• Nokitsemised,  Õpitoad

    Uued tootearendused.

    Kunagi sai sõprade palvel tehtud mõned valmis pesakastid lindudele. Siis tekkis juba huvilisi kes soovisid meie töötoas neid ise kokku panna. Nii see värk vaikselt arenes. Juba mõnda aega saab lisaks töötoas meisterdamisele pesakaste ka meie e-poest, nii valmis kujul kui ka detailide komplektina. Muidugi igakord talve saabumisega on aktuaalseks muutunud lindude söötmine ja korduvalt on küsitud kas meil ka söögimaju on. Siiani ei olnud, aga nüüd on. Kuna söögimaja on suhteliselt hooajaline asjandus ja tavaliselt on need poes müüdavad mingid plastmassikärakad mis peale hooaega leiavad tee prügisse. Tükk aega mõtlesin millist teha või kas üldse teha. Lõpuks tuli idee teha 2in1. Otsisin oma lauajupid ja tööriistad välja ning läks tootearenduseks 😉

    Veidi pusimist ja valmis ta saigi. Võtad riputad üles, paned toidu sisse ja saadki asuda nautima linnukeste toimetamisi. Kevadel kui lindude toitmise hooaeg läbi keerad esipaneeli ringi ja voilaa… pesakast. Järgmisel talvel keerad esipaneeli uuesti ringi ja ongi jälle söögimaja. Nüüd on meilt võimalik saada universaalseid lindude söögimaju kas valmis tükina või detailidena. Niisiis, papad – mammad meie e-poest saab vajalikud detailid lastega meisterdades kvaliteetaja veetmiseks. Meisterdamist saab tellida ka töötoana. Komplekt sisaldab kõiki vajalikke detaile, omal peab olema ainult kas haamer või akutrell.

  • Tsill

    Koluvere – Martna

    Mõnda aega tagasi oli asja Martna kalmistule ja möödaminnes põikasime sisse Koluvere lossi. Loss iseenesest päris äge ja korralikult taastatud aga kuna erakätes siis sisse niisama naljalt luusima ei saa. Mingil ajal olla siin olnud pisike kohvik aga hetkel küll selle toimimist ei tuvastanud. Koluvere pikka ja värvikat ajalugu siin ümber jutustama ei hakka. Kellel huvi saab seda lugeda siit. Aga igatahes on see üks põnev loss mida tasub võimalusel kindlasti külastada. Kui tiir tehtud kimasime edasi Martna poole.

    Kuskil poolel teel jäi silma üks põnev piimapukk ja kaar ägedat puukuju.

    Kui toimetused kalmistul tehtud viskasime kiire pilgu kirikule. Huvitav miks on torni seina müüritud ratsrist. Varaseim teade siinsest kirikust pärineb aastast 1298 mil orduvägede rüüste ohvriks langes ka Ummere õndsa Martini kirik. Pole selge milline on selle 13 sajandi kiriku seos praegusega. Põhiosas näib kirik olevat ehitatud siiski alles 16 sajandi alguses. See dateering tugineb kiriku põhjaseina müüritud Saare-Lääne piiskpopi (1491-1515) Johannes Orgase vapitahvlil, kes nii jäädvustas ennast ilmselt mingi suurema ehitustööga seoses. Kiriku hiliskeskaegsele pärinemisele viitavad ka mitmed arhitektuursed ühisjooned Saare – Lääne 16 Sajandi alguse kirikutega Käinas, Kirblas, Pärnu-Jaagupis. Kirikusse sisse seekord ei saanud, piilusime ukse vahelt veidi ja kimasime kodupoole.

  • Tripid

    Sooniste mõis ehk vabakäiguvangla

    Suvel möödaminnes põikasime korraks sisse Sooniste mõisa. Siis polnud aega kirjutada, nüüd kui hooaeg läbi tuleb see viga parandada. Mnjh hull prügimägi siia ikka maha jäänud. Mõis rajati 17 sajandil. Mõisa viimane omanik enne 1919 aasta võõrandamist oli Hermann von Mohrenschildt. 1905 põles mõis maha ja peale tulekahju ehitati mõisale lisaks kahekordsed külgtiivad. Huvitaval kombel pole selle mõisa kohta interneedumist praktiliselt midagi leida. Väga pealiskaudne inff ainult. 1982 aastal asutati Sooniste mõisa nn vabakäiguvangide koloonia, ametliku nimega JM 422/6. Siin hoiti neid vennikesi kes olid juhuslikult, näiteks traagiliste tagajärgedega liiklusavariisse sattudes kurjategijateks saanud. Koloonia šeffmajandiks oli Sooniste sovhoos, kus vabakäiguvangid tööd said. Mõnel kinnipeetaval olla sinna isegi pere järele tulnud. Tipphetkedel oli Sooniste mõisas või siis avavanglas 116 kohtu poolt suunatud asukat. Vanglas oli toimetamas lisaks vangidele veel 16 ametnikku. Sooniste vangla, ehk siis endine Parandusliku Töö Asunduskoloonia nr 6 lõpetas tegevuse 1996 aastal. Peale seda on kompleks erakätes ja laguneb.

    Samas mahajäetuna on veel üllatavalt heas korras. Keldris oli omalajal olnud üsnagi arvestatav saun.

    Säilinud on isegi arestikambri rauduksed ja sisustus, korrapidaja kommutaator mõni raudahi jne. Kusjuures üks huvitav tähelepanek, ilmselgelt oli mahajäetud hoone meie külaskäigu ajal asustatud. Seda püüti ilmselt küll kiivalt varjata aga kogenud silm nägi ära värsked elutegevuse jäljed. Mõni kohake oli piinlikult puhtaks pühitud keset muud prügi ja magamisasegi oli olemas 😉 Külaskäigu ajal oli aegajalt kuulda väga ettevaatlikke samme ja kuklakarvad tundsid jälgimist. Huvitav kas mõni endine asukas on siia pesa teinud või mis värk… Kahju, et praegused omanikud lasevad laguneda ilusal majal. Aga eks see ole kombeks, ahnitseda kokku kinnisvara mille haldamisest jõud üle ei käi.

  • Muu värk,  Tsill

    Põhjasõda

    Kohalikud taaskehastajad teevad Narvas ikka päris ägedaid üritusi. Isegi mõnel sellisel osaletud ja jumal teab mitut üritust vaatamas käidud. Kahju, et see imelik paaniliselt kardetud viirus mis hiljem on osutunud suht nohuks pani sellele natuke pidurit. Sellel aastal muidugi ka sõda. Arvati, et pole sobilik agressori piiri ääres “sõda” mängida. Mina muidugi selle arvamusega ei ühine. Aga noh see selleks, meenutame parem mõnda varasemat üritust. Kõigepealt ikka väike marss läbi linna “Rootsi lõvi” juurde. See mälestusmärk tähistas Karl XII edu Narva all aastal 1700, mil Põhjasõja käigus purustati Narvat piiranud Vene vägi. See mälestussammas oli Rootsi kuningriigi kingitus Narva linnale. Lõvi kuju oli koopia Stockholmi kuningalossi ees asunud kujust. Õige mälestusmärk hävis II MS. “Rootsi lõvi” taasavati 2000 aastal lahingu 300 aastapäeva puhul. Ise ei viitsinud sinna lonkida. Aga kes ei tea siis lõvi juurest kahele kindlusele avanev vaade oli kujutatud Eesti 5 kroonise rahatähe tagaküljel.

    Peale marssi tehti Narva linnuses veidi ettevalmistusi lahingu läbiviimiseks, huvilised said relvastust lähedalt vaadata ja tehti ka paar testpauku 😉

    Lõpuks läks Karla ja Petsi vägede vahel andmiseks. Kusjuures päeval polegi tulistamisel erilist efekti aga vot pimedas on eriti äge ja tasub kindlasti vaatamist.

  • Muu värk,  Õpitoad

    Mesilasvaha – ideaalne tooraine koduste küünalde valmistamiseks

    Jõuluaeg tulekul ja küünlategu on täies hoos. Töötoas küsitakse üsna tihti, kas me ka valame ja värvime küünlaid? Kuna töötoas katsume kasutada võimalikult loodussõbralikku materjali, ehk siis mesilasvaha, mis on juba ise olenevalt eelnevast kasutustihedusest veidi erinevat tooni, siis värvimise vajadus puudub. Erinevat tooni vahalehti kombineerides saab ilma värvita värvilise küünla 😉 Muud lisavärvi vahaküünalde värvimiseks me ei kasuta, kuna pole veel leiutatud värvi mis põlemisel ei erita tervisele ohtlikke jääkaineid.

    Panen paari lausega kirja, miks me ei kasuta töötoas parafiini, steariini jne. Parafiin on kõige levinum ja odavaim küünla valmistamise tooraine, mida valmistatakse naftatööstuse jääkainest. Kasumi nimel selle tootmiseks keskkonnale erilist tähelepanu ei pöörata. Valdav enamus küünaldest valmistatakse parafiinist selle odavuse tõttu. Silmailuks neid värvitakse või lakitakse ning lõhnastamiseks lisatakse sünteetilisi lõhnaaineid. Küünla põletamisel ongi just need viimased tervisele kõige ohtlikumad.

    Steariini valmistatakse taimsest või loomsest toorainest, enamjaolt palmi- või sojaõlist. Iseenesest pole idee ju paha… looduslik ja puha, aga siin peab väga jälgima, kas steariin on toodetud tavapõllundusega või ökoserdiga. Tavapõllunduses hävitatakse palmide istutamiseks tuhandeid ruutkilomeetreid vihmametsa. Steariinist küünlad on märksa kallimad kui parafiinist küünlad ja eks siingi rikub kõik ilusa ära lisatud värv, lakk ja sünteetilised lõhnaained.

    Parafiin- ja steariinküünlaid töötoas ilma sulatamata ja vormi valamata teha ei saa. Valamine ja kastmine ei sobi kahjuks ajamahukuse ning ohtlikkuse tõttu piduliku ürituse vahepalaks.

    Kõike eeltoodut arvestades on kõige kallim ja kvaliteetsem tooraine küünalde valmistamiseks mesilasvaha. Mesilasvaha valmistavad töömesilased, kes väljutavad seda oma vahanäärmetest kärgede valmistamiseks. Mesilased hakkavad vaha eritama 3-5 päeva vanuselt ning lõpetavad korjemesilastena 18-20 päeva vanuselt. Looduse poolt on vahale juba lisatud naturaalne lõhn ja värv. Enne kasutamist on soovitav mesilasvahast küünlaid hoida külmkapis, siis põlevad küünlad tunduvalt kauem.

    Küünalde ajaloost ka

    Valgusallikana on neid kasutatud enam kui 5000 aastat, kuid nende päritolust pole eriti midagi teada. Võimalik, et esimesi küünlalaadseid asju valmistasid vanad egiptlased, kes kombineerisid pirru ja loomarasva. Tahiga küünlaid hakati sealmail kasutama ca 3000 aastat tagasi. Peale seda kui olid roomlastelt tuuri pannud idee keerata papüürus rulli ning kasutada seda tahina mesilasvahast või loomarasvast tehtud küünlas. Ega teisedki rahvad küünlateos maha ei jäänud, näiteks hiinlased olla teinud küünlaid putukatest ja taimedest pabertoru sisse ning tahina kasutasid rullis riisipaberit, jaapanlased valmistasid küünlaid pähklitest saadud vahast ning hindud keetsid kaneelipuu vilju, et saada küünlavaha. Keskajal ilmusid kuskilt mesilasvahast küünlad, mis põlesid palju puhtamalt ja meeldivamalt, kui loomarasvast küünlad, mis tekitasid ebameeldivat suitsu. Eks ilmselt seetõttu on tänapäevalgi kirikutes kasutusel mesilasvaha küünlad. Hea lõhn ja praktiliselt olematu tahm on need omadused, mis tagavad puhta keskkonna, sest kes jõuaks sadade tavaküünalde tahma maha nühkida. 13 sajandiks oli küünalde tegemine muutunud Inglismaal ja Prantsusmaal gildi levinud käsitööalaks, mõned küünlategijad käisid majast majja ning tegid küünlaid rasvast, mis oli just selle jaoks tallele pandud. Ameerika kolooniates olla küünlaid tehtud isegi loorberipuu marjadest, neid keetes saadi hea lõhna ja suhtelistelt puhtalt põlev vaha. Aga kuna neid marju väga tüütu korjata, siis kadus asi pikkamööda unustusehõlma.

    18 sajandil, seoses vaalapüügi kasvuga, toodeti vaha vaala spermatseedist tehtud õlist. Huvitaval kombel ei kaasnenud nende küünaldega halba lõhna ega suitsu. Ühtlasi tekitasid need küünlad märgatavalt heledama leegi ning vaha oli kõvem kui mesilasvaha ja loomarasv. See ei pehmenenud ega vajunud ka palaval suvepäeval ära. Ajaloolised arvavad, et esimesed standardküünlad ongi tehtud just taolisest vahast.

    Enamik avastusi, mis mõjutavad ka tänapäeva küünlategu tehti 19 sajandil. Avastati kuidas eraldada steariinhapet loomsetest rasvhapetest. See tõi kaasa steariinvaha leviku, kuna vaha oli tugev, vastupidav ning põles vigadeta. Õpiti kuidas tõhusalt eraldada looduslikult esinev vahajas aine naftast, võeti kasutusele parafiinvaha. Mõndagi põnevat Eesti küünlateo kohta saab lugeda ERMi blogist. Mesilasvahast küünlaid ja muudki põnevat saab meie poest

  • Tripid,  Tsill

    Paldiski

    Sai üle hulga aja Paldiskis luusitud. Alustasime külastust mereäärsetest varemetest. Siit päris hea vaade merele, huvitaval kombel oli siin merevaadet nautimas ka terve parv põldpüüsid. Polegi siin varem neid kohanud. Lõpuks on valmis saanud ka kauaoodatud keskväljaku uus kujundus, iseenesest pole paha. Aga nagu meil juba kombeks saanud, siis ühelgi ilusal asjal ei tohi puududa oma “tilk tõrva meepotis” Läbi kaevuklaasi nüüd küll midagi ei näe kondensaadi tõttu.

    Käisime vaatasime üle lisaks keskväljakule ka kohaliku joa. Ega see siin päris ei ole, nii nagu Valastegi, vaid lihtsalt kuivenduskraav. Samas vahet pole peaasi, et vett oleks. Külmaga on see juga üsnagi äge oma jääskulptuuridega. Huvitav, et keset novembrit on pajuurvad, need peaks ju ikkagi kevadel olema. Muidugi lisaks pajuurbadele lisas halli sügisilma värvi ilus kärts puuseen.

    Üle pika aja õnnestus sisse kiigata ka Pakri tuletorni. Viimati sai siin üleval käidud aastat 15 tagasi. Vahepeal siin väike uuenduskuur tehtud, mõnes kohas näeb seintel isegi vana värvi. Ülevalt avaneb ümbrusele muidugi päris äge vaade, võimalusel soovitan kindlasti siia üles turnida juba ainult selle vaate pärast. Kui tuletornis käidud viskasime kiire pilgu vanale tuletornile kah, ega seda ilmselt enam kauaks ei ole, loodus võtab oma. Veel mõned varingud ja läinud ta igavikku ongi.

  • Tsill

    Valaste ja Kivisilla

    Kui juba idaosariikidesse asja siis tuleb üle vaadata ka mõned kohalikud vaatamisväärsused. Kuna mõned suuremad vihmahood on juba ära olnud siis oli lootus näha mõningast veemängu. Aga võta näpust, Valaste täitsa kuiv. Muidugi mis oli huvitav, et siia on vist tekkimas uus juga. Kui joa enda säng praktiliselt veetu siis samal kõrgusel paar meetrit õigest kohast eemal pressib vesi läbi paekihtide välja. Ja kusjuures mitte vähe. Trepist alla kanjonisse ja matkarajale ei viitsinud minna, eks siin ole juba piisavalt käidud ka. Fotosessiooni tegema veetust joast ei hakanud ja muid pilte mis tehtud nii suvel kui talvel on siin kodukal küllaga.

    Kobisime Kivisillale, vot siin pole tükk aega käinud. Siin on ligipääsuga nii nagu on, otse letti nagu Valastel sõita ei saa. Kas jätad auto maantee serva ja longid kilomeetrikese üle heinamaa või pargid SPA hoovi ja longid sealt jala umbes kaks korda niipalju kui maantee äärest. Kurja küll, siin oli sama teema nagu Valastel, vett polnud. Kui just mitte arvestada paari imepisikest nirekest. Siin otsustasime ikka all kanjonis ja mere ääres ka ära käia. Siin muidugi noolsirge trepp alla ja annab pärast üles turnida. Igatahes on see tsill koht ja kindlasti tasub käia. Kes siin varem käinud pole siis mõned pildid on ka ühes varasemas blogis.

  • Viimne puhkepaik

    Valga ja Valka kalmistud

    Sportlikust huvist sai vaadatud võrdluseks Valga ja Valka kalmistuid, et näha palju on üleaedsetel kultuurilisi erinevusi. Huvitaval kombel on Valga kalmistud üsnagi tagasihoidlikud võrreldes Tallinna kalmistute blingiga. Üsnagi lihtsa, aga samas maitseka kujundusega. Betoonpiirded ja vaasid täiesti tavalised nagu mujalgi. Muidugi vaasidest hakkab siin silma see vanas stiilis ristküliku kujuline vaas. Mujal kipuvad sellised juba prügimäel olema, aga siin neid veel nõrkemiseni.

    Päris huvitavad olid võrdluseks piiriäärsed kalmistud Toogipalus. Ühel pool teed Eesti kalmistu ja teisel pool teed Läti kalmistu. Kui nüüd neid kahte võrrelda siis vahe on öö ja päev. Läti poolne väga tagasihoidlik ja looduslik. Ei midagi üleliigset, tundub nagu oleks mahajäetud aga samas pole ühtki hooldamata hauda näha, mida ei saa öelda Eesti poolse kalmistu kohta.

    Samas piirist mõned kilomeetrid eemal Valkas on kalmistu juba vägagi teise stiiliga. Hooldamata platse on siin üsnagi palju. Omamoodi on huvitav, et väga palju näeb ühesuguseid küünlajalgu. Nende arvukust arvestades on see vist kohalikul metallitöökojal tulus äri.

    Mis on veel huvitav, et siin on kombeks vanu betoonpiirdeid üle värvida. Eemalt näeb välja nagu graniit 😉 Siingi kasutatakse palju nn pesubetooni piirete ehitusel, aga mitte nii massiivset nagu meil. Eks seda õhemat ole lihtsam transportida ja paigaldada ka, on ju piire poole kergem. Ja mis on siin täiesti tavaline – kandilised vaasid, neid siin igas variandis. Meil nii tavalist ümarat praktiliselt ei näegi. Samas on minu meelest need kandilised täiesti ok asjad. Ja mis eriti hea, need on lihvitud, seega koguneb neile palju vähem mustust ja sammalt. Peaks äkki omalegi lattu mõned tooma 😉 Muidugi üks huvitava kirjaga hauaplaat jäi silma 😀 Tea kas ongi selline nimi või on see ajutine aastaarvu vaadates muutunud juba püsivaks.

    Siinsamas näeb ka tervet rida mustlaste hauaplatse. Võiks öelda, et üsnagi tagasihoidlikud on.

  • Tsill,  Viimne puhkepaik

    Momu ja Keila kirikuaed

    Hooaeg läbi ja nüüd on aega veidi ringi luusida. Kolistasime veidi Momus, siin oli parajasti Mustangite pesa 😉 Nii, et vaatamist jätkus nii väljas kui sees. Iseenesest äge muuseum ja kindlasti tasub oma silmaga üle vaadata. Aga kui aega ei ole, siis mõned pildid on siin olemas. Muidugi päris ägedaid automuuseume on Eestis veel küll ja küll. Näiteks Halingal ja Virtsus. Virtsus muidugi võib õnnestuda, et giidiks tuleb Valerka ise ja siis jätkub juttu pikemaks. Mitte väga ammu avati ka Laitse rallipargis muuseum ning Grossil on ka veel eramuuseum olemas. Nendes kahes viimases pole veel jõudnud käia, aga ehk õnnestub ükspäev.

    Keilas vaatasime üle kirikuaia. Kirikuaedades tasub käia luusimas, igasugu ägedaid asju näeb. Siingi vaatasin, et mida värki… Miks siinseal vedeleb kiltkiviplaatide hunnikuid. Iseloomuliku kuju ja aukude tõttu võib eeldada, et mingi katuse osad. Nujh… silmad katusele ja mida ma näen, pool kiriku katust on veel tänapäevalgi kiltkivi kattega. Pole paha 😉 Polegi kuskil märganud, et selline katus säilinud oleks. Siin on ka paar kabelit aga kahjuks suht nirus seisus, ehk saavad kunagi korda.

    Hauapanuste osas on kivi- ja ratasristid nagu mujalgi. Aga paar huvitavat asja on ka, seina ääres vedelevatel metallist hauaplaatidel on põlevaid tõrvikuid kujutatud allapoole suunatutena. Huvitav miks nii, sedapidi nad ju ei põle. Samas küsimus kas ikka on tõrvikud, äkki on hoopis luuad? Võta sa nüüd kinni… Siin on veel üks omamoodi huvitav ratasrist millel kujutatud pealuu ja säärekondid. Pole mujal selliseid kohanud, huvitav mis teema sellega on. Piraadi haud 😉

  • Tripid,  Tsill

    Rundale loss

    Rundale loss on silmapaistvaim barokk- ja rokokoostiilis arhitektuurimälestis Lätis. Vaatamiseks pidavat olema 43 restaureeritud ruumi, 2 paraadsaali ja avar barokkstiilis aed. Loss ehitati aastail 1736 – 1740 kuulsa Vene õukonnaarhitekti Francesco Bartolomeo Rastrelli projekti järgi, hertsog Ernst Johann Bühroni suveresidentsina. Bühron olla olnud Vene keisrinna Anna Joanovna soosik. Loss ilmselt ehitati vana linnuse kohale, giidi sõnul olla lossi keldris mõnes kohas näha vanu linnusemüüre. Parklast lossi poole marssides on tee ääres terve rivi moodsaid kempse ja mis mulle muidugi kohe silma jäi on piirdekett. Sellist ketti kohtab meil üsna paljudel kalmistutel platsipiirdena. Lossi üks tiib oli täies ulatuses remondis, eemalt ei saa arugi, et tellingutele on tõmmatud mulaaž 😉

    Lossis tegin tiiru restaureeritud ruumides ja muidugi ka köögis. Huvitav kuidas oleks tänapäeval sellises köögis toimetada… Ilmselt tuleks toit maitsvam kui tänapäevasel elektripliidil.

    Keldris on päris äge näitus kust ei puudu ka mõningad hauaplaadid. Igasugu uksed, lukud, riivid jne on vaatamiseks väljas ja katsuda saab neid ka 😉 Õige mitu tuulelippu on ka vaatamiseks, mõni neist sõjas räsida saanud.

    Igatahes need ruumid mis taastatud on ikka väga ägedad. Ühes toas on väljas lossi lühtrid, no need on ikka päris edevad. Vaatasin, et praktiliselt igas toas on ahi aga mitte kuskil pole ahjusuud. Tiba uurimist ja selgus, et ahjud on üsnagi praktiliselt ehitatud tubades. Ahjusuud avanevad mingisse praktiliselt märkamatusse ruumi kust saab korraga kütta näiteks kolme ahju. Pole paha…. Kusjuures kõik ahjud on tänapäeval toimivad, ainult puudega ei köeta neid enam. Selle töö teeb ära gaas. Wc tool ja vann olid ka päris stiilsed pesuruumis. Lossi trepilt avaneb aiale päris muljetavaldav vaade.

    Kui lossis õige mitu tundi hulgutud kobisin aeda tudeerima. Oh kurja kus siin on roosisorte ja muud mudru nii, et anna olla. Roosisortidel on ilusti nimed ja päritoluriigile viitavad sildid juures nii nagu meil Põltsamaa roosiaiaski, aga ma arvan, et siin on roose kõvasti rohkem kui Põltsamaal. Üks äge idamaa stiilis putka oli hekkide vahel, eemalt tundus nagu mingi stiilne lehtla aga tegelikult oli kemps mis kemps 😀 😀 Tegime siinses lossirestos väikse lõunasöögi ka grupiga. Päris pull elamus, supp toodi lauda mitte portsjonina vaid supitirinaga jne. Ühesõnaga päris tsill koht ja kõvasti on siin toimetatud peale minu viimast käiku. Suvel tasub siin kindlasti käia elamuse saamiseks.