fbpx
  • Muu värk,  Nokitsemised

    Vikukilpide uus projekt.

    Ükskord ammu sai ajaviiteks üks nahkkattega vikukilp tehtud. Selle tegemise kohta võib lugeda siit ja siit. Seda on nüüdseks isegi vähe pruugitud aga kui keegi ihaleb seda omale jõulukingiks peame läbirääkimisi 😉 Ükspäev sain vähe sobilikku vineeri ja mida sa ikka pimedatel õhtutel teed kui mitte kilpi 😀 😀 Ausalt…. neetidega pusida ei viitsi, et autentsem jääks, sobivad mutrid – poldid ka. Tõin poest neid peoga kohe. Ainuke asi mis poltide – mutritega tegin oli väike kuumutus, et tumedad saaksid. Kuurist paar lauajuppi ka ja läks pusimiseks.

    Punane kilp hakkab juba ilmet võtma, praktiliselt veel äär teha. Mõtlen ainult kas ma seekord viitsin toornahaga seda õmmelda. Eelmine kord läks selle peale ikka hullult vandesõnu ja kõik näpud olid auklikud nagu narkari veenid 😀 😀 Kohe kohe saab must kilp ka enamvähem jonksu.

  • Muu värk,  Õpitoad

    Üks äge ajalooga vineer

    Vineeriga on alati üks hull sebimine, vanasti vedeles igas nurgas ja jagati rõõmuga, ole ainult mees ja vii minema. Aga viimasel ajal see enam nii ei ole, pigem saadetakse prügisse kui ära antakse. Nii mitmestki firmast käinud küsimas kus jääb hullult üle pakendivineeri aga ei anta midagi. Isegi raha eest mitte. Mingi väga karm käsk “ladvast”… kõik tuleb konteinerisse loopida ja prügilasse saata. Ei tea miks see nii on kui asja oleks võimalik tegelikult taaskasutada. Hull raiskamine käib. Samas laste töötubade jaoks uut vineeri osta pole probleem aga see on päris kallis ja seda kulub palju. See omakorda ajab õpitoa hinna kõrgeks. Ükskõik kuidas sa ka ei säti nagunii läheb tahvlist tubli kolmandik raisku. Lõppkokkuvõttes, et töötuba laste jaoks ei läheks ülemäära kalliks tuleb katsuda sebida teise ringi vineeri 😉 See on ka igati mõistlik taaskasutus prügimäele saatmise asemel. Suvel ikka väga tihti kogesin sellist prioriteetide nihkes olemist. Lapsevanemad jalutavad ringi käed õlut täis ja siis kui laps küsib viiekat õpitoa jaoks, kus saab ise midagi oma kätega meisterdada siis peetakse seda väga kalliks 😀 😀 Kui juba praegu ei raatsi oma pensionifondi investeerida mida sa siis tulevikus saada tahad.

    Puht juhuslikult sattusin ühe vana maja kapitaalremondile ja küsisin töömeestelt kas ma võin selle vana vineeri mis nad seinast maha kougivad ja prügikonteinerisse viskavad omale võtta. Küsiti kohe mille jaoks… Seletasin teema ära ja ülla-ülla töömehed olid väga mõistvad. Ütlesid, et nad siis vineeri konteinerisse ei viska vaid panevad seina äärde virna, võtku ma niipalju kui vaja on. Tarisin selle virna koju joonistasin tuimalt ringid peale ja kukkusin kilpideks saagima. Vaatasin küll, et vineeril templid peal nagu ikka ja ei pööranud sellele tähelepanu. Üldjuhul igal vineeritahvlil tootja tempel peal. Midagi jäi sellest templist siiski sügelema 😀 kuskilt koitis, et Luterma oli ju EW aegne vineeritehas. Egas midagi google aitab 😀 😀 Kurja, tuleb välja, et ilmselt see vineer ongi toodetud enne II maailmasõda A.M. Lutheri aktsiaseltsis. Mis 1940 aastal natsionaliseeriti ja sõjas kõvasti hävis. Peale sõda tehas taastati ja sellest sai uuesti vabrik. Aastatel 1945–1968 kandis vabrik nime Tallinna Vineeri ja Mööblivabrik, 1968–1993 Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat (TVMK) ja 1993–1996 — AS Marlekor. Vot nii, et nüüd kasutame õpitoas kilpide meisterdamiseks ajaloolist EW aegset vineeri.

    Vot sellised vahvad juba lakitud kilbid saab sellest vineerist. Eks enne jõule Viikingite külas õpitoas näeb mida lapsed nendest toorikutest teha oskavad 😉 Nüüd mõtlen mis jääkidega teha, kas meisterdada nendest ka midagi või kütta ilma soojemaks.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Koeru kirikuaed ja von Tollide kabel.

    Tegime lapsevanemaga aega parajaks ja luusisime vähe Koerus, mõtlesime ehk saab sisse põnevaid laemaalinguid vaatama… Peaks ju teeliste kiriku raames lahti olema aga ei midagi, kahjuks kinni mis kinni. Koeru kirik pidavat olema üks Kesk- Eesti vanemaid kirikuid, ehitusajaks peetakse 13 sajandi teist poolt. Mõnda aega tagasi avastati siin 13 sajandil loodud ja hiljem ülemaalitud seinamaalingud ja õige mitu aastat möllasid siis suvepraktika raames kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna üliõpilased. Spetsialistide sõnul olla vanasti kirikud oluliselt värvilisemad kui seniajani arvati. Siinsed maalingud on rikkalikud ja väga hästi säilinud kõikides võlvides ja teist nii ägedat maalingutega kirikut teist pole. Egas midagi tuleb siiakanti uuesti asja teha. Kuna sisse ei saanud siis tegime väikse tiiru kirikuaias. Kurja küll ilgelt nõme, et siia on lastud terve joru tänava äärekivist piirdeid teha….. Ma arvan, et kirikuaias nüüd kull neid olema ei peaks.

    Keegi oli pannud pesakasti hauakivi alusele, päris äge installatsioon muidugi. Huvitav kas mõni linnuke seal pesitseda ka julgeb. Ja muidugi hakkas silma ka üks põnev raudrist, sellist pole veel varem kohanud kuskil.

    Kui kirikuaed uuritud käisime vaatasime von Tolli kabelit kah. Siinkandis luusinud nõrkemiseni aga Aruküla mõisast ja põnevast kaevumajast pole kaugemale saanud. Seekord siis sai see teoks. See matusekabel restaureeriti korralikult 1996 aastal ja tegelikult tahaks juba uuesti kõpitsemist nii mõnestki kohast. Huvitav , et siia on maetud peale von Tollide ka üks seltsidaam 😉 Peaks ükspäev sinna sisse ka katsuma saada. Tegelikult on Järvamaal terve joru põnevaid muuseume millest ilmselt enamusel aimugi pole.

  • Muu värk,  Tripid,  Tsill

    Pilistvere kirik

    Pilistvere kanti on viimasel ajal asja palju aga kirikusse pole sisse kolama veel jõudnud. Kas kirik kinni või pole aega selleks. Viskasime pilgu peale ka siinsamas lähedal olevale viisnurgaga mälestusmärgile. Enamus selliseid meil suht räämas kuskil põõsa all, kuigi viimasel ajal on märgata väikest liikumist ja neid on hakatud võsast välja puhastama. Lähemalt uurides selgus küll miks see mälestusmärk ok välja näeb 😀 😀 Nimelt seal peal selline kaval poliitkorrektne tekst. Kellel huvi mis tekstiga tegu, lükake jalad tagumiku alt välja ja minge arendage siseturismi 😉 Siinkandis on veel vaadata küll ja küll.

    Seekord saime asjad sealkandis aetud ruttu ja isegi kirik oli lahti. Pilistvere kirik rajati ilmselt 13 sajandi teisel poolel Suure – Jaani ja Järvamaa kirikute eeskujul, millede järgi ehitati võlvitud kooriruum, pikihoone ja torn. 17 – 18 sajandil korduvalt purustatud kirik rekonstrueeriti ulatuslikult 1762. 1856 aastal ehitatud tornkiiver hävis 1905 aastal ja taastati 1990. Siinne kirik pidavat olema kõrgeima torniga maakirik. Praegu oli põrand mõnest kohast lahti võetud ja sai piiluda põranda alla ka. Huvitav kas siit põranda alt ka mingit manti leiti, nii nagu Harju – Risti kiriku põranda alt.

    Üks huvitav fakt ka. 20 augustil 1988 asutati Pilistvere kirikus Nõukogude Liidu esimene avalik mittekommunistlik partei: Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – ERSP.

    Torni sai ka turnida ja sealt avaneb ümbrusele päris kobe vaade. Muidugi on torn tuvisitta täis. Ilmselt on see veel üks väheseid kirikuid järgi jäänud kus tuvid saavad kirikukella täis lasta. Enamustes kirikutes on see jama likvideeritud.

  • Muu värk,  Tripid

    Kalatrepi ehitus

    Ükskord möödaminnes käisin vaatamas kuidas kalatreppi ehitatakse. Saadakse teha küll kui vähegi viitsitakse. Muidu käib ikka mingi hull vigin, et kõik tammid ja värgid vaja lammutada ja kalatreppe pole võimalik ehitada 😀 😀 Mind alati hämmastab asja juures see, et hull ving on kolme kala kudemise pärast aga aastakümnete jooksul tekkinud elukeskond mudas…. tuhanded teod, molluskid, järvekarbid jne.. ei koti kedagi. Kuidagi väga kallutatud on see asi ja tundub, et enamus neid “looduskaitsjaid” ei tea tegelikult loodusest midagi. Ühe “päästmise” nimel hävitatakse pimesi tuhandeid. Lammutada ja hävitada on muidugi lihtne aga mis hinnaga…. See on nagu see “aita konn üle tee” Aga kust te teate, et konn tahab üldse üle tee minna… Konn pole memmeke kes seisab tee ääres ja palub möödaminejaid aidata tal teed ületada. Tormatakse fanaatiliselt pesast “välja kukkunud” linnupojakest päästma süvenemata sellesse kas ta ikka on pesast välja kukkunud ja vajab päästmist. Huvitav, et pole veel selle peale tuldud, et võiks kampaania korras kinni püüda kõik need rändlinnud kes inimeste söötmismaania käigus lõunasse lendamise asemel siia jäävad. Paneks puuridega lennukile ja viskaks nad soojale maale ära. Mitte, et ma nüüd miski looduskaitse vastane olen aga kõike asja tuleb ikka mõistusega teha. Liigne agarus looduses võib kasu asemel hoopis kahju tuua.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Kas vanast saab asja?

    Meie tarbimisühiskonnas on kombeks asjad minema visata kui nad on määrdunud….. eelarvamusega, et nendest ei saa asja. Sageli platsi hooldades ütlevad tellijad, et visake vana vaas minema ja pange uus. Enne kui seda tegema hakkan viskan ikka pilgu peale. Üldjuhul saab neist veel asja ja peale puhastamist teenivad oma otstarvet rõõmsalt edasi. Tegelikult on see kättevõtmise asi. Üritame vähendada tarbimist ja prügi teket. Nii nagu saab kalmistul puhastada vana piiret saab sama edukalt puhastada ka päevinäinud vaasi. Peale puhastust näeb välja uueväärne.

  • Muu värk,  Tsill

    Ammulaskjad vikus

    Ammu see oli kui Vikus käidi kirvest viskamas, nüüd toimetasid siin ammulaskjad. Tuleb välja, et meil terve pinutäis tegijaid kes MM-ilt tõid ära hulga kulda 😉

    Sai isegi siin ära proovida nii ajaloolise kui ka vähe moodsama ammu. Päris head riistapuud ikka välja mõeldud. Vahepeal oli mõte, et soetaks omalegi ammu aga selleks korraks läks tuhin üle 😀 😀 Ei leia sellele piisavalt rakendust. Õnneks saab suvel vikus Dmitri juures isu täis lasta kui vaja 😉

  • Muu värk,  Tsill

    Kirveviske MV Vikus

    Nagu vahel ikka juhtub, et satud puhtjuhuslikult miskile üritusele. Nii ka seekord ühel ammusel ajal juhtus 😉 Eks ma ikka varem ka kuulnud midagi kirveviskamisest ja eks vikus me seda ise ka vahel teeme. Aga tuleb välja, et Eestis on see üsnagi arvestatav spordiala ja võistlejaid jätkub. Võistluste vahepalana said soovijad ka kätt harjutada kirve viskamises ja mitte ainult 😉

    Samal ajal kui platsil käis võistlus möllasid linnuses sõdalased. Tuli ennast nüüd kuidagi kahe ürituse vahel jagada, mõlemad ju omajagu põnevad.

  • Muu värk,  Tsill

    Seenelkäik

    Kodus saadeti seenele, eks ma siis võtsin seda kui korraldust 😀 😀 Mõni tuttav räägib, et seeni sel aastal pole, teine räägib jälle, et ei jõua neid metsast koju vedada. Egas midagi tuli asjale ikka ise pilk peale visata 😉 Seeni oli tegelikult küll ja küll, vähemalt seal kuhu ma sattusin.

    Ilusaid värvilisi marju oli kah aga ma igaks juhuks neid korjama ei hakanud 😉 Ja üleüldse poleks saanud neid korjatagi 😀 😀 Saadeti ju seenele mitte marjule 😉 Päris huvitav märgike hakkas ka silma…. Huvitav mitu korda maaomanik loata “põrutamisele” peale sattunud on, et märk tuli panna 😀 😀

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Ristipuud

    Nagu ma juba ühes varasemas postituses kirjutasin on Lõuna – Eestis levinud päris huvitav komme. Lõigata teel surnuaeda mõnele teeäärsele puule rist. Siis ma olin sellest ainult kuulnud ja pilte näinud internetiavarustes. Nüüd sealkandis asjatades viskasin pilgu peale. Mitte küll nüüd päris lõunaosariikides, kus pidavat neid kohtama palju. Tuleb välja, et neid on ka vähe lähemal olemas. Juba Kanepi kandis kohtab selliseid ristipuid. Küll ühtki värsket risti ei kohanud aga vanu oli piisavalt. Sarnane kombestik on mingil määral ka Lätis ja Soomes. Varasemal ajal riputati mälestusohvrina puu külge värvilisi lõngu ja paelu, seejuures joodi suutäis viina. Ristiusu levides kinnistus kurja tõrjevahendina ristimärk ning süvenes uskumus, et kodukäija ristist mööda minna ei saa. Väidetavalt Põhja – Lätis hääbus komme nõukogude perioodil, mil traditsiooni järgijaid karistati – metsamajandite ametnikud trahvisid inimesi riigivara tahtliku kahjustamise eest. Ei hakka siin pikemalt sellest traditsioonist kirjutama aga kellel huvi siis Marju Kõivupuu on teinud väga korralikku uurimustööd nende kallal. Ühte neist saab lugeda siit.