fbpx
  • Tripid

    Türgi blogi. Sekeldusi juhub ka

    Ikka juhtub asju. Turistid helistavad pidevalt, et buss hilineb. Mõnikord juhtub, et neid ongi ära unustatud. Mõnikord unustatakse ka meid (töötajaid) ära 😀

    On juhtunud, et ootan kontoris bussi, et lennujaama minna. Ja siis seda bussi ei tule, sest keegi on unustanud kuskile teada anda. Kui endal väljumist ei ole, siis meid planeeritakse mõne teise grupiga kaasa, et lennujaama saaksime. Võimaluse korral muidugi antakse ka väljuv grupp ära viia. Nii ma siis olengi viinud lennujaama arvukalt Leedu gruppe. Ükskord tegin isegi Bosnia ja Hertsogoviina turistidele transfeeri. Igasugu huvitavaid inimesi näeb.

    Eile hommikul teadsin, et lennuk saabub alles õhtul enne kaheksat. Eelmine nädal jõudsin esmaspäeval jahisõidulgi ära käia enne tööpäeva algust. Niisiis uimerdasin hommikul rahulikult oma toas, enne lõunat komberdasin alla kontorisse, et vaadata täpne väljumisaeg ja teha õhtuks paberid valmis. Vorm oli veel triikimata, sellega pidi aega ju küll veel olema. Mõtlesin käia veel lõunal ja siis homsed väljumisajadki hotellidesse ära viia. Võtsin oma transfeeri nimekirja, seal minu väljumisaega kirjas polnud. Siis hõiskas Ömer, et ta unustas mulle teatada, aga mu buss väljub kl 12.00 Lancora eest… Lennuk saabub 14:20… Vaatasin talle vist üsna kohtlaselt otsa sel hetkel. Pea hakkas kiiresti raalima, kas ma jõuan 10 minutiga riidesse, Lancorasse ja programmid ka kaasa trükkida. Juba heitsin kõrvale pluusi triikimise. Läksin arvuti juurde, panin programmid välja trükkima. Samal ajal hakkas Ömer talle omaselt kohe helistama ja sebis mulle järgmise bussi tunni aja pärast. Sellega oleks ehk natuke lennuki saabumisele hiljaks jäänud, aga transfeer algab nagunii alles siis kui rahvas kohvrid kätte saanud ja see võtab aega. Ise uurisin samal ajal välja, kes Alanya poolt tuleb ja andsin teada, et jään veidi hiljaks.

    Tagasi tuppa jõudes hakkas mõte uuesti normaalselt tööle. Vaatasin äpist lennuki saabumisaja uuesti üle. See oli endiselt 19:50. Siin oli mingi segadus. Läksin uuesti kontorisse ja palusin üle kontrollida. Oligi viga sees kuskil süsteemis. Ömer sebis veelkord uue bussi mulle, seekord juba poole kuueks õhtul 😀

    Mõnikord juhtub, et buss läheb keset ööd katki. Nagu mul juhtus eelmisel nädalal. Õhtul kella kümnene lennuk tuli veidi varem sisse, transfeer oli suhteliselt lühike, lõpuga Kemeris. Ei mingit Tekirovat keset ööd. Vaatasin nimekirju ja rõõmustasin, et saab enamvähem normaalsel aja koju kotile. Jõudsime juba Beldibisse, esimese hotellini oli jäänud 1,5 km, kui bussijuht pidas kinni ja ütles, et vaja midagi tšekkida. Hea küll, las kontrollib. Keelebarjäär oli ka, täpsemalt uurida ei saanud. Kui seismine juba veidi pikaks venis, siis andsin turistidele teada, et ausalt, mina ei tea, miks me seisame ja kui kaua, aga bussijuht kontrollib midagi. Minu sirutagu jalgu või tehku suitsu, kel vaja. Kell oli paar minutit üle kesköö. Buss oli lastega peresid täis. Õnneks olid kõik normaalsed ja mõistva suhtumisega, ainult üks naine kahe lapsega üritas tüli üles võtta. Venelastele omaselt võtsid teised turistid kohe sõna ja panid ta paika. No tegelikult ka, küll me hotellidesse saame, väikse viivitusega ehk, aga saame. Ja mis see märatsemine aitakski.

    Muidugi bussijuht rippus kogu aeg telefoni otsas ja ma sain aru, et ta oli juba probleemidest teavitanud. Sain ta jutust ka aru, et saadetakse asendusbuss. Helistasin igaks juhuks kontorisse ja küsisin üle. Buss oligi juba teel. Ei saabunud päris viie minutiga, aga poole tunniga oli kohal küll. Kolisime kõik teise bussi ümber ja sõitsime hotellidesse. Saatuse iroonia – see naine, kes tüli üritas üles võtta, oli kõige viimases hotellis. Karma is bitch 😀

  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Mõnus pühapäev

    Pühapäev, 30. juuni. Lõpuks ometi puhkepäev. Pärast eilselt hullu tööpäeva (hommikul lennujaam ja pärast veel infod) oli lihtsalt hädavajalik natuke taastuda.

    Hommikul kella kümneks oli kokku lepitud hamam. Seekord nõuti, et esitaksime kirjalikult ametliku taotluse hamamis käimiseks. Aina hullemaks läheb… Mingi aeg tagasi üllatati meid uudisega, et kui on 40 hamami müüdud, alles siis saab tasuta hamami. Selle peale algas üldine protsestilaine ja rohkem sellest juttu ei tehtud. Nüüd siis uus kord. Egas midagi, läksime “ametlikult” 😀

    Hommikusel ajal pole üleliia palju inimesi. Saunad olid mõnusalt tühjad, vaid üksikud inimesed liikusid. Basseinis lasin veejoal oma valutavaid liigeseid masseerida. Randmed ja hüppeliigesed on hakanud imelikult valutama. Päris hästi ei saa aru, mis põhjus on. Kott on üsna raske, mida infodel kaasas vean. Eriti kergemaks ka ei saa teha, sest kõik vajalik peab kaasas olema ja kõige raskem on nagunii vesi. See kott on hea mahukas ja vastupidav, aga juba tühjalt üsna raske.

    Pesuruumis sattus mind seekord küürima üks varem meesterahvas. Hõõrus kooriva kindaga päris tugevalt ja näitas missugused naharullid mu käe pealt maha tulid. Naersin selle peale. Grjaznaja ženšina 😀 Iga päev ju sauna ei lubata. Lõpuks masseeris mu vahuga tugeva käega üle. Kulus ära, keha oli väsinud ja pinges.

    Lõpetuseks nagu ikka, suts bali massaži. Jälle sattus mulle üks tugeva käega tädi. Seekord oli tõesti sellist vaja. Lõpuks andsid pinged järele ja lahkudes tundsin end kergelt hõljumas 🙂 Oli mõnus.

    Pärast hamami käisime lõunalt läbi ja siis ma otsustasin, et edasi kuluks mulle kõige rohkem ära üks lõunauinak. See oli hea mõte. Pärast hamami oli mõnusalt lõõgastunud tunne ja uni tuli kohe. Magasin umbes kaks tundi oma nädala väsimust välja. Palju parem hakkas.

    Õhtupoole otsustasime minna avastama üht küngast, mis jahisõidul mere pealt silma oli hakanud. Künka keskelt läks justkui mingi trepp üles ja üleval oli mingi ehitis. Ülejäänu oli puude vahel ja rohkem seal eemalt ei näinud ka. Arvasime, et võibolla on mingid antiiksed varemed, aga kaart midagi sellist ei näidanud. Võtsime siis suuna Camyuvale ja lootsime, et leiame üles.

    Leidsime. Ei olnud antiikseid varemeid ega hauakambrit. Oli mahajäetud hotell. Künka otsa viiva trepi asemel olid veekeskuse liuraja jäänused. Koht oli igatahes uhke ja põnev. Kahju muidugi, et see töökorras ei ole. Kunagi võis seal ikka väga ilus olla. Ülevalt avanevad vaated Camyuva katustele ja merele olid ka võrratud. Territoorium oli suur, luusisime ehk vaid kolmandiku läbi. Ülejäänud jäi järgmiseks korraks.

    Pärast hüppasime Marco Polost läbi ja tegime väikse kohvipausi. Seejärel õhtusöök Alkoclaris. Põhimõtteliselt käisime seal ainult arbuusi söömas. Sellest tänaseks täitsa piisas.

    Oli üks väga mõnus pühapäev. 🙂

  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Kui +27 tähendab jahedust

    Reede, 28.juuni. Päev oli palav nagu ikka, ilmselt mingi 37-38 kraadi. Ilmateade oli tänaseks lubanud vihmavõimalust, aga kogu päeva jooksul ei olnud mingist vihmast märkigi. Vahet pole, ilmateade nagunii paneb kogu aeg puusse.

    Tegin päev läbi infosid ja kimasin mööda hotelle. Rohkem küll kimasin, tagasisõiduajad oli vaja viiteteistkümnesse hotelli kirjutada ja nende läbisõitmine üksi võttis üle kolme tunni aega. Õhtul, kui omadega ühele poole sain, andis T märku, et tal tööpäeva alguseni veidi aega (keskööks lennujaama), teeks koos ühe kohvi. Sobis, pärast tööpäeva kulus üks kohv ära nagunii. Sihiks võtsime Pastanesi. Seal on linna parim kohv mu meelest.

    Istusime mõnusalt sisehoovi pool õues kui tuli hull tuuleiil. See tuli täiesti äkki ja eikusagilt. Pahvakas liiva ja tolmu lendas äkitselt vastu vahtimist. Laud, mille teenindaja just enne meid oli läikima löönud, oli kaetud mõõduka liivakihiga. Korjasime kiiresti oma kohvitassid ja telefonid laualt ära ja järgi jäi selge asendiplaan. Kolisime tuppa ümber. Kõik see käis väga kiiresti. Ei tea, mis sundis meid nii kiiresti liigutama. Aga kui tuppa jõudsime, algas vihm. Suured jämedad piisad tegid katusele natuke krabinat ja siis keerati kraan täiega lahti. Või mis kraan, kogu paak valati korraga alla. Kogu terrassipealne ujus.

    Vihm ei ole siin üldjuhul midagi hullu, sest on soe ja ihu on higist märg nagunii. Väike värskendus ei tee paha. Aga sel hetkel see vihm hästi ei sobinud. Kohv oleks lahja saanud. Niisiis istusime mõnusalt kuivas toas ja T tellis ühe eriti ilusa maasikakoogi ka, mille ma aitasin ära süüa 😀

    Kui ära minema hakkasime, olid vihm ja äike möödas. Pilved taevas tegid õhtupäikesega ilusaid värve. Ilm tundus isegi natuke jahedavõitu. Vaatasin huvi pärast, palju siis jahedust on. +27 kraadi näitas. 😀 😀 😀

  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Jahiga merel

    Esmaspäeval, jaanipäeval, võtsime koos T-ga ette järjekordse jahisõidu. Seekord mitte enam treeninguna, vaid omast vabast tahtest ja ajast. Mul oli lennujaama transfeer alles õhul ja T-l oli sootuks vaba päev, nii et klappis hästi. Nagu ma eelmine kord kirjutasin, mulle väga meedis ja ma läheks iga kell uuesti. Merel on lihtsalt mõnus, lisaks ilusad vaated, päike ja suplus. Süüa-juua ka antakse, kohvitada võib niipalju kui on soovi. Kerge tuuleke jahutab ja õhku on rohkem kui umbses linnas.

    Ilm tegi enne jaanipäeva järgmise hüppe suve poole, endise +32 asemel sai äkitselt +38. Seda oli liiga järsku liiga palju. Keha ei jõudnud kohaneda. Higi lihtsalt jooksis. Tühja sest särgist, mis sai kohe läbimärjaks. Palju hullemad olid need higipisarad ja -vuntsid mööda nägu, lihtsalt rõve vaadata. Pühid ära ja nad on momentaalselt tagasi.

    Nüüd oli uuesti võimalus minna jahiga merele ja seda ei saanud jätta kasutamata. Tasub minna, rahvas, tasub 😀 Merel on ilus, mõnus ja chill. Inimesed on muidugi erinevad, aga mul on veidi raske mõista neid, kes lükkavad jahisõidu pakkumise tagasi väitega, et sai kolm aastat tagasi korra Bulgaarias käidud… Kamoon. Ütle siis parem juba välja, et ei meeldinud, inimesed on tõesti ju erinevad. Mulle igatahes meeldib väga 🙂

  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Göynüki kanjon

    Esimese katse Göynüki kanjonit külastada tegime Siiliga 7. juuni õhtul. Jõudsime pisut peale kuut õhtul kohale, arvates, et see on kõige parem koht teha üks väike õhtune jalutuskäik. Vale puha 😀 See pole teile siin mitte niisama kanjon, see on vaatamisväärsus ja turismiatraktsioon, mis on aiaga piiratud ja pandud raha teenima. Ühesõnaga, kohale jõudes oli meid enam sisse ei lastud, osakond suletud. Polnud parata, tuli tulla teine kord.

    Teinekord õnnestus kahe päeva pärast. Hommikul sõime Kemeris rahulikult hommikusöögi ära ja kella üheteistkümne paiku olime taas Göynüki kanjoni väravas. Sissepääs 8,50 liiri, pole just eriti kallis (u 1,30 €). Kohe piletiputkas üritati müüa ka kallimat paketti, kus sees transfeer ja varustus, et minna kanjoni kaugemasse otsa, kus pidavat veel ägedam olema. Kindlasti ongi, ja ka see polnud üleliia kallis, aga jätsime seekord vahele. Tahtsime kõigepealt lihtsalt vaatata ja omapäi lonkida. Ja õigesti tegime. Sellest sai üks mõnusamaid päevi siin Türgis.

    Eelteadmisi eriti ei olnud. Max oli korra käinud ja kiitis. Rohkem ei teadnud midagi. Reklaampiltidel on veejoa all kiivrite ja vestidega varustatud rõõmsalt kiljuv rahvas.

    Niisiis lonkisime mööda teerada ja vaatasime, mis saama hakkab. Alustuseks keerasime mööda väiksemat rada metsa vahele. Silma hakkas puu, mille koor oli pealt täiesti lahti ja lipendas. Esiti tundus, et kuivanud puu, aga lehed olid kõik värsked ja rohelised küljes. Kasvabki selline.

    Kui metsatee otsa sai, siis tuli suuremale rajale tagasi pöörata. Vaated läksid järjest ilusamaks ja kanjon põnevamaks. Ilm oli ka päris palav ja vesi hakkas kutsuma. Õnneks sai jalga pandud veejalatsid, nendega on päris hea nii mööda kivisid kui vett solberdada. Ukerdasime niiviisi tükk maad mööda jõge ülespoole. Siis hakkasid tekkima mõned sügavamad kohad. Viskasin kleidi seljast ja mõtlesin, et kastan end korraks lihtsalt jahutuseks vette. Oi kui mõnus oli. Enam ei tahtnudki välja tulla 😀 Kärestike vahel oli vool nii tugev, et püsti seista ei saanud, vesi viis kaasa. Lasin joal end masserida ja lihtsalt mõnulesin. Vesi oli kristallselge ja parajalt soe. Madalamates soppides võis näha konni ja krabisid tšillimas. Üliäge koht.

    Lõpuks läksid kanjoni seinad nii järsuks, et ääri mööda edasi minna ei saanud. Vett mööda oleks saanud edasi ujudes, aga meil olid telefonid, kaamerad ja autovõtmed, mis ujuda ei tahtnud. Tuli minna üles kanjoni servale tee peale tagasi. Lonkisime mööda teed edasi. Tee tõusis järjest kõrgemale mägedesse ja vaated läksid aina vägevamaks. Päris lõpus laskus uuesti alla jõe juurde. Siis sai veelkord kalasid ja konni vaadeldud ja külgjooksu tegevaid krabisid.

    Edasi oli läbipääs ainult spetsvarustusega ja meil tuli tuldud teed tagasi pöörduda. Teinekord tuleks see tagumine suletud kanjoni osa ka üle vaadata. Sissepääsu juures avanev vaade oli küll paljutõotav.

    Kokku kolasime oma viis tundi sellel kahekilomeetrisel kanjonilõigul. Peateelt hargnevad rajad jäid aga kõik läbi uurimata. Selleks tuleks veel kord tulla ja veel rohkem aega võtta. Aga tasub tulla! See koht saab minult küll väga kõva soovituse 🙂

  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Jaanipäev

    Veel üleeile oli pea tööasju täis ja mingi jaanipäev tundus nii kauge ja teisel pool maailma, et selle tähistamise peale küll ei mõelnud. Aga jaanilaupäev oli kogemata vaba päev ja nii hakkas tunne kohale jõudma. Kui leedukad hommikult kutse laiali saatsid, et nemad kavatsevad õhtul minna randa ja võibolla ka ühe lõkke üles teha, ja kõik teised on ka oodatud, siis enam pikalt mõtlemist polnud. Tuli plaani võtta.

    Tõsi, lõke sai pisike ja kestis kuni facebooki pildid tehtud said 😀 Ega tule tegemine selles kohas just lubatud ka ei olnud. Piknik seevastu oli pisut ägedam ja igati jaanipäevale kohane. Eemalt kostus hotellide diskomuusika ja kuskil lasti ilutulestikku.

  • Tripid

    Türgi blogi. Jamad telefoniga

    Kõige selle toreduse, ilu ja chilli kõrval pean ma siin ikkagi tööd ka tegema. Põhilised töövahendid on telefon ja auto. Kui auto probleemide peale on reageeritud suht kiiresti, siis telefoni probleeme ei taheta siin sugugi tõsiselt võtta. Selle kivi tahaks nüüd küll tööandja kapsaaeda visata.

    Telefon ja tahvelarvuti anti kätte umbes kolmandal tööpäeval. Enne seda ei saanud mind infodelegi saata, sest töövahendeid polnud. Tahvlis on online programm, millega müüme ekskursioonide pileteid. Telefon on loomulikult helistamiseks. Ja helistamist siin jagub, sest ekskursioonide algusaegu kogu aeg muudetakse. Siis me peame oma turistidele teada andma, millal buss neid peale võtab. Lisaks kõiksugu muud küsimused, mis lahendust vajavad, sest meie numbrid on turistidele kätte jagatud, et nad saaks võõral maal kuskile pöörduda kui miskit vaja on. Eks selleks me olemegi ju tööl siin.

    Aga see telefon on kiviaegne ja nuppudega. Sellega otsestelt polekski häda, kui ta töötaks normaalselt. Oleks ma teadnud, ma oleks oma pisikese armsa Nokia 8310 kodust sahtlipõhjast üles otsinud ja kaasa võtnud.

    Esimene, mis mulle siin anti, oli pisike odav Samsung. Sellega oli see viga, et heli kvaliteet oli selline, et ühtki sõna ei saanud aru. Asi polnud ainult minu konkreetses eksemplaris, vaid teistel oli ka sama mure. Olime hädas ja kaeblesime. Õnneks hakkas see ka kontori tööd segama, sest nad ei saanud meile telefoni teel mingit infot edastada. Mõne aja pärast saime uued Hikingud.

    Oleks siis probleem anult telefoni aparaadis olnud. Kus sa sellega. Teine pool puudutas mobiilsidet või konkreetset paketti ja seda oli oluliselt raskem kohalikele selgitada. Miskipärast ei olnud mul telefon alguses kohe võrgus ja ligi nädala ei saanud sellega üldse helistada. See kontrolliti üle, tehti midagi ja siis öeldi, et nüüd on korras. Mine ja helista. Edasi läks veel absurdsemaks. Mõni päev sai sisse helistada ja välja helistamine oli blokeeritud. Mõni päev sai helistada ainult lühinumbritele ehk siis omadele. Mõni päev sain ise välja helistada, aga mulle tagasi helistamisel ütles, et seda numbrit pole olemas. Kontoris halades tegin paar kontrollkõne ja siis loomulikult kõik toimis. Tõesta siis midagi niimoodi. Oli vaja suuremat jama, et keegi liigutama hakkaks.

    SMS-idega ei teadnud ka kunagi, kas nad jõuavad kohale või mitte. Ükskord öösel poole viiest sain turistilt sõnumi küsimusega, et kas nende homne ekskursioon ikka väljub hommikul planeeritud ajal. Ehmatasin ära veel unest segane, mõtlesin, kas ma unustasin kellelegi väljumisaja teatada. Lappasin kiiresti müüdud piletite nimekirja läbi. Krt, nende ekskursioon oli neli päeva tagasi. Mis värk nüüd siis. Külm jutt käis rinnust läbi. Korraks käis mõte peast läbi, et see on mingi mitu tiiru ümber maailma teinud ja kaua teel olnud SMS. Kui nad poleks oma ekskursioonile neli päeva tagasi ilmunud, siis oleks ehk minu kaudu neid otsima hakatud. Seda ei olnud juhtunud. Juhul kui on vale SMS, siis on ka veidi halb ajastus kell pool viis hommikul tagasi helistama hakata. Kui on õige, siis oleks ainulõige kohe helistada. Mis teha? Saatsin sõnumi, et ei saa küsimusest hästi aru, nende ekskursioon oli esmaspäeval. Vastust tuli järgmise päeva õhtuks, et kõik on korras, loomulikult käisid nad esmaspäeval ekskursioonil ära ja nüüd on õnnelikult Eestis tagasi. Uhh… Tamam 🙂

    Lõpuks saabus suurem jama, mis käis meist üle kui puhastustuli. Turist andis teada, et ootab ekskursioonibussi, aga seda pole. Juba 20 minutit möödas, tal kannatus otsas. Lubasin uurida ja tagasi helistada. Uurisin, bussiga mingi jama, tuleb tunni aja pärast. Helistan turistile, aga ei saa helistada, kõne suundub kuskile kosmosesse… kus keegi läbi metalse krigina vastab kaugelt “Aluu…” Tiinal sama jama, tal ka vaja kadunud turist üles leida ja helistada ei saa. Proovime kümneid kordi. Proovime erinevatelt numbritelt. Loodame, et Maksim saab helistada, palume tal proovida. Ei õnnestu. Paari tunni pärast oleme infodega jõudnud tagasi Kemerisse, hüppame kontorist kiirest läbi ja lööme lärmi. Nõuame telefoni, mis töötab. Kontoris on rahval ainult kohalike kõnede pakett, sealt ka turistile helistada ei saa. Ömer helistab turisti hotelli, aga on mõttetu arvata, et turist on ilusa ilmaga hotellis oma toas. Keegi soovitab meil osta telefonikaart ja helistada automaadist. Teeme talle selgeks, et see on meie töö ja mitte eralõbu ja automaadi otsimiseks meil ka aega pole. Tormame edasi oma infodesse. Turistid ilmselt vahutavad vihast oma õndsas teadmatuses.

    Kirjutan suure viha ja ärritusega Leetu peakontorisse, et tehtagu midagi. Aiman, et sellest tuleb jama, aga siin kontoris oleme kõik juba korduvalt kurtnud oma telefonide pärast, muutusi pole ja turistide pahameelega peame ju ikka meie tegelema.

    Jama tuli. 😀 😀 😀 Kõigepealt tuli Jolanta ja sõimas mu näo täis. See on tema viis ülemus olla. Õnneks suutsin säilitada enamvähem rahuliku oleku ja süütu ilme ning vastu ei sõimelnud.

    Edasi hakkasid asjad liikuma. Kamandati meid Tiinaga mõlemaid kohe Muameri kabinetti ja algas põhjalik uurimine, mis töötab, mis ei tööta ja kuidas ei tööta. Helistasime prooviks üksteisele, kodustele, Tallinna ja Leedu kontoritesse. Aegajalt saime ühendust õige inimesega ja aegajalt robotiga kosmosest. Suutsime tõestada, et probleem on, aga põhjust ei tuvastanud. Kuna valikus oli vaid mõni Leedu number, millega saime korralikult ühendust (ja kohalikud leedukad ka millegi üle ei kurda), siis üks järeldustest oli, et probleem on Eesti numbrites. Kuna osa Eesti numbreid siiski vastas, siis järeldus oli, et … probleem on Eesti telefonides… Ühesõnaga, lahendada seda me ikka ei saa. Õnneks said ülemused aru, et me ei kujuta probleemi omale ette, vaid see tõesti esineb.

    Ei ole teada, mis pärast veel ülemuste kabinettides toimus, küll aga hakkasid meie kõned üsna pea õigesse kohta jõudma. Aegajalt ikka saame SMS-e, kus sisuks on ilusad kastikesed. Ka türgikeelsete SMS-ide (reklaam?) hulk vähenes, kuigi ainult mõneks ajaks. Ja turistidele, kes sooviksid meiega läbi Viberi või Whatsappi suhelda, peame jätkuvalt teatama, et sellesse telefoni juba Viberit alla ei laadi.

  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Kohvipaus

    Kohvipaus infode vahel Limak Limras. Enamasti pole aega ega võimalust mööda hotelli kolada, igale poole ei lubatagi. Seekord jäi Limak Limras infotunni alguseni 15 minutit vaba aega. Tegin paar sammu tundmatutest ustest läbi ja sattusin kohvikusse, kus seina ääri mööda akvaariumid kaladega. Kohvi anti ka.

  • Tripid

    Türgi blogi. Tantsuetendus

    Üleeile õhtul käisime lojmani rahvaga Trooja etendust vaatamas Aspendoses. Tegemist on legendaarse tantsuetendusega, mis jutustab Trooja legendi läbi tantsu, kasutades rahvatantsu, balleti ja moodsa tantsu ning rahvamuusika motiive. Etendus on suurejooneline, laval on korraga arvukalt tegelasi ning kostüümid väärivad veel eraldi auhinda.

    Meile oli siis tegemist jälle treeninguga, et teaksime oma turistidele pakkuda. Kes vähegi sellise kultuurielamuse vastu huvi tunneb – see etendus on tõesti vägev elamus, julgen soovitada küll!

    Etendus toimub vabas õhus asuval laval. Kemerist sõidab sinna oma kaks tundi. Meil oli väljasõit planeeritud 18:30 kontori eest ja kõik, kes pole tööl, said kaasa minna. Mul oli pärastlõunane lennujaama transeer sel päeval, vaatasin juba hommikul, et peaks nagu nibin-nabin jõudma. Kui hästi läheb, siis jõuan poole tunnise vahega koju.

    Ikka päris napikalt läks. Esiteks jäi muidugi lennuk oma saabumisega hiljaks. Järgmise etapina sujus transfeer natuke aeglasemalt kui ideaalis oleks võinud. Suur buss lihtalt sõidab aeglasemalt ja hotellist hotelli keerutamistega kaotasime ma arvan võrreldes minibussiga (isegi midiga) rohkem kui pool tundi minu niigi piiratud aega. Tekirovat ei olnud, aga Camyuvas tuli ikka ära käia. Valmistasin juba mõttes ette, kuidas kõige kiiremini tuppa jõuda, kott nurka, riided vahetada ja dušši alt läbi hüpata. Vaatasin kella ja võrdlesin vahemaad… Lugesin minuteid… Jõuab 10 minutit enne… 5 minutit jääb riiete vahetamiseks… nüüd jääb… krt… hea kui viis pärast poolt jõuab.. Viimane pingutus, olime juba Kemeris tagasi, rahvas maas ja suund kontoril. Suure bussiga juba ei kihuta. Ja siis avastas bussijuht, et ta hüppaks Migrosest läbi, ainult 2 minutit… Selge, et tal ka pikk päev selja taga ja tahaks midagi hamba alla. Aga no ma tahaks oma treeningule jõuda ja enne vetsus ka käia.

    Ega midagi, andsin kontorisse teada, et olen 5 minuti kaugusel, oodaku ära. Lubati oodata. Loomulikult jõudsin alles mingi 15 minuti pärast, aga rahvas ootas. Ahvikiirusel kott nurka ja teine riie selga. Dušši alla… jõuab homme, hommikul sai ka käidud… 😀

    Tee peal tegime ise ka Migroses peatuse. Ühes teises küll, Antalyas. Ostsin natuke keha kinnituseks hamba alla. Ei taha küll pidevalt saiakestest ja küpsistest elada, aga mis sa näljaga teed. Leidsin ka ühe airani ja paki pähkleid ja õuna.

    Enne üheksat jõudsime Aspendosesse. Väljas oli juba pime ja etenduse aeg käes. Kohad ei ole nummerdatud, niisiis läksime valisime omale sobivad istekohad ja võiski asi alata.

    Show oli kahes osas ühe vaheajaga. Suur lava, vägev tulevärk, uhked kostüümid, osavad tantsijaid ja erakordselt hästi tantsudesse pandud lugu. Seda tasus vaatama tulla küll.

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Phaselis

    Teisipäev, 11. juuni. Rahva tungival nõudmisel tuli õhtul peale tööd veel ette võtta retk Phaselisesse. Phaselis arvatakse olevat asustatud Rhodoselt tulnud kolonistide poolt juba 7.sajandil enne meie aega. Asukoha tõttu peavad eri allikad Phaselist kord Lüükia, kord Pamfüülia linnaks.

    Päevased infod tegime Tiinaga kahepeale, niisiis tööpäev sai kella poole viieks läbi. Siis kiire riiete vahetus ja uuesti autole hääled sisse ning koos Siiliga suund tagasi Tekirova poole.

    Phaselise antiikne linn (või pigem selle varemed) asub Kemeri keskuse poolt sõites enne Tekirovat merelahe ääres. Kemeri lõbusõidujahid teevad ühe suplemispeatuse Phaselise lahes. Kel soovi, võib ka siis eraldi paadiga Phaselises maale minna (lisatasu eest loomulikult). Autoga tulles näitab maanteelt silt Phaselis 1 ja sealt me maha keerasimegi. Arvestama peab, et sissepääs on tasuline (30 TL nägu) ja avatud on see koht kella 8.00-18:30. Meil jäi külastus vähe hilja peale, saabusime umbes pool kuus ja pärast seitset aeti meid juba sireenidega välja 😀 😀 😀 Aga vaatamist ja kolamist seal jagub vähe rohkemaks ajaks, kui vähegi võimalik, võiks aega ikka hulgaliselt rohkem varuda. Ujumisriided ka kaasa! Vesi on kristallselge ja mõnus, nagu Türgis ikka. Rahvas rannas pidas ka piknikku ja veetis mõnusalt aega.

    Kemerisse tagasi jõudes oli juba hämardumas. Käisime ostsime koju kaasa arbuusi, mureleid ja maasikaid. Ja et kõht ikka täis oleks ja natuke soolast ka saaks, käisime Milkbaris söömas ja kohvi joomas. Veel paar jälle-sööme-pilti 😀 😛

    Phaselises muidu oli ka mingi laadimiskoht, aga kuna me nagunii hilja peale jäime, siis sinna ei jõudnud.