fbpx
Tripid

Türgi blogi. Arstil

Mai keskel juhtus niimoodi, et sattusin korraks haiglasse. Asjast juba tükk aega möödas, aga vaja ikka üles kirjutada. Ilmselt oli tegemist kuumarabandusega, mis oleks võinud kuidas iganes lõppeda. Ilm on maikuus juba üsna kuumaks läinud ja neil päevil oligi 30 ringis. Kõigepealt oli mul kaks infopäeva, mis olid pikad ja pingelised. Pingelised sellepärast, et aega oli iga hotelli jaoks liiga vähe, oli vaja joosta ja kihutada kogu aeg. Lisaks jõuda veel kirjutada tagasisõidu kellaajad ka neisse hotellidesse, kus infosid polnud. Nende jaoks graafikusse aega ei jäeta. Üritasin neid ise surata vahele, et ei peaks hiljem samasse kanti tagasi sõitma. Esimesel päeval neist hakkas pea kergelt valutama. Sööma polnud jõudnud, vahepeal ampsasin üht-teist hotellide fuajeedest, kus on enamasti kas mahla või limonaadi ja lukumi või muud maiustust saada. Kõhule see väga ei sobinud, aga vähemalt sai midagi. Kahjuks oli mul vett liiga vähe varutud ja poodi ka ei jõudnud, niisiis jõin neid magusaid jooke. Õhtul olin omadega läbi ja peavalu ajasingi pingelise päeva ja vale söögi kaela. Samas tundsin, kuidas keha seesmiselt kuumas, nagu põleks. Jalad olid paistes pakud all. Isegi õhtune jahe dušš ei pakkunud erilist leevendust. Järgmine päev oli sarnane. Kogu aeg kiire, kerge peavalu ja sisemine kuumamine. Söögiisu ei olnud ja jätsin kõik söögid vahele. Et ma siis kohe ei taibanud, et vaatamata kuumusele ja põlemise tundele ma sealjuures üldse ei higistanud, olgugi et väljas oli jälle 30 kraadi sooja.

Peavalu ei olnud väga hull, aga enesetunne läks aina hullemaks. Pea käis ringi ja iiveldas. Kolmas päev oli lennujaama transfeer. Tööpäeva algus oli 5.15. Oli paha ja uni, aga tuli minna. Kuidagi ajasin end üles ja tegin asja ära. Üks rahvas sai kojusõiduks lennujaama tagasi viidud, sellega poolega oli lihtsam, sest varahommikusel väljumisel ma bussis palju ei jutusta, lasen rahval tukkuda. Lennujaama ees uusi turiste tervitades tundsin, et püstiseismisega on raskusi. Keha põles seestpoolt. Hotellide poole sõites oli nii paha, et hoidsin oksekotti läheduses. Kuidas transfeer kulges, sellest palju ei mäleta ega tahagi mäletada. Mitu asja unustasin ütlemata, kellegile nähvasin midagi ja üldse läks kõik metsa. Kui lõpuks koju sain, käisin dušši all ja korraks pikali. Maksim kutsus lõunat sööma, aga jätsin vahele. Juba eelmisel päeval olin söögikorrad vahele jätnud, sest nii paha oli. Õhtul oli delfiinidega ujumine. Lootsin, et see võiks asja parandada. Oli väga lahe küll, aga enesetunne paremaks ei läinud. Huvitav, et isegi vesi ei jahutanud mind maha.

Järgmisel päeval oli jälle varahommikune transfeer. Sellest ei mäelta ma absoluutselt mitte midagi. Küllap sai kuidagi tehtud. Koju jõudes otsustasin, et oleks siiski vaja arsti külastada. Helistasin sinnasamma, kust me oma turistidele arsti kutsume. Esiti ei tahtnud nad mulle autot järgi saata, tulgu ma ise kohale. Läksin siis kontorisse uurima, et kus see haigla asub ja kuidas sinna minna, aga seal sain teada, et jalutuskäiguks on see liiga kaugel. Autot mul sel päeval kasutada polnud. Helistasin uuesti ja palusin ikka autot. Auto tuli õnneks kiiresti, nii umbes veerand tunni pärast oli kohal.

Haiglas andsin kõigepealt oma passi ja kindlustuse bürokraatlike toimingute tarvis ja siis juhatati mind teise ruumi. Koht oli ilus ja puhas, arstid meeldivad. Mind pandi kohe voodi pikali ja kaks arsti (või arst ja med vend) hakkasin mind korraga läbi vaatama. Üks küsis küsimusi ja kuulas kopse, teise mõõtis samal ajal vererõhku. Kogu protseduur ja õhustik oli väga meeldiv. Arst küsis, kuipalju mul aega on, ta tahaks mu tilguti alla panna, aga selleks kulub vähemalt tund. Kuna mul tööpäev oli tehtud ja kiiret kuhugi polnud, siis see sobis.

Mind viidi teise tuppa (või palatisse), kus pani tilguti. Lebasin seal ja tundsin üsna varsti, kuidas miski pinge annab järele. Teine arst käis mind iga natukese aja tagant vaatamas ja tilgutit kohendamas. Siis ühel hetkel tundsin, kuidas keha rahuneb ja kuumus annab järele. Hakkas isegi veidi jahe ja küsisin omale lina peale. Tundsin mõnusat lõdvestust ja peagi jäin magama. Kui uuesti üles ärkasin, oli kohe palju parem enesetunne. Pea küll veel veidi valutas, aga kuumus ja pinged olid läinud. Jalad tundusid jälle enda omad ja kehas oli kergus. Kohe ei lastud mul veel püsti tõusta, kuigi tilk oli ära käinud. Unelesin seal siis veel, seni kuni lasti. Enne kojuviimist andis arst mulle kolmeks päevaks tabletid kaasa. Tagasi lojmani toodi ka mugavalt autoga.

Järgmised kaks päeva sain töölt vabaks, magasin ja taastusin. Graafik tehti ringi, Tiina ja Maksim rabelesid. Peavalu ei läinud ikka veel ära. Helistasin uuesti arstile ja kurtsin oma muret. Selle peale käisin korra veel valuvaigistavat süsti saamas. Muus osas lihtsalt magasin ööd ja päevad, kuskil väljas ei käinud. Lõpuks viienda päeva õhtul tundsin, et nüüd võiks midagi süüa. See on märk sellest, et hakkan terveks saama 😀 Lõpuks ometi. Pärast õhtusööki ütlesin kontoris ka, et olen tervenemas ja järgmine päev olen valmis uuesti tööle minema 🙂

Lisa oma kommentaar