fbpx

Muu värk

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Sinna, kus olen pärija

    Kevadel sai käidud Tartu Linnamuuseumis vaatamas näitust matmiskommetest aga kohe polnud mahti kokkuvõtet teha. Näitusel sai päris hea ülevaate Tartu matmispaikadest ja kommetest alates keskaja algusest. Keskaja alguses maeti surilinasse õmmelduna või kirstus. Surilinas maetakse näiteks Egiptuses tänapäevalgi ja selle komplekt on poest saada. Kristlik komme üldjuhul keelas hauda isiklikke esemeid kaasa panna. Hauapanustena leitud sõled olid kasutusel riidekinnitusena ja mõningad mündid olid lihtsalt teerahaks kaasas. 16 sajandi keskpaigast alates hauapanuste hulk kasvab ning lisaks eelmainitule võib leida ka muid ehteid. Põhjasõja järgsetest matustest saab juba panuste järgi kindlaks teha usulist kuuluvust ja staatust.

    Haudadest on leitud ka nooleotsi, musketikuule ja väikseid kahurikuule. Need ilmselt pole hauapanused vaid pigem kadunukese surma põhjustajad.

    Üldiselt oli näitus põnev ja hariv. Kahjuks ülejäänud muuseum jäi seekord vaatamata ja seda mitte ajapuudusest vaid ühe kiibitseva noorhärra tõttu, kelle kas kodus pahasti või lihtsalt kiuslik. Näitusel polnud ühtki külastajat peale meie aga tal selle asemel, et kassas istuda oli vaja kuskilt ukse vahelt piilumas käia ja siis kisada “meil kantakse maske” See vennikese kiibitsemine muutus lõpuks juba koomiliseks. Lihtsalt käis ja piiluski kuskilt ning siis kas kisas üle saali või jooksis mööda ja halas midagi maskist. Samas ise letis istudes ei kandnud maski aga teiste kallal oli vaja vigiseda.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Bling, disain, prügi ja muud kummalised teemad

    Paar huvitavat asja vahepeal kalmistul silma jäänud. Vanad rehvid mis peaks olema jäätmejaamas on rakendust leidnud hauaplatsidel vaasidena. Minu meelest näevad uhkete graniidist hauasammaste taustal välja kuidagi eriti magedana. Võibolla on tegu mingite moodsate disainelementidega millest meie ei jaga midagi….

    Vot sellist blingi pole varem veel näinud 😀 😀 Ilmselt mingi moodne kohalik kunst. Muidugi hullult riivab silma see vanade kasutatud kahhelplaatide ja muu koduse kasutatud rämpsu kalmistule vedamine ja platsidele paigaldus. Nende koht võiks nüüd küll prügimäel olla. Pilte ei hakka panema, neid on blogis varasemast juba küllalt. Aga eks see näitab suhtumist, ju siis kadunukesed polnud rohkem väärt…. Sama teema on näiteks vanade küünaldega, kuidagi eriti raske on neid lähimasse prügikasti viia. Lihtsam ju naaberplatsi hekki sokutada.

    Üks väike anekdoot jutu jätkuks 😉 Moissei müüb Odessa turul tomateid, tuleb klient ka küsib mitu tomatit on? Moissei vastu, viis tükki. Klient räägib, paki sisse võtan kõik ära. Moissei vastu, ei saa kõiki, mida ma siis pärast müün. Anekdoot anekdoodiks aga selline situatsioon juhtus päriselt ja seda nüüd 21 sajandil 😀 Nimelt astusin sisse ühte Raplamaal hauakive tegevasse firmasse sooviga osta hauaplaatide aluseid. Küsin kas on ja mis maksavad. Vastuseks tuli on ja hind selline… Ütlen, väga hea, andke mulle 10 tükki. Ja siis märgati mu autol hauahoolduse reklaami ning jutt muutus kohe halaks. Oi teate me ikka nii eraldi ei müü vaid ainult koos paigaldusega jne. Ütlesin, et ok paigaldage mulle siis neid 10 tükki autosse. Siis hakkas teine hala, et noh kui ma teile nüüd ära müün mida ma siis pärast müün 😀 😀 Ja kusjuures nii jabur kui see ka ei ole, mulle neid ei müüdudki. Kusjuures olen neid sealt varasemalt mitmel korral võtnud mitme kaupa ning pole mingit kobinat olnud, et müüme ainult koos paigaldusega. Neil kordadel muidugi polnud autol reklaami ka 😉 Siit moraal sinna kontorisse ei tohi konkurendina minna. Mis te arvate kas peale sellist kummalist intsidenti ma lähen sinna veel… või soovitan mõnele seda kivitöökoda. Kusjuures ostan väga tihti üle Eesti analoogsetest kohtadest tarvikuid ja mitte kuskil pole probleemi olnud, et konkurent. Pigem on sõbralik suhtumine ja saab lisaks kaasa kasulikke soovitusi.

  • Muu värk

    Taagepera

    Möödaminnes põikasime lossi juurest läbi. See päris huvitava ajalooga loss, nagu need ikka omalajal on käinud käest – kätte, olnud pankroti äärel, siin on olnud ka vaimuhaigla ja kopsuhaiguste sanatoorium jne. Tänapäeval hotell ja spa. See tuleb ka ükspäev järgi proovida. Siin lähedal on isegi täitsa oma parunite kalmistu olemas, kahju ainult, et üsna räämas. RMK matkarada ka siinsamas olemas, kunagi korra isegi oleme selle läbi marssinud. Ja “Musukivi” juures saab musutada ka 😉

  • Muu värk,  Tsill,  Viikingid

    Kiek in de kök

    Mida sa talvel ikka muud teed kui kolad mööda muuseume. Seekord Kiek in de kök teemaks. Seal muidugi paar põnevat näitust ka, üks neist linnaloomadest ja teine Iru linnusest. Kohe meenus, et seal peaks olema veel üks rõngasmõõk. Saaremaal vikunäitusel sai just ühte sellist uuritud, vaatame milline see Proosa kalmest pärinev mõõk välja näeb. Viimasel ajal on see näituste teema kuidagi nii ja naa, mõni väga ok ja südamega tehtud, samas mõne kohta võib öelda, et paras haltuura. Igatahes näitus linnaloomadest väga ok ja põhjalik, väga palju põnevat saab teada. Isegi väga põhjalik skeem mida kõike tehti loomaluudest. Samuti saab teada kelle vapil ja miks olid kujutatud loomad, linnud või kalad.

    Iru linnusest ja proosa kalmest pärit leiud samuti väga põnevad, näeb nii ehteid kui relvi. Näitusel on makett milline võis Iru linnus kunagi välja näha. Siin on tõesti väljas rõngasmõõga detailid ja üks mõõga koopia kah olemas. Kahjuks on siin koopia tabalukuga kinni, et keegi ei näpiks. Saaremaa vikunäitusel sai iga huviline mõõga koopiat näppida. Veel saab siin põgusalt aimu vanadest matusekommetest

    Järgmistel korrustel näeb natuke keskaegset relvastust, piinariistu ja muud põnevat. Stiilsetel puukingadel on millegipärast huvitavad pikad ninad. Huvitav milleks neid pikki ninasid kasutati, käimiseks räigelt ebamugavad ju.

    Veel ülespoole minnes on päris korralik relvanäitus mõõkadest tulirelvadeni välja. Mõned kiivrid ja kilbid on samuti olemas. Kõige ülemisel korrusel on kohvik mis kahjuks ei tööta. Siinsetest akendest on linnale päris hea vaade.

    Ülevalt allapoole tagasi minnes saab soovi korral linnamüürile kolama. Linnamüürilt saab veel mitmesse torni. Linnamüüri seinal on päris palju infotahvleid millelt leiab infot vanalinna müüriäärsete majade kohta. Nii mõnigi tänapäeval alles, ainult otstarve teine. Müürikäigust edasi saab Neitsitorni, siingi mõned põnevad näitused ja kohvik. Kahjuks ei tööta siingi kohvik. Neitsitornist edasi saab tallitorni ja väravatorni. Väravatornis on samuti üks põnev näitus meediumitest. Ei hakka pikemalt sellest kirjutama, minge vaadake ise, päris põnev on.

    Kokkuvõtvalt, varuge aega omale õige mitu tundi ja käige ära, väga tsillid näitused on.

  • Muu värk,  Tsill

    Juminda näitus lennusadamas.

    Mõtlesin, et käin vaatan Lennusadamas Juminda näituse ära. Seal on päris põnevaid näituseid olnud. Vähemalt need mida olen raatsinud sealse üsna kirve piletihinnaga vaatamas käia. Titanicu ja polaaruurijate näitused on väga lahedad olnud, viikingite näitusest ei hakka rääkimagi. Enamjaolt on ajutised näitused merepoolses otsas. Mõtlesin, et kohe sinna ei torma vaid vaatan üle hulga aja muid eksponaate ka. Allveelaevale on tehtud vahepeal valmis päris huvitav programm, laeva kerele projetseeritakse nö. meeskonna toimetused. Päris tsill teema.

    Viskasin pilgu peale Aegna patarei maketile, päris äge teine. Kuid mu meelest on seal väike “kala”, maketil on kujutatud kahurimürsud koos hülsiga. Minuteada käisid need kahurid natuke teise moonaga. Mürsk oli ilma hülsita ja käis otse rauda, seejärel pisteti sinna tagant sisse püssirohukott (krt teab mis see täpne nimi on) ja anti tuld. Neid mürske peaks seal veel praegugi olema mõnes kohas. Ühesõnaga kui mõni spetsialist loeb ja ehk parandab. Mõned kahurid ja suutükipaadi “Lembit” soomuskilp sai ka üle vaadatud. Väidetavalt olla see kilp peale laeva lammutamist olnud Naissaarel patareis nr 5 ja hiljem raketibaasis kuulipildujapesana. Üks selline kilp peaks olema veel Suurupis Peeter Suure merekindluses, seal on see vaatlusruumi sisevooderduseks.

    Pilk peale ikka meremiinidele ka, siin näeb seda ka mis “karul kõhus on” 😉 Siinsamas ajutise seina taga sepitsetakse juba mingit uut näitust, loodame, et tuleb põnev.

    Lõpuks Juminda näitus ka. Mnjh, paar telekat kust jooksis igav jutt sellest millal ja kuidas sõda algas jne jne. Seda on leierdatud igalpool nii, et anna olla. Mõned mälestused nii seinalt loetavad kui telekas lühivideo taustaks. Paar eksponaati ja kogu lugu. Seekord küll pettusin täiega. Sellele kes pole Jumindast varem midagi kuulnud ehk saab midagi teada. Aga ütleme nii, et vähegi ajalooga kursis inimesel on see näitus raharaiskamine. Palju rohkemat ja põhjalikumat juttu saab lugeda ajakirjast Imeline ajalugu. See maksab vähem kui Lennusadama pilet. Mina läksingi selle õnge, et lugesin ennem ajakirja ja mõtlesin, et näitus on veel kõvem teema kui ajakirja eriväljaanne, aga….

  • Muu värk

    Linnud pole päris vol. 220

    Lõpuks ometi tõlkis keegi eesti keelde põneva artikli sellest kuidas valitsused inimesi jälgivad. Eestikeelset tsenseeritud versiooni saate lugeda siit. Ilmselt olete tähele pannud, et linnud kogunevad parvedes parkidesse, väljakutele ja muudesse rahvarohketesse kohtadesse. Kas teil pole tekkinud küsimust miks? Väga lihtne, sealt saab kõige rohkem infot inimeste käitumise kohta. Robotlinde selleks kõige parem kasutada, nad ei hakka silma. Tänapäeval lihtsalt inimressurssi selleks kasutada raske, esiteks; kaabuga seltsimees hakkab silma, teiseks; raske on märkamatult edasi anda kogutud infot ja saada uusi ülesandeid jne jne. Aga linnud näivad inimestele ohutud ja neid ei kardeta. Ei uskunud algul ise ka, et see nii on aga vaikselt asja uurides õnnestus internetist leida ka umbkaudne skeem robotlindude ehituse kohta. Kindlasti te ikka ei usu. Aga mõelge kas te saate otse selja taha vaadata… ei saa, aga robotid saavad 😉

    Kuidas nad saavad ülesandeid? Lihtne. Selleks on mitu moodust. Kiireloomuline; selleks parvejuht kogub oma parve ja selgitab ülesanded kõigile korraga. Vähem kiireloomuline; see antakse edasi zombistatud inimagentide pool nö. süütu söötmise käigus. Ilmselt ei ärata kelleski kahtlust kui agent linnukestele saiatükke või seemneid paneb. Info on väga salastatud ja isegi söötjad ei tea, et nad annavad seemnetega edasi valitsuste salajased ülesanded robotlindudele. Seemne või saiatüki alla neelamisel aktiveerub selle sees olev mikrokiip ja info antakse edasi linnu sees olevale protsessorile lähivõrgu kaudu. Varasemalt täidetud ja valitsuste poolt analüüsitud ülesanded mis vajavad järelkontrolli või ülesanded millega pole kiire pannakse maa sees olevate juurte kaudu (juured on tegelikult kaabeldus) marjades olevatesse seemnetesse mis on tegelikult kiibid. Marju alla neelates toimub analoogne protsess mida ma juba ennem mainisin.

    Peale seda kui “linnud” on ülesanded kätte saanud asuvad neid täitma. Nad jälgivad teid kõikjal, ükskõik kus te ka poleks. Osadel robotlindudel on suurendatud kuulmist, need on mõeldud selleks kui inimeste lähedale pole ohutu minna. Mõnele variandile on lisatud näiteks öönägemine jne. Te jälle ei usu? Vaadake silmi, need on ju kaamerad. Kõik nähtu-kuuldu salvestatakse sisemisele protsessorile.

    Kõik on läbi mõeldud väga hästi. Ka nende hulgas on olemas omad aktivistid ja provokaatorid. Kui on vaja inimestes tekitada emotsioone meelsuse tuvastamiseks saadetakse kohale kirevad linnud. Samas jälgivad nad pingsalt teie tegevust. Need linnud on nüüd vähe teistsuguse ehitusega. Kui muidu on neil väike sisemälu kuhu salvestatakse info, siis nendel mälu puudub. Saadud info striimitakse kohe wifi võrgu kaudu vajalikku kohta edasi. Selleks on kohal veidi suuremad linnud kes töötavad repiiteritena. Need tunneb ära laiali saba järgi.

    Teil tekkis kindlasti küsimus, millega nad töötavad. Nagu enamus robotitel on ka nendel moodsad liitiumakud. Nendega on muidugi natuke probleeme nii laadimise kui ka ülekuumenemise näol. Aga ka see on lahendatud innovaatiliselt. Väiksemad linnud peavad üsna sageli laadima kuna akud on väikse mahtuvusega. Suuremate lindude aku peab ikka oma 5-6 kuud vastu ilma laadimata. Aga häda on see, et meil pole nendele võimalik teha sobilikke kontaktivabu laadijaid. Nagu piltidel näeme siis väiksed ja keskmise suurusega robotlinnud laevad ennast traadil istudes otse vooluvõrgust. Piltidel näeme ka kuidas üle kuumenenud akut jahutatakse ja objektiive pestakse.

    Suurematega on nüüd nii, et nemad lendavad laadima ja nö. hooldusesse mujale. Traadil neid laadida ei saa kuna on selleks liiga rasked. Natuke uurimist ja selgus, et kolmnurgas lennatakse hooldusesse või sealt tagasi aga parves lennatakse laadima. Meil siinkandis on mõned avariilaadijad ka, juhuks, kui näiteks aku tühjeneb liiga ruttu. Aga need on väga energiakulukad. Selleks, et laadida peab kokku koguma suure parve ja siis maanduma selleks ettenähtud salajasele põllule, kus ringi tammudes kontaktide peal laetakse veidi akut. Maa sees olev kaabelduse kaudu laadimine on kulukas kuna alajaamu ei saa ehitada, see reedaks laadimiskohad. Elekter tuleb kohale väga kaugelt ja nagu me kõik teame mida pikem juhe seda suurem voolukadu.

    Peale väikest uurimist sain teada ka paar laadimiskohta Egiptuses. Need on seal väga osavalt ära peidetud. Aga mul õnnestus siiski paar laadimiskohta üles leida. Tavaliselt võetakse näiteks kuskil nurga taga tänavavalgustuspostidest kaabliga elekter palmidesse. Palmid on väga head oma võra poolest kontaktivabadeks laadijateks. Nüüd need linnud mis vajavad laadimist lihtsalt tiirutavad palmide kohal ja laevad kontaktivabalt akut. Selline kontaktivaba laadija on parem, siin saab ühekaupa lennates ka laadida aga meil põllul laadimiseks peab terve parv olema. Meil ühekaupa laadimine põllul oleks väga kallis. Meil selliseid kontaktivabu laadijaid ehitada ei saa kuna pole sobiliku võraga puid.

    Kas nad lähevad katki ka? Jah lähevad küll. Selleks puhuks on täitsa olemas hooldetiim ja varuosad. Nagu piltidelt näha võib töötab hooldus väga hästi ja otse sündmuskohal. Katkist ei pea töökotta viima.

    Küsite kindlasti, kuidas ülesannete käigus kogutud info edasi antakse vajalikku kohta? Ka sellele on mõeldud. Oleneb info olulisusest. Nagu ma juba ülalpool mainisin, et maa sees olevad juured on tegelikult kaabeldus info edastamiseks. Kui on väga kiire edastusega siis leitakse vajalik kontakt üles nii lume alt kui vee seest ja edastatakse info. Tavaline regulaarne info edastus käib sellesama mikrokiibi kaudu mis ülesande saamiseks alla neelati. Kest mille sees kiip ülesandega oli töödeldakse keemiliselt ringi ning muudetakse kuju selliseks, et seda keegi näppida ei tahaks. Siis puistatakse see spetsiaalse väljutuskanali kaudu maa peale. Kest laguneb ja mikrokiip puutub kokku kaabelduse otsas olevate anduritega ning ongi info edastatud. Kui edastusega pole väga kiire siis edastatakse see wifi kaudu sellistesse pildil olevatesse suurte tiivalaadsete antennidega lind – serveritesse. On mõeldud isegi sellele kuidas edastada infot siis kui “võrk” on maas. Väga lihtne, suust suhu meetod, ka seda näeb ühel pildil. Olla olemas ka mingid uuemad mudelid mida saab programmeerida ja kasutada biorelvana. Sellist salajast teavet jagas ühe ebasõbraliku riigi valitsus oma rahvale. Väidetavalt ühes veidi väiksemas ja hirmus kurjas naaberriigis olla leiutatud see praegu moodne viirus, ning siis see lindudesse installitud. Seejärel olevat need robotlinnud lennanud ülesannet täitma sinna ebasõbralikku riiki ja selle täis pasandanud mille tagajärjel olla kõik haigeks jäänud 😀 😀

    Nagu igal tehnikal saab ka robotlindudel mingi aeg ressurss läbi, need utiliseeritakse keskkonnasäästlikult. Selleks on armsad ja nunnud kiisud. Nii, et kui näete kassi lindu taga ajamas siis teadke, et ta on utiliseerimas kohe-kohe kasutuskõlbmatuks muutuvat robotlindu.

    Kassid peavad järelevalvet robotlindude üle kõikjal. Tegelikult on kassid ka robotid aga hoopis täiuslikumad kui linnud. Nad töötavad hübriidajamiga ja ei pea akude laadimiseks traadil istuma, vaid inimene kassi silitamisega tegelikult laebki akut. Ilmselt olete vahel kassi silitades väikse särtsu saanud, see juhtub siis kui kassrobot pole laadimise ajaks korralikult maandanud. Kui kass nurrub siis ei tähenda see seda, et kassil on hea olla, tegelikkuses hakkas kassis tööle väike mootor akude laadimiseks. Aitäh, et leidsite aega lugeda ja jagada 😉

    Aitäh põnevate piltide eest OK grupile Остров сокровищ

  • Muu värk,  Tsill

    Elu piimanõus

    Saaremaal vikunäitust tudeerides sattusin puht juhuslikult ka uue näituse avamisele. “Elu piimanõus” on näitus Saaremaa metsadest leitud enam kui 70 aastat tagasi maetud metsavendade peidikutest. Vajamineva varustuse peitmiseks sobisid ideaalselt 40-liitriseid piimanõud, vot neid piimanõusid koos sisuga nüüd siin näitusel näebki. Selle näituse puhul on tegu puhtalt Saaremaiste peidikutega. Ehk keegi kunagi teeb näituse ka mandri omadest. Kui avasõnad lausutud pakuti külakosti ja sai uurida eksponaate. See vägagi põnev näitus ja leiud üllatavalt hästi säilinud. Korraldaja on ikka väga kõva uurimustöö ära teinud.

    Mida kõike piimanõudesse ei peidetud, paljudel asjadel isegi veel tehasesildid küljes. Marati särk ja Orto kreem on kuum kaup olnud 😉 Nii mitmegi metsavenna tegutsemise kohta on päris korralik info kogutud.

    Piimanõudes kõik vajalik kraam, vorm, pagunid, taskulambid, fotokad, prillid jne. Isegi pornograafilised kaardid olid teemaks 😀 Tundub, et ei midagi uut, siga või kits… abiks ikka 😀 😀

    Mõningate peidikute puhul on minul isiklikult kahtlus kas nad ikka on metsavendlusega seotud. Näiteks arstiriistad või kangad… vägagi vaieldav teema. Ma arvan, et need pigem rohkem täiesti tavaliste inimeste riigikorra kohased peidikud. Mis muidugi veel huvitav, kui mu mälu nüüd ei eksi siis on leitud piimanõudest piisavalt relvi aga siin Saaremaal neid ei ole… Pole nagu väga loogiline, varurelv ju ikka pidi kuskil varjul olema igaks juhuks. Ühes nõus oli küll 22 kaliibrilist moona veidi ja see oli ka kõik. Iseenesest näitus ise väga tsill ja tasub külastust. Kuigi mina isiklikult suhtun metsavendlusesse teatud reserveeringuga. Tuginedes memme mälestustele oli nendegi hulgas lihtsalt kurjategijaid kelle huviks oli kõik muu peale vabadusvõitluse. Lisaks minu piltidele saab mõningaid pilte vaadata veel siin.

  • Muu värk,  Tsill,  Viikingid

    Viikingid enne viikingeid

    Nonii, võttis aega mis ta võttis aga lõpuks sai Salme laevamatustest päris korralik näitus. Salmelt leitud kahe laevamatuse viikingid on isegi nüüd ca 1300 aastat hiljem nii kõva lahingu maha pidanud, et lausa viikingiaja algust on nihutatud 50 aastat varasemaks seniarvatust. See leid on kogu maailmas unikaalne seetõttu, et varem pole leitud kuskilt nii terviklikku, rohkete hauapanustega ning suurte sõdalaste hulgaga laevmatust. Luustike vigastused annavad aimu, et suurem osa neist hukkus võitluses. Leidude põhjal võib arvata, et laevameeskonna põhirelvad olid mõõgad ja vibud, leiti ka mõned odaotsad. Aga huvitav on see, et ei leitud ühtki kirvest ega kiivrit. Näitusel näeb päris palju originaalesemeid ja saab aimu kust sõjamehed pärit olid. Väljakaevamistel leiti hulgaliselt nooleotsi nii kehadest, kilpidest kui laevade parrastest, nende järgi küll päritolu keeruline tuvastada kuna tollel ajal olid need nö. rahvusvahelised. Aga kuna sarnast tüüpi nooleotsi on juba varasemalt leitud Saaremaal Viidumäelt siis võib arvata, et hukka said nad kohalike käe läbi. Siin näeb ka viikingilaeva maketti. See on midagi sellist kuidas võis Salme teine laev välja näha.

    Võitlusnugasid ja nooleotsi on siis ka vaadata piisavalt. Isegi üks arvatav süütenoole ots on vaatamiseks väljas. Ilmselt sellistega lasti purjed põlema ja oligi finito.

    Mõned kilbikuplad ja mõõgad ka olemas. Iseenesest Salme II laevas olid kõigil meestel hauapanusteks mõõgad, mõnel isegi mitu. Enamus mõõku olid kaheteralised aga samuti oli arvestatav hulk üheteralisi mõõku. Huvitav, et need näevad välja nagu suured sõjanoad.

    Oli ka paar päris edevat mõõka, üks neist nn. rõngasmõõk. Sellised arvati olevat vaid ülikutel. Lisaks edevale mõõgale oli veel mitu põnevat hauapanust mis viitasid hukkunud ülikule. Kas see on tõsi ja kellega tegelikult tegu ilmselt ei saa teada kunagi. Muidugi mind hakkas kummitama see rõngasmõõga teema. Tuleb välja, et neid maailmas ikka nii mõnigi leitud. Mõningaid neist näeb siin ja siin ning nendest on tehtud ka väga ägedaid koopiaid. Siin näituselgi üks koopia katsumiseks väljas. Üks Proosa kalmest leitud rõngasmõõga koopia peaks Kiek in de Kökis ka olema. Seda pole ise veel vaatama jõudnud, aga ükspäev käin ära.