Ükspäev sai kiiruga katsetatud mõne küünlaga sportlikust huvis. Aga täna võtsin asja natuke pikemalt käsile 😉 Sai siin erinevatest kohtadest tükikaupa mesilasvaha sebitud ja päris huvitav on see värk. Vaha värvus varieerub suht palju ja seda ilma kustlikku värvainet lisamata 😉 Algul mõtlesin, et miks nii aga tuleb välja, et vaha värvus oleneb lisandite (mesi, taruvaik, suir) sisaldusest. Algselt on värskelt toodetud mesilasvaha puhas valge. Kasutamise käigus omandab vaha värvuse, mis võib varieeruda helekollasest tumepruuni kuni mustani. Erinev värv vihjab ka tarusisesele tegevusele. Vaha kollased toonid pärinevad taruvaigust ja õietolmu värvidest. Vaha koosneb rohkem kui 300 koostisainest, mis võivad regiooniti erineda vastavalt mesilastele kättesaadavate korjetaimede erinevusele. Kuid kohalikust floorast veelgi enam määravad vaha koostist pärilikud omadused. Vaha täpne keemiline koostis on geneetiliselt määratletud ning seega on sama piirkonna vahad keemiliselt sarnasemad kui kaugemate piirkondade vahad. Tsiteerides Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi taimekaitse osakonna teadur Reet Karise kirjatükki…. Mesilasvaha on inimesed kasutanud ilmselt sama kaua kui mettki. Juba vanas Egiptuses kasutati mesilasvaha kosmeetilistes ja raviotstarbelistes salvides, sellest valmistati küünlaid ja maalimiseks vajalikke värve. Mesilasvaha lisati ka nende segude hulka, mida kasutati surnukehade mumifitseerimiseks. Tänapäeval on mesilasvahal väga palju kasutusviise, kuid 80% läheb mesindusse tagasi kärjepõhjade tegemiseks. Ülejäänud 20%-st on tuntuimad küünalde ning vahapitserite valmistamine. Kergesti vormitavat vaha kasutatakse ka erinevate anumate õhukindlaks sulgemiseks. Vaha vetthülgavad omadused on viinud selle kasutamisele riiete, jalatsite jm. veega kokkupuutuvate nahkade või tekstiilmaterjalide veekindlamaks muutmisel. Mesilasvaha on väärtuslikuks vahendiks erinevate söödavate materjalide koostises: puuviljad säilivad paremini, kui need on pärast valmimist ja korjamist kaetud imeõhukese vahakihiga, arstirohud muutuvad kergemini neelatavaks, kui need katta mõne pehme ja sileda materjaliga, nagu näiteks vaha. Mesilasvahal on leitud olevat turseid alandavaid ja põletikuvastaseid omadusi.

Ühesõnaga võtsin vaha sooja ja voolisin mõned küünlad. Piltidel on näha kuidas varieerub vaha värv. Meisterdamisel kasutasin nii Eesti kui Inglismaa päritolu mesilasvaha. Väliselt ei tee mingit vahet mis on mis 😀 😀 ja vot ei ütle ka 😉 Ajaviiteks katsetasin ära ka kaua need küünlad põlevad… Koonuse kujulised põlevad ca 100 minutit ja silinderjad põlevad ca 120 minutit. Aga eks see põlemisaeg oleneb paljudest teguritest…. Kas küünalt on enne süütamist hoitud külmikus, milline on ümbritsev temperatuur jne jne. Ja voolimisega saab tõesti head pehmed käed, pole mingit kreemi vajagi 😉 Soovijad saavad minult nüüd mesilasvahast käsitööküünlaid omale sebida või õpitoas neid ise meisterdada.