-
Riias luusimas
Kui mõned head aastad tagasi Riias põgusalt hulgutud sai siis panin projekti pikema Riia linna tudeerimise. Nüüd lõpuks sai see teoks. Huvitaval kombel pole siin säilinud vana linnust ega linnamüüri sellisel moel nagu Tallinnas, aga vaadata siin siiski ühtteist on 😉 Väikese tripiga alustasime Riia ooperimaja ja vabadussamba juurest. 42 meetrine vabadussammas avati 1935 aastal mälestamaks Läti vabadussõjas langenud sõdureid. Samba tipus on naise pronkskuju mis hoiab käte vahel kuldseid tähti mis sümboliseerivad Läti kolme ajaloolist piirkonda: Kurzeme, Vidzeme ja Latgale.
Piilusime eemalt püssirohutorni, see on ainus säilinud torn Riia endisest kaitsemüürist. Algne torn ehitati 14 aga nagu ikka kippusid nad otsa saama sõdade käigus. 17 sajandil taastasid rootslased paksude müüridega torni ning siin hakati hoidma püssirohtu. Torni müürides on endiselt näha sinna Põhjasõja ajal tulistatud kahurikuule, kuigi ma arvan, et praegused on seal suht feik. Tänapäeval tegutseb tornis sõjamuuseum. Põgusalt piilusime ka taastatud linnamüüri jupikest ja kummituse pronkskuju. 2010 paigaldatud skulptuur on pühendatud Riia vanalinna põnevatele legendidele ja kummituslugudele.
Edasi piilusime vanalinnas kõige kitsamat tänavat, tänav on kõige kitsamas kohas vaid 2,25 meetrit lai. Väidetavalt olla see ajalooliselt nii kitsas, et vastasmajade elanikud said aknast teineteist kättpidi tervitada 😀 😀 Kui meil on raekoja platsis “Kolm õde” siis siin on “Kolm venda”, need peaksid olema Riia vanimad säilinud elamukompleksid. Ühel tänaval hakkas silma ka huvitav käesurumise laud, meil võiks ka selliseid olla. Tahtsime piiluda ka kuulsat Kassi maja aga kahjuks oli see tellingutes. Legendi kohaselt käskis jõukas Läti kaupmehest majaomanik paigutada tornitippudesse kassi skulptuurid nii, et nende sabad olid suunatud üle tee asuva Suure Gildi majale. See oli tema kättemaks ja protest selle eest, et sakslaste juhitud gild teda liikmeks ei võtnud. Hiljem olevat tüli lahendatud ja kassid pöörati gildi poole näoga 😀 😀
Huvitav on ka see, et siin on tänavanurkadel näha üsna palju kas maasse või seina müüritud kahureid, meil vanalinnas pole neid kuskil täheldanud. Muideks need pole miskid disainelemendid 😉 vaid vanad kahurid täitsid ühte väga praktilist ülesannet. Vanad nö. perses kahurid paigaldati tänavanurkade ja väravakäikude juurde selleks, et hobuvankrid ja tõllad ei lõhuks rataste ega rattavõllidega hoonete nurki.
Vaatasime üle ka Bremeni moosekandid ja liivlase pea. Bremeni moosekantide pronksskulptuuri valmistas saksa kujur Christa Baumgärtel 1990 aastal Bremeni sõpruslinna kingitusena Riiale. See vendade Grimmide muinasjutu ainetel tehtud skulptuur kujutab eeslit, koera, kassi ja kukke, kes vaatavad läbi raudse eesriide sümboliseerides sellega külma sõja lõppu ja raudse eesriide langemist. Reisiõnne saamiseks tuleb hõõruda skulptuuril loomade nina. Mida kõrgemal asuva looma nina ulatud sügama, seda suurem on tõenäosus soovi täitumiseks 😀 😀
Sellel näoga kivil on ka oma lugu, see olevat leitud 1851 aastal Salaspilsi lähedalt põllult. See viidi muuseumi kuid jäi seal kadunuks. 2000 aastal olla arheoloogid kivipea üles leidnud Riia toomkiriku hoovist uuringute käigus. Originaali säilitatakse praegu Riia Toomkiriku ristikäigus. Kivi täpne päritolu ja otstarve on endiselt ebaselge. Arvatakse, et see on seotud 13 sajandi alguse liivlaste pealiku Akoga, kes juhtis ristisõdijate vastast ülestõusu ja langes võitluses. Praegune tänaval olev kivi on 3 korda suurem koopia originaalist.
Muidugi näeb Riia tänavatel päris palju kohaliku tänavakunstniku Kiwie töid.
Piilusime sisse ka Peetri kirikusse, kusjuures siia sissepääs on tasuline ja päris krõbeda hinnaga. Siin hakkas kohe eemalt silma ülisuur küünlajalg, pole nii suurt kuskil mujal näinudki. Siinse kiriku teiselt korruselt saab liftiga kiriku tornis olevale platvormile. Aga sinna saamine pole niisama, et vajutad nuppu ja sõidad. Ilgelt umbses liftis on oma liftitädi kes üle kümne lõusta peale ei võta ja sedagi rangelt pileti alusel. Muidugi vaated on tornist vanalinnale päris head.
Väike video vanalinnast Peetri kiriku tornist
Veel sai pilk peale visatud Rail Peldiku Riia jaamahoonele ja luusitud Riia turul. Riia turg pidavat olema üks Euroopa suurimaid ja vanimaid katusealuseid turukomplekse. Turg ehitati 1930 aastatel IMS aegsetesse Saksa tsepeliinide angaaridesse. Mida kõike siin müügil pole, aga samas ma ei ütleks, et turg miski odav koht on. Poest saab asju juba odavamalt kui turult. Ja muideks joodikuid on siin vedelemas rohkem kui meil 😀
-
Riia mootorimuuseum ja Aldaris õlletehas
Lõpuks sai üle vaadatud pikalt plaanis olnud Riia Mootorimuuseum, selle muuseumi nurgakivi pandi paika 1986 aastal ja ametlikult avati see 22.04.1989 aastal Lenini sünnipäeva auks 😀 :D. Väidetavalt olla see nii tol ajal kui ka praegu Baltimaade suurim automuuseum. 2013 – 2016 oli muuseum kinni rekonstrueerimiseks. Peale taasavamist sai sellest Baltikumi suurim ja mitmekesisem vanade mootorsõidukite kollektsioon. Kollektsioon on jagatud erinevateks osadeks.
Kremli kollektsioon: Siin näeb mõningaid endistele NL tippjuhtidele kuulunud autosid, nagu näiteks Koba kasutuses olnud soomustatud ZIS-115 ja Brežnevi Ljonka ZIL-111D millega ta 1980 aastal Moskvas avarii tegi.
Autoajalugu ja Läti autotööstus: Siin näeb eksponaate alates Russo Baltist kuni RAF busside ja Riga võrrideni välja. Kusjuures ma ei teadnudki, et neil oli ka täitsa elektri RAF olemas. Siin on ka üks haruldus, mis pidavat olema ainuke maailmas säilinud Saksamaal 1938 aastal toodetud 16 silindriline võidusõiduauto Auto Union Typ C/D
.
Siin on ka väike valik Estonia vormeleid, ütleks, et neid oli MOMUs kordi rohkem kui siin. Siin jäi silma ka üks puidust kerega mosse, huvitav kas see on omalooming või tehasetöö… Ja muidugi ei saa mainimata jätta idasaksa Trabanti 😉
Muidugi oli siin ka päris lahe hologramm tehtud RAFi peale, nagu päris 😀 😀
Peale mootorimuuseumi piilusime sisse ka Aldarise õlletehase muuseumi. Aldarise õlletehas peaks olema Läti vanim ja tuntuim õlletehas. Pruulikoja asutas baieri päritolu õllemeister Johannes Dauder 1865 aastal ja algupärane pruulikoda ehitati punastest tellistest neogooti stiilis elementidega. Muuseum pakub oma külalistele võimalust avastada Lätis ja mujal pruulitud õllede mitmekesisust ja võlu, õllepruulimise saladusi ning ise õllepruulimist proovida. Samuti on väljas õllega seotud ajalooliste eksponaatide kogu. Muideks aegade jooksul pole siin ainult õlut tehtud vaid ka limonaadi ja muid jooke.
-
Ligatne tuumavarjend
Aastaid tagasi sai korra Ligatne tuumavarjendis käidud, nüüd paras aeg mälu värskendada. Punker rajati 1980 aastatel Nõukogude Läti poliitilisele eliidile. Selle peamine eesmärk oli tagada Läti NSV valitsuse, Kommunistliku Partei keskkomitee ning strateegiliste planeerijate juhtimisvõime tuumasõja või muu katastroofi korral. Punker rajati 9 meetri sügavusele maa alla suurusega ca 2000 ruutmeetrit. Peale ehitati muidugi täiesti toimiv pansionaat aga isegi pansionaadi töötajad ei teadnud mis pansionaadi all on. Midagi sarnast oli meil Kosel kutsekooli all aga see on paljaks varastatud.
Muideks Ligatne on ilmselt ainus täiesti töökorras säilinud punker baltimaades. Kõik on täpselt nii nagu ta ehituse ajal tehti. Ainuke asi mis pidi olema muutunud on see, et otseliini kremli Vovkale enam pole. Huvitav miks ta kuni aastani 2003 oli salastatud? Alles siis avati ta avalikkusele. Väidetavalt olla siin autonoomsus tagatud 250 inimesele mitmeks kuuks. Kahjuks pole meil ühtki töökorras punkrit säilinud, need varastati hetkega paljaks nagu vähegi võimalus avanes.
Punkri söökla on täiesti toimiv ja seal saab isegi tänapäeval ettetellimisega süüa. Meie külaskäigu ajal oligi mingi grupp seal söömingu tellinud. Meie oma kambaga sõime üleval pansionaadi sööklas. Kusjuures toitu lauda ei toonud jõhvikad vaid lükati käruga kohale nii nagu vanasti asi käis. Kokkuvõtteks päris lahe kohake kus tasub käia. Muidugi Ligatnes on veel peale punkri vaadata küll ja küll. Nagu näiteks ajalooline paberivabriku asula, liivakoopad ja keldrid jne jne
-
Võnnu
Üle pika aja sai külastatud kuuevarbalisi kiluvargaid ja mis Lätis käik see on kui Võnnus ei käi 😀 😀 Siinses Võnnu linnuses on igakord midagi uut, päris usinasti renoveerivad ja toimetavad. Isegi uues linnuses on välja kaevatud vanu müüre, mida saab nüüd üle piirdeääre piiluda. Kõik siit leitud mudru on ilusti näitusesaalides näha ja seda pole mitte vähe. Leidude põhjal võib järeldada, et linnus oli omalajal ikka päris heal järjel. Ega muidu poleks siin resideerunud Liivimaa ordumeister, siin olla pesitsenud isegi Wolter von Plettenberg. Linnuses peeti maapäevi ja langetati kogu Liivimaad puudutavaid otsuseid. Kui kiire tiir peal põikasime sisse siinsamas linnuse juures olevasse üsna värskelt avatud muuseumi.
Vot sellist muuseumi ei ole veel mitte kusagil kohanud, nimelt Põhja Loodusmeditsiini Muuseum. Muuseum kogub teavet Läti ja põhjapoolsete piirkondade tüüpilisemate ravimtaimede ning nende kasutamise kohta tervise parandamisel ja heaolu suurendamisel. Näitusel on eksponeeritud üle 40 Läti ja põhjamaisele loodusele iseloomuliku ravimtaime ja muideks siit saab osta kõikvõimalikke raviteede segusid, salve, õlisid ja krt teab mida veel. Muidugi saab siin ka kõike nuusutada ja maitsta. Hiigelsuure mikroskoobi all saab uurida taimi ja UV lambiga näha nähtamatut. Igatahes põnev kohake kus tasub käia. Ja kindlasti tuleb siin külastada tiigil pesitsevaid musti luiki.
-
Pakri poolsaarel seiklemas
Pole sada aastat Pakri poolsaarel luusinud, nüüd tuli idee fix, et äkitse prooviks kui pikalt on poolsaar võimalikult ranniku äärest autoga läbitav on. Eelduseks oli ikka see, et peab olema tee mitte rannaliiv. Kuna tinglikult peaks Pakri poolsaar olema Madise – Klooga joonel siis alustasime Madise kiriku juurest. Kui siin viimati käidud sai siis oli kirik remondis ja sisse ei saanud. Iseenesest on siin nüüd peale vanade oma aja ära elanud ja ohtlikuks muutunud puude mahavõtmist palju avarust. Seekord saime sees ka luusida. Sisse sai piiluda ka kiriku välisküljel olevasse kabelisse. Arvatakse, et kiriku ajalugu algab 13 sajandi lõpust kui Padise kloostri munkade eestvedamisel ehitati siia puidust kabel. Praeguse kivikiriku pikihoone ja kooriruum pärinevad tõenäoliselt 15 sajandist ja nagu ikka kombeks on siis sai ka see kirik omale torni alles 19 sajandil.
Muideks Harju-Madise kirik pidavat olema Eesti ainus kirik mis on kasutusel olnud meremärgina. Torni aknas plinkis veel mõnda aega tagasi tuletornilatern. Ja siin kirikus on ka toimiv wifi 😉
Veidi maad enne Paldiskit on tee ääres päris põnev väljapanek kõikvõimalikest tegelastest ja see väljapanek pidevalt täieneb. Samalaadne asi on veel Lillis ning veel mõnda aega tagasi oli Väike-Maarjas, aga seal üliagarad ametnikud pedereerisid igavusest organisaatorit seni kui pillid kotti pandi.
Järgmise peatuse tegime enne majakat ja käisime vaatasime veidi neid nõuka militaarrajatiste jäänukeid ja turnisime trepist alla randa. Pankranniku alune rannariba on päris äge ja seal tasub kindlasti käia turnimas. Autoga sinna alla sõita ei saa kui just hüpata ei taha 😉
Kui rannas piisavalt luusitud kimasime edasi majaka poole. Viimati kui seal käisin siis oli majakas oma värvi maha visanud ja nägi üsna õnnetu välja aga nüüd oli majakas ilusti uue värvi selga saanud. Kordoni juurest enam autoga edasi sõita ei saa, seal tõkkepuu ees. Aga pole hullu, tuleb sõita läbi tuulepargi ja vana paekarjääri ning oledki teisel pool tõkkepuud. Mõtlesime, et vaatame kohalikku juga ka aga kahjuks polnud seal seekord tilkagi vett. Aga samas oli näha merel päris arvestatav parv kormorane. Siit edasi saab piki merekallast sõita täiesti vabalt Leetse poole. Vahepeal tuleb lihtsalt risti üle sellesse moodsasse gaasitankeri sadamasse viiva tee sõita. Huvitav, et ühtki laeva pole veel siin kai ääres olnud aga juba kõik laguneb
Tiksusime edasi vaikselt Leetse poole kui ühes päris tihedas padrikus jäi meile teele risti ette miski matkabuss. Seal tiksuvatel hollandlastel vajus lõug põlveni lahti kui järsku nägi autot metsast tulemas. Nemad arvasid, et parkisid oma neliveolise elamise nii, et see kedagi ei sega ja vaevalt keegi metsast välja ragistab 😀 😀 Aga õnneks mahtusime ilusti mööda millimeetri pealt. Veidi veel ja olimegi Leetse-Lepiku talukalmist juures väljas. Kirjade järgi peaks see olema Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu tee oli täiesti sõidetav ilma eriliste probleemideta.
-
Manilaid
Vähendasime valgeid laike Eesti gloobusel 😉 Juba tükk aega on olnud plaanis Manilaiu külastus aga ikka tuleb midagi vahele. Seekord sai siiski plaan teoks ja saar tudeeritud. Väidetavalt olla olnud vanasti Manija Pootsi mõisa heinamaa juba krt teab mis ajast ning kalurite peatuspaik. Legendi kohaselt olla 1933 aastal Kihnu saar kihnlastele liiga väikseks jäänud ja 22 peret olla kolinud Manilaiule. Nu kurja, ma veidi kahtlen selles, et just 1933 täiesti lampi võttis 22 peret kätte ja kolis asustamata saarele, see lõhnab natuke väljasaatmise järgi. Ju see käis ikka pikema aja jooksul. Tänapäeval on saarel nii mõnigi turismitalu kus saab mõnusalt aega veeta. Autoga saarele erilist asja ei ole, see nii pisike, et enne kui gaasi põhja saad peab hakkama pidurdama 😀 😀 Täpselt paras käsitsi lonkimiseks. Paar suurt rändrahnu on siin ka olemas, üks näeb päris konna moodi välja kui õige nurga alt vaadata. Ja huvitav, et nii mõnelgi aastal on meri olnud nii kõrge, et ilmselt nii mõnegi õue peal tuli paadiga sõita 😉 Muidugi oli selleks juhuks kui üleujutus tekib ehitatud ka paar onni 😉 Veel üks huvitav asi on see, et siin puudub kalmistu, väidetavalt viiakse kadunukesed mujale.
Umbes tunniajase jalutuskäiguga jõuab vabalt saare teise otsa välja. Seal on peale ilusa vaate veel väike 1933 ehitatud tulepaak. Loomulikult sai Manilaid ka pilvepiirilt üle vaadatud. Kusjuures siin on veel üks pisike laid mille on okupeerinud kormoranid ja seal neid oli ikka nii, et mustas.
Väike vaade pilvepiirilt Manilaiule ja majakale
Linnusita saar sai ka pilvepiirilt üle vaadatud.
-
Harju-Risti vana kalmistu
Mõnda aega tagasi vaatasime üle Mõigu vana kalmistu, nüüd siis viskasime pilgu peale mida põnevat on Harju-Risti vanal kalmistul. Vanadelt kalmistutelt leiab päris huvitavat kujundust. Kõigepealt hakkas silma muidugi kuskil nurgataguses känguru märk. Ei saanud väga aru, kas känguru annab seal 20 minna või mul tuleb 20 sõita 😀 😀 Huvitav on muidugi see, et ilmselt rajati see kalmistu 18 sajandil peale Katariina ukaasi, mis keelas kirikuaedadesse matmise. Aga miks ta siin uuesti maha jäeti ja ringiga kirikuaias tagasi ollakse ei tea. Siin on järgi veel üllatavalt palju vanu raudriste, ilmselt siia paarikümneaasta tagune metallibuum ei jõudnud. Leidsin isegi mõne korrastatud platsi ja värske hauakivi, kuigi minu teada siia enam kedagi ei maeta.
Muidugi hakkas silma ka paar päris omapärast hauaplaadi alust 😉 Algul möödaminnes ei süvenenudki asjasse, aga midagi jäi kripeldama. Lonkisin tagasi ja vaatasin, et päris moodne lahendus. Plaadialus oli tehtud jämedast alumiiniumkaablist, pole selliseid mujal kohanudki. Muidugi kõige lahedama asja leidsin ühe vana raudristi pealt. Ei tea, kas kadunukese ära saatja oli miski pullimees või kiuslik naaber 😀 😀 Aga ehk oli hoopis aus lausuja…. Sellist ütlust pole varem kuskil kohanudki
