Muu värk

  • Muu värk,  Tsill

    Põhjasõda

    Kohalikud taaskehastajad teevad Narvas ikka päris ägedaid üritusi. Isegi mõnel sellisel osaletud ja jumal teab mitut üritust vaatamas käidud. Kahju, et see imelik paaniliselt kardetud viirus mis hiljem on osutunud suht nohuks pani sellele natuke pidurit. Sellel aastal muidugi ka sõda. Arvati, et pole sobilik agressori piiri ääres “sõda” mängida. Mina muidugi selle arvamusega ei ühine. Aga noh see selleks, meenutame parem mõnda varasemat üritust. Kõigepealt ikka väike marss läbi linna “Rootsi lõvi” juurde. See mälestusmärk tähistas Karl XII edu Narva all aastal 1700, mil Põhjasõja käigus purustati Narvat piiranud Vene vägi. See mälestussammas oli Rootsi kuningriigi kingitus Narva linnale. Lõvi kuju oli koopia Stockholmi kuningalossi ees asunud kujust. Õige mälestusmärk hävis II MS. “Rootsi lõvi” taasavati 2000 aastal lahingu 300 aastapäeva puhul. Ise ei viitsinud sinna lonkida. Aga kes ei tea siis lõvi juurest kahele kindlusele avanev vaade oli kujutatud Eesti 5 kroonise rahatähe tagaküljel.

    Peale marssi tehti Narva linnuses veidi ettevalmistusi lahingu läbiviimiseks, huvilised said relvastust lähedalt vaadata ja tehti ka paar testpauku 😉

    Lõpuks läks Karla ja Petsi vägede vahel andmiseks. Kusjuures päeval polegi tulistamisel erilist efekti aga vot pimedas on eriti äge ja tasub kindlasti vaatamist.

  • Muu värk,  Õpitoad

    Mesilasvaha – ideaalne tooraine koduste küünalde valmistamiseks

    Jõuluaeg tulekul ja küünlategu on täies hoos. Töötoas küsitakse üsna tihti, kas me ka valame ja värvime küünlaid? Kuna töötoas katsume kasutada võimalikult loodussõbralikku materjali, ehk siis mesilasvaha, mis on juba ise olenevalt eelnevast kasutustihedusest veidi erinevat tooni, siis värvimise vajadus puudub. Erinevat tooni vahalehti kombineerides saab ilma värvita värvilise küünla 😉 Muud lisavärvi vahaküünalde värvimiseks me ei kasuta, kuna pole veel leiutatud värvi mis põlemisel ei erita tervisele ohtlikke jääkaineid.

    Panen paari lausega kirja, miks me ei kasuta töötoas parafiini, steariini jne. Parafiin on kõige levinum ja odavaim küünla valmistamise tooraine, mida valmistatakse naftatööstuse jääkainest. Kasumi nimel selle tootmiseks keskkonnale erilist tähelepanu ei pöörata. Valdav enamus küünaldest valmistatakse parafiinist selle odavuse tõttu. Silmailuks neid värvitakse või lakitakse ning lõhnastamiseks lisatakse sünteetilisi lõhnaaineid. Küünla põletamisel ongi just need viimased tervisele kõige ohtlikumad.

    Steariini valmistatakse taimsest või loomsest toorainest, enamjaolt palmi- või sojaõlist. Iseenesest pole idee ju paha… looduslik ja puha, aga siin peab väga jälgima, kas steariin on toodetud tavapõllundusega või ökoserdiga. Tavapõllunduses hävitatakse palmide istutamiseks tuhandeid ruutkilomeetreid vihmametsa. Steariinist küünlad on märksa kallimad kui parafiinist küünlad ja eks siingi rikub kõik ilusa ära lisatud värv, lakk ja sünteetilised lõhnaained.

    Parafiin- ja steariinküünlaid töötoas ilma sulatamata ja vormi valamata teha ei saa. Valamine ja kastmine ei sobi kahjuks ajamahukuse ning ohtlikkuse tõttu piduliku ürituse vahepalaks.

    Kõike eeltoodut arvestades on kõige kallim ja kvaliteetsem tooraine küünalde valmistamiseks mesilasvaha. Mesilasvaha valmistavad töömesilased, kes väljutavad seda oma vahanäärmetest kärgede valmistamiseks. Mesilased hakkavad vaha eritama 3-5 päeva vanuselt ning lõpetavad korjemesilastena 18-20 päeva vanuselt. Looduse poolt on vahale juba lisatud naturaalne lõhn ja värv. Enne kasutamist on soovitav mesilasvahast küünlaid hoida külmkapis, siis põlevad küünlad tunduvalt kauem.

    Küünalde ajaloost ka

    Valgusallikana on neid kasutatud enam kui 5000 aastat, kuid nende päritolust pole eriti midagi teada. Võimalik, et esimesi küünlalaadseid asju valmistasid vanad egiptlased, kes kombineerisid pirru ja loomarasva. Tahiga küünlaid hakati sealmail kasutama ca 3000 aastat tagasi. Peale seda kui olid roomlastelt tuuri pannud idee keerata papüürus rulli ning kasutada seda tahina mesilasvahast või loomarasvast tehtud küünlas. Ega teisedki rahvad küünlateos maha ei jäänud, näiteks hiinlased olla teinud küünlaid putukatest ja taimedest pabertoru sisse ning tahina kasutasid rullis riisipaberit, jaapanlased valmistasid küünlaid pähklitest saadud vahast ning hindud keetsid kaneelipuu vilju, et saada küünlavaha. Keskajal ilmusid kuskilt mesilasvahast küünlad, mis põlesid palju puhtamalt ja meeldivamalt, kui loomarasvast küünlad, mis tekitasid ebameeldivat suitsu. Eks ilmselt seetõttu on tänapäevalgi kirikutes kasutusel mesilasvaha küünlad. Hea lõhn ja praktiliselt olematu tahm on need omadused, mis tagavad puhta keskkonna, sest kes jõuaks sadade tavaküünalde tahma maha nühkida. 13 sajandiks oli küünalde tegemine muutunud Inglismaal ja Prantsusmaal gildi levinud käsitööalaks, mõned küünlategijad käisid majast majja ning tegid küünlaid rasvast, mis oli just selle jaoks tallele pandud. Ameerika kolooniates olla küünlaid tehtud isegi loorberipuu marjadest, neid keetes saadi hea lõhna ja suhtelistelt puhtalt põlev vaha. Aga kuna neid marju väga tüütu korjata, siis kadus asi pikkamööda unustusehõlma.

    18 sajandil, seoses vaalapüügi kasvuga, toodeti vaha vaala spermatseedist tehtud õlist. Huvitaval kombel ei kaasnenud nende küünaldega halba lõhna ega suitsu. Ühtlasi tekitasid need küünlad märgatavalt heledama leegi ning vaha oli kõvem kui mesilasvaha ja loomarasv. See ei pehmenenud ega vajunud ka palaval suvepäeval ära. Ajaloolised arvavad, et esimesed standardküünlad ongi tehtud just taolisest vahast.

    Enamik avastusi, mis mõjutavad ka tänapäeva küünlategu tehti 19 sajandil. Avastati kuidas eraldada steariinhapet loomsetest rasvhapetest. See tõi kaasa steariinvaha leviku, kuna vaha oli tugev, vastupidav ning põles vigadeta. Õpiti kuidas tõhusalt eraldada looduslikult esinev vahajas aine naftast, võeti kasutusele parafiinvaha. Mõndagi põnevat Eesti küünlateo kohta saab lugeda ERMi blogist. Mesilasvahast küünlaid ja muudki põnevat saab meie poest

  • Muu värk,  Tsill

    Mõned taevast pildistamise katsetused

    Sai ükspäev hetkeemotsioonide ajel omale droon sebitud. No kui päris tähti närida siis on teda veidi ikka vaja ka 😉 Enne lennutamist kulus paar õhtut eeskirjade ja seaduste tudeerimisele. Seejärel tunnike pädevuseksami tegemiseks, maksad riigilõivu ja kaugpiloodi papiiren ongi olemas. Asi suht mugavaks tehtud, kõike saab netis viuh teha. Kui asjad korras siis oli vaja ju kiirelt katsetada 😉

    Üks väike katsevideo ka

    Aga muidugi sügisvärvides mets on ikka üle kõige. Maa pealt sellist vaadet kahjuks ei näe. Aga eks ma nüüd jätkan katsetusi ja ilmselt tulevikus saab ehk nii mõnegi põneva pildi või video.

  • Muu värk

    Mida kõike ei vedele…

    Mõnda aega tagasi sai kirjutatud mida kõike inimesed ei kogu alates prügist ja lõpetades jumal teab millega. Eks kogumine ole lahe ja põnev hobi ning ilmselt on neid inimesi vähe kes midagi kogunud ei ole. Praktiliselt on ju nii, et igal inimesel on ühtteist kodus mida igaks juhuks ära ei visata 😉 Minu kadunud memm tavatses ikka öelda, et 100 aasta pärast võib täi nahka ka vaja minna 😀 😀 Aga kummalisel moel oli ta väga praktiline ega säilitanud asju igaks juhuks kuskil sahtlipõhjas. Kui küsisid mõne asja kohta, miks alles ei hoia, mainis… aga milleks, kabeliaeda kaasa ei võta midagi ning kui enne surma ongi midagi vaja, mida omal ei ole, siis mõnel tuttaval kindlasti on see üle 😉 Ise teema on muidugi prügi kogumine, kahjuks naljakat pole siin midagi. Keegi ei tea ette, mis kiiksud vanas eas välja löövad. Ilmselt leiab igaüks koristuse käigus ühtteist mis omaksete poolt tallele pandud paremaid aegu ootama. Osa selliseid asju saab muidugi muuseumitele jagada ja on inimesi kes asjadele mis sulle tundub prügina rakendust leiavad. Eks meilgi tuleb aegajalt midagi välja. Näiteks on kuidagi vedelema jäänud tutikas mootorsaag koos täislaks rem komplektiga, pole sellises variandis Družbat varem kohanudki.

    Täitsa omas pakendis on olemas EW aegne Tartu Telefonivabriku raadio. Ükspäev küll mõtlesin, et paneks käima aga ei viitsinud pusida elektriga. See pole nii nagu tänapäeval, et pistad otsa seina ja töötab. Seal täitsa mitu erinevat pinget vaja ellu äratuseks.

    Siis on veel ripakil põnev portatiivne induktsiooniaparaat.

    Mõned omapärased tsaariaegsed medaljonid

    Orto seepi, nõukaaegne kultuslõhnaõli, õlleankur ja mõned pakid tubakavabrik “Leek” tooteid jne jne. Kui keegi arvab, et tal on nendele vidinatele parem kasutus kui mul siis võib alati ju teemat aretada 😉

  • Muu värk,  Õpitoad,  Tsill

    Valga Milfest 2022

    Tegin oma kiiresse ajagraafikusse väikse puhkepausi festivalil osalemise näol 😉 Viimati sai milfestil osalemas käidud õige mitu aastat tagasi. Enne üritust viskasin kiire pilgu ka muuseumi õuel olevale vanakraamiturule, mida kõike seal ka polnud. Hinnad polnud just kõige hullemad ja ilmselt huvilised said vajaliku kraami kätte. Ma eriline vanakraami koguja pole kuigi siit-sealt ühtteist on kogunenud. Ükspäev ilmselt panen selle kogunenud nänni turgu, mis ma sellest ikka hoian. Kui turul tiir peal tuli parki toimetama minna, laager vaja aidata püsti panna ja töötuba paika.

    Kui laager püsti ja asjad paigas läksid taaskehastajad ja muud asjaosalised rongkäigule. Mina jäin laagrisse toimetama. Huvitav, et seekord oli Läti viikingeid kohal päris palju aga meie omi väga ei paistnud. Muidugi veel jäi silma, et igasuguse temaatilise nänni müüjaid praktiliselt polnudki.

    Meie laagris naised pakkusid soovijatele samovarist teed ja soovijaid jätkus. Ega mulgi kehvemini läinud, männikoore hunnik muutus laevukesteks üsna ruttu 😉 Selle eest, et elu laagris igav ei oleks hoolitsesid naabrid oma kahuriga 😀 😀 Iga natukese aja tagant tehti tiba pauku. Ja paugud olid ikka korralikud, kõik ümbruskaudsete autode signad kisasid selle peale 😀 😀

    Lõpuks oli väike ühisrivistus koos osalejate autasustamisega ja läbi ta saigi selleks korraks. Päris tsill üritus oli ja kindlasti tasus käia. Panin järgmise aasta osaluse juba plaanidesse. Siis on juubeliaasta ning tõotab tulla veel põnevam üritus.

  • Muu värk

    Kallis elekter…

    Kalli elektriga seoses on üks päris huvitav tähelepanek. Juulis kui kõik ajakirjanikud suures õhinas jahusid ainult kallist elektrist sattusime juhuslikult Virumaal just sellelsamal kalli elektri päeval mööda sõitma tuulepargist. Ennäe imet, tuult nagu oleks aga tööd teha vehib terves pargis ainult üks tuulegeneraator. Mõtlesime, et mingi juhus või krt teab mis värk. Nüüd mõned päevad tagasi kui jälle jahuti hirmkõrgest elektrihinnast sattusime jälle just tollel päeval tuulepargist mööda sõitma. Ja mida näeme…. Kogu pargist ainult üks ketrab elektrit toota. No ei ole see enam juhus vaid ilmselge reegel. Paneme kõik seisma ja ütleme, ups elekter kallis 😀 😀 Ja ärge tulge ütlema, et tuult ei olnud…. Huvitav, et ühe geneka jaoks oli tuult teiste jaoks mitte… Hooldus… no ei olnud kuskil näha ühtki hooldemeeskonda ja nii tihti need junnid ka hooldust ei vaja, et üle 2 nädala seisavad. Nii siis inimesi lüpstaksegi 😉

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Sinna, kus olen pärija

    Kevadel sai käidud Tartu Linnamuuseumis vaatamas näitust matmiskommetest, aga kohe polnud mahti kokkuvõtet teha. Näitusel sai päris hea ülevaate Tartu matmispaikadest ja kommetest alates keskaja algusest. Keskaja alguses maeti surilinasse õmmelduna või kirstus. Surilinas maetakse näiteks Egiptuses tänapäevalgi ja selle komplekte on poest saada. Kristlik komme üldjuhul keelas hauda isiklikke esemeid kaasa panna. Hauapanustena leitud sõled olid kasutusel riidekinnitusena ja mõningad mündid olid lihtsalt teerahaks kaasas. 16 sajandi keskpaigast alates hauapanuste hulk kasvab ning lisaks eelmainitule võib leida ka muid ehteid. Põhjasõja järgsetest matustest saab juba panuste järgi kindlaks teha usulist kuuluvust ja staatust.

    Haudadest on leitud ka nooleotsi, musketikuule ja väikseid kahurikuule. Need ilmselt pole hauapanused, vaid pigem kadunukese surma põhjustajad.

    Üldiselt oli näitus põnev ja hariv. Kahjuks ülejäänud muuseum jäi seekord vaatamata ja seda mitte ajapuudusest vaid ühe kiibitseva noorhärra tõttu, kelle kas kodus pahasti või lihtsalt kiuslik. Näitusel polnud ühtki külastajat peale meie aga tal selle asemel, et kassas istuda, oli vaja kuskilt ukse vahelt piilumas käia ja siis kisada “meil kantakse maske” See vennikese kiibitsemine muutus lõpuks juba koomiliseks. Lihtsalt käis ja piiluski kuskilt ning siis kas kisas üle saali või jooksis mööda ja halas midagi maskist. Samas ise letis istudes ei kandnud maski, aga teiste kallal oli vaja vigiseda.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Bling-bling, disain, prügi ja muud kummalised trendid

    Paar huvitavat asja vahepeal kalmistul silma jäänud. Vanad rehvid, mis peaks olema jäätmejaamas, on rakendust leidnud hauaplatsidel vaasidena. Minu meelest näevad uhkete graniidist hauasammaste taustal välja kuidagi eriti magedana. Võibolla on tegu mingite moodsate disainelementidega, millest meie ei jaga midagi….

    Vot sellist blingi pole varem veel näinud 😀 😀 Ilmselt mingi moodne kohalik kunst. Muidugi hullult riivab silma see vanade kasutatud kahhelplaatide ja muu koduse kasutatud rämpsu kalmistule vedamine ja platsidele paigaldus. Nende koht võiks nüüd küll prügimäel olla. Pilte ei hakka panema, neid on blogis varasemast juba küllalt. Aga eks see näitab suhtumist, ju siis kadunukesed polnud rohkem väärt… Sama teema on näiteks vanade küünaldega, kuidagi eriti raske on neid lähimasse prügikasti viia. Lihtsam ju naaberplatsi hekki sokutada.

    Üks väike anekdoot jutu jätkuks 😉 Moissei müüb Odessa turul tomateid. Tuleb klient ja küsib mitu tomatit on? Moissei vastu, et viis tükki. Klient räägib, paki sisse, võtan kõik ära. Moissei vastu, ei saa kõiki, mida ma siis pärast müün.

    Anekdoot anekdoodiks aga selline situatsioon juhtus päriselt ja seda nüüd 21 sajandil 😀 Nimelt astusin sisse ühte Raplamaal hauakive tegevasse firmasse sooviga osta hauaplaatide aluseid. Küsin kas on ja mis maksavad. Vastuseks tuli – on ja hind selline… Ütlen, väga hea, andke mulle 10 tükki. Ja siis märgati mu autol hauahoolduse reklaami ning jutt muutus kohe halaks. Oi teate, me ikka nii eraldi ei müü, vaid ainult koos paigaldusega jne. Ütlesin, et ok, paigaldage mulle siis neid 10 tükki autosse. Siis hakkas teine hala, et noh, kui ma teile nüüd ära müün, mida ma siis pärast müün 😀 😀 Ja kusjuures nii jabur kui see ka ei ole, mulle neid ei müüdudki. Kusjuures olen neid sealt varasemalt mitmel korral ostnud mitme kaupa ning pole mingit kobinat olnud, et müüme ainult koos paigaldusega. Neil kordadel muidugi polnud autol reklaami ka 😉

    Siit moraal sinna kontorisse ei tohi teenusepakkujana minna. Mis te arvate, kas peale sellist kummalist intsidenti ma lähen sinna veel… või soovitan mõnele seda kivitöökoda. Kusjuures ostan väga tihti üle Eesti analoogsetest kohtadest tarvikuid ja mitte kuskil pole probleemi olnud, et konkurent. Pigem on sõbralik suhtumine ja saab lisaks kaasa kasulikke soovitusi.

  • Muu värk

    Taagepera

    Möödaminnes põikasime lossi juurest läbi. See päris huvitava ajalooga loss, nagu need ikka omalajal on käinud käest – kätte, olnud pankroti äärel, siin on olnud ka vaimuhaigla ja kopsuhaiguste sanatoorium jne. Tänapäeval hotell ja spa. See tuleb ka ükspäev järgi proovida. Siin lähedal on isegi täitsa oma parunite kalmistu olemas, kahju ainult, et üsna räämas. RMK matkarada ka siinsamas olemas, kunagi korra isegi oleme selle läbi marssinud. Ja “Musukivi” juures saab musutada ka 😉

  • Muu värk,  Tsill,  Viikingid

    Kiek in de kök

    Mida sa talvel ikka muud teed kui kolad mööda muuseume. Seekord Kiek in de kök teemaks. Seal muidugi paar põnevat näitust ka, üks neist linnaloomadest ja teine Iru linnusest. Kohe meenus, et seal peaks olema veel üks rõngasmõõk. Saaremaal vikunäitusel sai just ühte sellist uuritud, vaatame milline see Proosa kalmest pärinev mõõk välja näeb. Viimasel ajal on see näituste teema kuidagi nii ja naa, mõni väga ok ja südamega tehtud, samas mõne kohta võib öelda, et paras haltuura. Igatahes näitus linnaloomadest väga ok ja põhjalik, väga palju põnevat saab teada. Isegi väga põhjalik skeem mida kõike tehti loomaluudest. Samuti saab teada kelle vapil ja miks olid kujutatud loomad, linnud või kalad.

    Iru linnusest ja proosa kalmest pärit leiud samuti väga põnevad, näeb nii ehteid kui relvi. Näitusel on makett milline võis Iru linnus kunagi välja näha. Siin on tõesti väljas rõngasmõõga detailid ja üks mõõga koopia kah olemas. Kahjuks on siin koopia tabalukuga kinni, et keegi ei näpiks. Saaremaa vikunäitusel sai iga huviline mõõga koopiat näppida. Veel saab siin põgusalt aimu vanadest matusekommetest

    Järgmistel korrustel näeb natuke keskaegset relvastust, piinariistu ja muud põnevat. Stiilsetel puukingadel on millegipärast huvitavad pikad ninad. Huvitav milleks neid pikki ninasid kasutati, käimiseks räigelt ebamugavad ju.

    Veel ülespoole minnes on päris korralik relvanäitus mõõkadest tulirelvadeni välja. Mõned kiivrid ja kilbid on samuti olemas. Kõige ülemisel korrusel on kohvik mis kahjuks ei tööta. Siinsetest akendest on linnale päris hea vaade.

    Ülevalt allapoole tagasi minnes saab soovi korral linnamüürile kolama. Linnamüürilt saab veel mitmesse torni. Linnamüüri seinal on päris palju infotahvleid millelt leiab infot vanalinna müüriäärsete majade kohta. Nii mõnigi tänapäeval alles, ainult otstarve teine. Müürikäigust edasi saab Neitsitorni, siingi mõned põnevad näitused ja kohvik. Kahjuks ei tööta siingi kohvik. Neitsitornist edasi saab tallitorni ja väravatorni. Väravatornis on samuti üks põnev näitus meediumitest. Ei hakka pikemalt sellest kirjutama, minge vaadake ise, päris põnev on.

    Kokkuvõtvalt, varuge aega omale õige mitu tundi ja käige ära, väga tsillid näitused on.