päris pikk protsess, seetõttu kasutatakse tänapäeval tuhaleelise asemel seebikivi. Muidugi ega see, et seep keedetud ja vormi valatud ei tähenda, et kohe võib sellega pesema hakata. Et sellest ollusest saaks hea seep peab see laagerduma vähemalt paar nädalat soojas ja kuivas kohas. Parimaid seepe laagerdatakse lausa mitmeid kuid. Seebi sisse võib lisada meresoola, savi, muda, vetikaid, lilli või mida iganes. Siinjuures peab muidugi hoolikalt mõtlema mida seebile lisada… Lisandid on küll edevad ja ilusad aga kõik see lisa peab ju alla minema kanalisatsioonist…..

    Seda seebivärki saab proovida seebimeistri juures õpitoas ise kah. Paari tunnikesega saab valmis keedetud ja meelepärasesse vormi valatud. Edasine seebiks saamine võtab tiba rohkem aega 😉 See on nagu vanasti majaehitus 😉 ühel aastal valad vundamendi ja järgmine aasta tõmbad seinad püsti 😀 😀 Ühesõnaga tahab veidi laagerdust 😉

    Sai natuke valmis seepe ka näpitud. Pole paha… ei mingit rasva lõhna. Suht lõhnavabad ökoseebid kui just polnud lisatud vähe vanilli või mõnda muud lõhna 😉 Aga isegi need lõhnad sellised mõnusalt tagasihoidlikud, mitte nii nagu poeseebil rämedalt vänge keemialõhn juures.

    Kellel sellise mõnusa kodukootud ökoseebi vastu huvi siis seda saab sebida kas tegijalt otse või meie poest. Valikud on põnevad 😉 Kas lihtsalt seebitükk või siis nö. “taaskasutus pakendiga” mis sobib nõude, pesu, ihu või mille iganes pesemiseks.

  • Õpitoad,  Tehtud üritused,  Tsill

    Viikingisõdalase varustuse meisterdamise õpituba

    Neid põnevaid töötubasid teinud õige mitmeid aga kahjuks pole pilte, enamjaolt teen neid ju lastele. Lasteürituse pilte avalikult jagada suht probleemne tänapäeval, no ei jaksa igalt lapsevanemalt eraldi luba küsida pildi avaldamiseks. Seekordne õpituba Viikingite külas oli täiskasvamutele ja siin asi lihtne.. Küsid kõigilt korraga ja kui ok siis läheb pilt kasutusse. Seekord lubati lahkelt pilte teha ja kasutada ka. Seltskond oli asjalik ja meisterdamine tuli kõigil ilusti välja. Kui mõõgad ja kilbid valmis lipsasime viuh õue, seal sai iga õpilane värviga tuunida oma kilbi meelepärasesse tooni.

    Kui värv tahenenud, selgitasin reeglid, jagasin seltskonna kahte malevasse ja läks siinsamas tiigi kaldal madinaks. Linnusesse ei saanud kahjuks minna, seal oli teisel grupil programm. Mehed said auru korralikult välja lasta. Ei tea mida seal klaariti aga ju saadi hakkama, igatahes lahinguväljale ühtki kadunukest maha ei jäänud 😀 😀 Kui lahingud peetud ja jalg sirutatud jätkasime ruunidega… Kellel huvi samade toimetuste vastu siis täpsema info leiab siit.

  • Nokitsemised,  Õpitoad

    Küünlameisterdamise õpituba.

    Muidu nokitsen küünlaid ise teha aga seekord tegime neid toreda seltskonnaga õpitoas. Kõigepealt tegime väikse ekskursiooni Viikingite külas, rääkisin natuke küla tegemistest ja siis proovisime naturaalsest mesilasvahast ökoküünlaid meisterdada. Iga õpilane proovis meisterdada kahte eri kujuga küünalt. Nagu piltidelt näha saadi edukalt hakkama 😉 Aitäh meeldivale seltskonnale. Kelle huvi selle õpitoa või küünalde vastu siis täpsema info leiab tegevuste või poe rubriigist 😉

    Piltide autor Kaisa Högren

  • Nokitsemised,  Õpitoad

    Vikukilbid väikestele viikingitele.

    Juba tükk aega tagasi sai kilpide toorikud valmis tehtud õpitoa ja poe jaoks. Aga edasi ei viitsinud teha, vahepeal oli sada muud projekti 😉 Nüüd üle öö tekkis väike tellimus kilpidele, egas midagi töökoda käima….

    Terve päev toorikute lihvimist ja värvimist ning kui värv kuiv läksid sümbolid kah peale. Need olid ka juba tükk aega tagasi prinditud aga välja lõikamata. Vat kunagi ei viitsi ennem teha kui perse põlema hakkab suure leegiga 😀 😀 Aga noh täitsa võimalik on ühe päevaga valmis teha 20 kilpi lastele. Sarnaseid kilpe saab huviline meie õpitoas ise meisterdada. Nüüd aeg ka ära testitud, umbes tunnike läheb selle nokitsemiseks aega. Sellised need ahjusoojad kilbid välja tulid 😉 Siit väike vihje… kellel jõulukinki vaja väiksele viikingile siis… siit saab 😉 😉

  • Nokitsemised,  Õpitoad

    Katsetused küünaldega vol.2

    Ükspäev sai kiiruga katsetatud mõne küünlaga sportlikust huvis. Aga täna võtsin asja natuke pikemalt käsile 😉 Sai siin erinevatest kohtadest tükikaupa mesilasvaha sebitud ja päris huvitav on see värk. Vaha värvus varieerub suht palju ja seda ilma kustlikku värvainet lisamata 😉 Algul mõtlesin, et miks nii aga tuleb välja, et vaha värvus oleneb lisandite (mesi, taruvaik, suir) sisaldusest. Algselt on värskelt toodetud mesilasvaha puhas valge. Kasutamise käigus omandab vaha värvuse, mis võib varieeruda helekollasest tumepruuni kuni mustani. Erinev värv vihjab ka tarusisesele tegevusele. Vaha kollased toonid pärinevad taruvaigust ja õietolmu värvidest. Vaha koosneb rohkem kui 300 koostisainest, mis võivad regiooniti erineda vastavalt mesilastele kättesaadavate korjetaimede erinevusele. Kuid kohalikust floorast veelgi enam määravad vaha koostist pärilikud omadused. Vaha täpne keemiline koostis on geneetiliselt määratletud ning seega on sama piirkonna vahad keemiliselt sarnasemad kui kaugemate piirkondade vahad. Tsiteerides Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi taimekaitse osakonna teadur Reet Karise kirjatükki…. Mesilasvaha on inimesed kasutanud ilmselt sama kaua kui mettki. Juba vanas Egiptuses kasutati mesilasvaha kosmeetilistes ja raviotstarbelistes salvides, sellest valmistati küünlaid ja maalimiseks vajalikke värve. Mesilasvaha lisati ka nende segude hulka, mida kasutati surnukehade mumifitseerimiseks. Tänapäeval on mesilasvahal väga palju kasutusviise, kuid 80% läheb mesindusse tagasi kärjepõhjade tegemiseks. Ülejäänud 20%-st on tuntuimad küünalde ning vahapitserite valmistamine. Kergesti vormitavat vaha kasutatakse ka erinevate anumate õhukindlaks sulgemiseks. Vaha vetthülgavad omadused on viinud selle kasutamisele riiete, jalatsite jm. veega kokkupuutuvate nahkade või tekstiilmaterjalide veekindlamaks muutmisel. Mesilasvaha on väärtuslikuks vahendiks erinevate söödavate materjalide koostises: puuviljad säilivad paremini, kui need on pärast valmimist ja korjamist kaetud imeõhukese vahakihiga, arstirohud muutuvad kergemini neelatavaks, kui need katta mõne pehme ja sileda materjaliga, nagu näiteks vaha. Mesilasvahal on leitud olevat turseid alandavaid ja põletikuvastaseid omadusi.

    Ühesõnaga võtsin vaha sooja ja voolisin mõned küünlad. Piltidel on näha kuidas varieerub vaha värv. Meisterdamisel kasutasin nii Eesti kui Inglismaa päritolu mesilasvaha. Väliselt ei tee mingit vahet mis on mis 😀 😀 ja vot ei ütle ka 😉 Ajaviiteks katsetasin ära ka kaua need küünlad põlevad… Koonuse kujulised põlevad ca 100 minutit ja silinderjad põlevad ca 120 minutit. Aga eks see põlemisaeg oleneb paljudest teguritest…. Kas küünalt on enne süütamist hoitud külmikus, milline on ümbritsev temperatuur jne jne. Ja voolimisega saab tõesti head pehmed käed, pole mingit kreemi vajagi 😉 Soovijad saavad minult nüüd mesilasvahast käsitööküünlaid omale sebida või õpitoas neid ise meisterdada.

  • Nokitsemised,  Õpitoad

    Ettevalmistused õpitoaks

    Tegin väiksed ettevalmistused õpitoa läbiviimiseks. Hunnik erineva jämedusega tahti parajaks lõigatud ja vaha kah 😉 Pildil ilusti näha kuidas vaha värv varieerub ja sugugi mitte kunstlikest värvainetest 😉 Millest värvierinevus tuleb kirjutan ükspäev pikemalt 😉

    Nüüd jääb vaid oodata toredate õpilaste sooviavaldusi meisterdamiseks 😉 Kui sa tead kedagi kes teab kedagi kes tahab meisterdada oma väikeste käekestega küünlaid siis juhata ta siia 😀