fbpx
  • Tsill

    Kostivere karstiala

    Käisin Saha kabeli juures asju ajamas ja kuna peale asjatamist tulema pidav üritus jäi ära, siis tuli kuidagi kohe vaba aeg ära kasutada. Plahvatas kohe Kostivere karstiala. See on ka üks selline kohake mis on tee ääres kui Jägala kanti lähed aga vot kunagi pole sinna veel saanud 😀 Aga nagu juba kombeks, miks otse kui ringiga saab. Väike kõrvalpõige Rebala lastekangrutele. Arheoloogiliselt on siin uuritud kuut kivikalmet (üks neist oli peaaegu hävinenud) mis rahvasuus tuntud lastekangrute nime all. Nende läbimõõt on 10-15 m, kõrgus 0,6 – 1 m, koosnevad peamiselt paekividest. Enamasti on paekividest ringmüür ja keskel kirst põletamata matusega I aastatuhande teisest poolest e.m.a. Siin on huvitav see, et kõikidesse kirstudesse oli maetud ka järelmatustena nii põletatud kui põletamata kadunukesi. Üks siinsetest kalmetest on väidetavalt ainuke teadaolev näide kivikirstuga kalmest, kus puudub ringmüür. Kokku avastati kalmetest 40 laibamatust ja 3 kogumikku põletusmatuseid. Neist 24 olid alla 10-aastased lapsed, sealhulgas 15 imikut. Saadud leidude põhjal on hinnatud, et vanim kalme rajati umbes hilispronksiaja lõpus ning ülejäänud kalmed järgneva paarisaja aasta jooksul. Samas kolme kalme alt kogutud söeproovid dateeriti aga veel varasemasse aega… vahemikku 12 – 10 sajand e.m.a. Muidugi vähe viskas siin sitta ventikasse see, et mingi ahv on lahti kangutanud üsna värskelt ühe kirstu kivid.

    Kui kangrud uuritud viskasime kiire pilgu Jägala joale. Nagu ikka kevadel oli siin ilusat shokolaadikarva vett nagu putru ja joa kohin kõrvulukustav.

    Lõpuks ka sihtmärki üle vaatama 😉 Kuna praegu on suurvesi siis on näha maapealne jõgi ja kohad kust vesi maa alla läheb pole näha. Siinne karstiala on Eestimaa tuntuim ja Harjumaa suurim. Riikliku kaitse all on suur langatusala pindalaga 16 ha ja see on ka kõige huvitavam osa. Karstialal neeldub Jõelähtme jõgi Kostivere asula juures ja tuleb maapinnale Jõelähtme vana silla juures. Jõe maa-aluste teede piirkonnas esineb omapärane lookarst avalõhede, karstikraavide, -lehtrite ja -orgude näol sügavusega kuni 5 m. Siin leidub väikeseid koopaid ja omapäraseid jäänukpanku, nn. “kiviseened” ning karstisild. Muidugi on suurvee kiiremaks äravooluks siin kaevatud kanalid salajõe kohale. Kuival perioodil voolab vesi mööda salajõe vooluteid, mis moodustavad maa-alla keerulise võrgustiku. Siin peaks kasvama ka Eesti Punase Raamatu taim alpi nurmikas. Nüüd on siis ka see valge laik Eesti gloobuselt pühitud 😉 Tuleb tulla uuesti luurele kui suurvesi läinud.

    Selle karstiala tekkelugu on ka vanarahva suus legendina, kuidas Kostivere külainimesi aegajalt Vanapagan kimbutamas käinud: ettevõtlikud mehed otsustanud siis ühel neljapäeva õhtul Vanatühjale kätte maksta ja jäänud teda suurte malakatega varitsema. Tulnudki Sarvik head-paremat kaasa viima, kui mehed talle kohe kaigastega kallale tormanud ja Põrguline maa alla peitu pugenud. Nüüd jooksebki jõgi 2,5 km maa all. Vanakurja põgenemisteed mööda kuni Jõelähtmeni ja segamini pekstud maapind olevat Kostivere meeste vihast sündinud.

  • Muu värk,  Tsill

    Pimedas pildistamas

    Viimasel ajal väga fotokaga pilti ei tee, telefon on suht heaks fotoka asemikuks tehtud. Aga mõnes kohas on siiski fotokas etem. Egas midagi pühkisin tolmu maha, laadisin akud ja öösel välja katsetama. Ühtteist tuli isegi välja aga krt ega pikalt passi midagi, näpud lähevad jäässe 😀 😀

  • Viimne puhkepaik

    Hauahoolduse hooaeg

    Eelmisel aastal umbes samal ajal sai päris kõvasti pusitud ja nii mõnigi haud sai uue ilme. Sellel aastal katsume jätkata sama joont, kuigi veidi teise eesmärgiga. Lihtsalt ei jõua kõike teha ja kõike mis tahetakse ei saagi teha, sest seadus või eeskiri ei luba. Ühesõnaga betooni ei vala, plastlilli ei vii ja küünalde osas on ka mõned mõtted. Muidugi Kui nüüd natuke tagasi vaadata siis 2019 aastal renoveerisime viimase hauaplatsi paar päeva enne jõule, nii soe ilm oli. 2020 alustasime esimese suurema tööga alles aprilli teises pooles ja lõpetasime hooaja novembris. Hooaja viimasteks töödeks oli Liiva kalmistul ühe pisikese platsi korrastamine, hauaplaadil kirje taastamine ning üks vähe suurem plats kuhu läks kliendi soovil uus kandilistest paekivitükkidest piire.

    Käesolev hooaeg algas tegelikult juba jaanuaris küünalde viimisega ning täiega läks käima märtsi lõpus. On tehtud ka juba esimesed riisumised ja lillede istutamised.

    Mõne suurema töö käigus sai välja kaevatud ja puhastatud mulla alla mattunud platsipiire, puhastatud hauakivid, vahetatud liiv jne. Siinsel platsil on näha, et piire ei ole sirge. Sellel on väga lihtne häda, omalajal oli kombeks kivid kinni panna betooniga ja nüüd kui oleks vaja katkist kivi asendada tuleb kogu piire lahti lammutada. Aga kui paekivi on juba oma aja ära elanud piirdena siis on seda praktiliselt võimatu teha ilma, et ülejäänud kivid ära ei laguneks. Sellisel juhul on juba mõistlikum uus piire panna. Sellist paekivi betooniga kinnitamise kommet on mõnel kalmistul tänapäevalgi. Jah saab küll ilusa vahekohtadeta müüri aga vajadusega mõni üksik lagunenud kivi välja vahetada lammutad kogu piirde. Nii, et siin on asjadega nii ja naa. Meie paneme paekivipiirde paika nn. lahtisel meetodil.

    Siin on nüüd eemaldatud ja utiliseeritud vana praktiliselt täiesti lagunenud piire ning paigaldatud uus, tellija joonise järgi tehtud paekivipiire. Kasutatud on tavapärasest laiemat tehases mõõtu lõigatud paekivi. Harvendatud sai kõvasti päitsis olevat sirelihekki, et piire üldse paika mahuks. Siin pole plats veel päris valmis, ootame uut hauakivi plaadi asemele. Ja neid valmimisjärgus platse on veel terve hulk, mis ootab liiva, mis kruusa jne. Aga nendest platsidest kirjutame ka ükspäev.

  • Tripid

    Veel üks metsavendade punker.

    Eks meie metsades ole neid tegelikult avastamata punkreid veel küll ja küll. Ega seegi Lebavere metsas olev Martin Tamme punker kus ta pesitses 1954 aastani pole tegelikult taastatud tema õiges kohas. Väidetavalt peaks õige punker ka kuskil siin läheduses olema aga kus täpselt ei mäletata enam. Samasse kanti kus peaks M. Tamme päris õige punker olema rajati entusiastide abiga 2002 aastal uus punker, et rahvas saaks tutvuda metsaeluga 😉 Aga eks kõik väsib ja laguneb, nii juhtus ka selle punkriga. Eelmise aasta novembris taasavati renoveeritud punker külastajatele. Päris hästi teine maskeeritud ja kui luuk poleks tuulutuseks irvakil siis marsid tuimalt mööda midagi nägemata 😀 Iseenesest päris kobe asi ja tasus ülesotsimist. Nüüd siis veel paar punkrit jäänud üle vaadata ja siis võiks katsetada ka nendes ööbimist. Siinne punker on mõnus omaette olemiseks kuna asub ikka päris kaugel tsivilisatsioonist ja turistide hordid läbi ei sõida. Natuke on selle punkri elanikust ja värgist juttu siin. Teine samasugune eraldatud on Põrgupõhja punker aga see on maapealne. Metsavendluse kohta on ka väike koduleheke aga see on ajast-arust ja jumal teab millal uuendati. Muidugi huvitav on see, et siinsamas üle õue on ju 1960 aastatel ehitatud ülisalajane raketibaas, Vaevalt, et ehitajad teadsid, et mets oli varasemalt metsavendade elupaik 😀 😀

    Kui juba punkrit uurida siis tuleb muid läheduses olevaid asju ka piiluda. Kuna Rohu raketibaas mitu korda läbi käidud siis uurisime mida muud põnevat sealkandis veel on. Tuleb välja, et siin on veel Lebavere lahingupaik. Selle lahingu kohta on väga asjalik kirjatükk siin. Muidugi seal peale mälestuskivi pole midagi. Infotahvel on ammu kõdunenud ja vajaks uut. Koduteel paar klõpsu ka “jõulutuledest” 😉 Mis siis, et ammu möödas aga äge ikka 😉

  • Tsill

    Kevadet avastamas

    Aias juba kõikvõimalikud lilled õitsevad, paras aeg uurida mida metsik loodus teeb. Käigult mõtlesime, et pole miljon aastat Paldiski kandis luusinud…. võiks minna luusima. Mõeldud tehtud, võtsime suuna sinnapoole 😉

    Sihitult ringi tuustides jäi õige mitu luike silma keset põldu, siin pole veekogu lähedalgi mitte. Huvitav mis värk on, mingi uus tõug vist 😉 kuivamaa luiged 😀 😀 Võsas ragistades vaatasin, et sarapuude urvad juba päris suured ja isegi mõni sinilill juba õitses. Ühel kraavikaldal oli paiseleht ka õitsemas aga ei viitsinud turnida läbi vee pildistama. Samas tuli põõsast väike podin ja ennäe imet siiiiiil juba asju ajamas 😉

    Lõpuks jõudsime sujuvalt otsaga Paldiskisse. Ennäe imet seal majaka ja kordoni kandis ikka päris korralikult ühtteist juurde ehitatud, korda tehtud jne. Isegi paar ägedat kujukest tee äärde pandud. Nats uurisime ka merekindluse varemeid ja tuiasime niisama pankrannikul. Vaatasime üle ka kohaliku joa, seal oli päris korralikult veel jääd. Ja nu ega saa siis jätta pilku peale viskamata ka kohalikule päris edevale kirikule. Ükspäev lähen vaatan kuidas seest välja näeb 😉

  • Tsill

    Tuhala nõiad tööhoos

    Möödaminnes põikasime korra nõiakaevu juurde. Ennäe imet, asi töötab ja mitte ühtki inimest 😀 😀 Tavaliselt on siin siis kui “nõiad vihtlevad” hullem trügimine kui enne jõule kaubanduskeskustes. Autode rivid on tee ääres kilomeetrite pikkused jne. Aga praegu me ainukesed tegelased siin. Väidetavalt see on üks ainulaadsemaid loodusnähtuseid, kes teab… Pole ju tegelikult sellel “fenomenil” mingit erilist saladust ja Eestis peaks analoogseid asju olema veel. Paarimeetrise sügavusega kaev on rajatud karstijõe peale ja kui suurvete ajal ei mahu vesi enam maa alla ära siis hakkabki igast august seda välja ajama 😉 Ühesõnaga töötab krt teab millal ja kui kaua.

  • Tsill

    Jägala kandis luusimas

    Tavaliselt on see, et üle õue minek on kas Saha kabel või Jägala juga. Tegelikkuses on sealkandis vaadata veidi rohkem kui need kaks kohta. Seal on veel peaaegu jõe suudmes päris korralik rippsild. Ja muidugi ka veidi pankrannikut kus ühes otsas on kunagine kaevandus ja teises otsas on golfikeskus. Kui viitsid lonkida siis näeb sealt päris häid vaateid.

    Teine asi on seal Jõelähtme kirik. See ka üks omamoodi ja vana kirik, ilmselt võib olla ehitatud esimeste seas Harju- ja Virumaal. Kirik oli Eesti Kirjandusmuuseumi andmetel kindlasti juba 1220 aastatel mil Taani kuninga käsul läänistati Jõelähtme kirik Tallinna Toomile. Oletatavasti just sellega seoses ehitati kiriku lääneseina müüritrepp, mida mööda pääses turvalisele valitsejarõdule. Algkiriku teiseks eripäraks oli ka haritorni ebasümmeetriline asetus katuseviilu suhtes. Põhjakülje poole nihutatud torn lubas portaali kaitseks ehitatud ärkelkantslit segamata vinnata laepealsele laokiriku kauba- ja viljakotte. Nii on Jõelähtme kirik täitnud alul ka kindluse ja kaubakiriku ülesandeid. Kunstiajaloolase Villem Raami oletusel võis Jõelähtme kirikul algselt olla koguni kolm torni. Eelmainitule lisaks kaks veel kirde- ja kagunurgas. Kolmelööviliseks võlviti Jõelähtme kirik alles 14. sajandi teisel poolel. 15. sajandil lisandus pikihoonest kitsam kooriruum. Kunstiajaloolase Villem Raami arvates võidi just siis lõhkuda ka kaks vana torni. Liivi sõja järgse taastamisega ei kaotanud Jõelähtme kirik oma keskaegsest ilmest niipalju, kui 1878. a arhitekt Modi kavandatud remondi järel. Aknad venitati nüüd kõrgeks ja valgusavad raiuti esmakordselt ka põhjaseina. Kiriku sisemuses rüütati ehtsad gooti piilarid ja võlvid pseudogooti vormidesse ja laiendati võidukaart. Õnnetu juhuse tõttu jättis kahjutuli 1910. a sügisel jumalakoja torni ja katuseta. Uus katus ja torn valmisid 1912. a Sellest ajast tänaseni ei ole kiriku ilme enam suurt muutunud. Kui sees veidi ringi vaadatud õnnestus torni kah ronida. Sealt avanesid ümbrusele päris head vaated ja muideks torn on nihkes jh 😉 Torni aknast näeb seda eriti hästi. Ja ehitajate andmeid saab ka luukidelt lugeda 😉

    Kui juba seal siis väike joa ülevaatus kah aga teiselt poolt. Siis veel kiire sissepõige Linnamäe elektrijaama juurde ja tuld edasi Neeme poole. Tahtsime kohvikusse minna aga see oli kinni krt. Keegi oli keset küla maasse löönud laeva sõukruvi, ei tea mis teema sellega on…. Aga ilus värviliste klaasidega bussipeatus oli kah 😉

  • Matkad looduses,  Tripid

    Endla raba

    Lõpuks siis sai siin rabas ka väike tiir tehtud. Ikka õige mitu aastat võttis aega enne kui kohale jõudsin 😀 Sinna matakarajale saab mitmelt poolt ja nats tuleb jälgida värsket infot kodukalt. Igatahes päris ok matkarajad on siin.

    RMK on teinud siia järve kaldale lõkkekoha ja siin on ka väike majake olemas. Hetkel oli seal mingi matkajate grupp sees ja segama ei läinud. Kurja see koht iseenesest on ikka päris eraldatud ja mõnus vaikne. Peaks ükspäev sinna väikse majutuse sebima, õnged kaasa ja puhkus missugune. 😉

  • Matkad looduses

    Kakerdajas kakerdamas

    No ei saa kohe ilma looduses luusimata. Mis sa kodus ikka passid kui ilm ilus. Fotokas kaenlasse ja tuld.

    Mõnusalt lumine veel ja huvitav, et matkajate poolt polegi jõhvikad ära söödud, või lihtsalt tänapäeval enam keegi ei julge maast marja noppida. Minumeelest on need väga mõnusad vitamiinipommid talvel lumelt nokkida 😉

  • Muu värk,  Tsill

    Virmalised

    Ühes seltskonnas istudes tulid jutuks virmalised. Läks kuidagi päris tuliseks andmiseks, et meil Eestis ikka virmalisi pole näha ja kui midagi ongi siis suht olematu ja kuskil Saaremaal ainult 😀 😀 Olin üsna vait ja kuulasin huviga mis lahenduseni jõutakse. Aga sinnani nad ei jõudnudki… hea, et humalas peaga veel kaklema ei hakanud oma seisukohtade pärast 😉 Noh kuidas võtta… Ütleme siis nii, et palja silmaga meil neid näha on suht harv teema. Aga seda ilmselt sellepärast, et inimesed ei oska neid vaadata taevast, telefoniekraan on ju palju lähemal 😀 😀 Muidugi eriline pidur asja juures on meil see ilmavärk. Kui neid oleks võimalik vaadelda siis meil kipub ilm enamjaolt pilves olema. Olen ise nii mõnedki korrad neid meil palja silmaga näinud aga siiski nende paremaks nägemiseks on fotokas imeline aparaat. Ta näeb seda mida silm ei näe, ainult veidi kannatust peab olema.

    Ja pole see sugugi nii, et ainult põhja- või läänerannikul mere ääres näeb. Tegelikkuses näeb neid isegi päris kaugel sisemaal. Ainuke häda on, et asulate valgussaaste rikub nende vaatamise ära. Nii, et ma saan kindlalt väita, täiesti nähtavad on 😉