• Muu värk,  Tsill

    Põhjasõda

    Kohalikud taaskehastajad teevad Narvas ikka päris ägedaid üritusi. Isegi mõnel sellisel osaletud ja jumal teab mitut üritust vaatamas käidud. Kahju, et see imelik paaniliselt kardetud viirus mis hiljem on osutunud suht nohuks pani sellele natuke pidurit. Sellel aastal muidugi ka sõda. Arvati, et pole sobilik agressori piiri ääres “sõda” mängida. Mina muidugi selle arvamusega ei ühine. Aga noh see selleks, meenutame parem mõnda varasemat üritust. Kõigepealt ikka väike marss läbi linna “Rootsi lõvi” juurde. See mälestusmärk tähistas Karl XII edu Narva all aastal 1700, mil Põhjasõja käigus purustati Narvat piiranud Vene vägi. See mälestussammas oli Rootsi kuningriigi kingitus Narva linnale. Lõvi kuju oli koopia Stockholmi kuningalossi ees asunud kujust. Õige mälestusmärk hävis II MS. “Rootsi lõvi” taasavati 2000 aastal lahingu 300 aastapäeva puhul. Ise ei viitsinud sinna lonkida. Aga kes ei tea siis lõvi juurest kahele kindlusele avanev vaade oli kujutatud Eesti 5 kroonise rahatähe tagaküljel.

    Peale marssi tehti Narva linnuses veidi ettevalmistusi lahingu läbiviimiseks, huvilised said relvastust lähedalt vaadata ja tehti ka paar testpauku 😉

    Lõpuks läks Karla ja Petsi vägede vahel andmiseks. Kusjuures päeval polegi tulistamisel erilist efekti aga vot pimedas on eriti äge ja tasub kindlasti vaatamist.

  • Muu värk,  Õpitoad

    Mesilasvaha – ideaalne tooraine koduste küünalde valmistamiseks

    Jõuluaeg tulekul ja küünlategu on täies hoos. Töötoas küsitakse üsna tihti, kas me ka valame ja värvime küünlaid? Kuna töötoas katsume kasutada võimalikult loodussõbralikku materjali, ehk siis mesilasvaha, mis on juba ise olenevalt eelnevast kasutustihedusest veidi erinevat tooni, siis värvimise vajadus puudub. Erinevat tooni vahalehti kombineerides saab ilma värvita värvilise küünla 😉 Muud lisavärvi vahaküünalde värvimiseks me ei kasuta, kuna pole veel leiutatud värvi mis põlemisel ei erita tervisele ohtlikke jääkaineid.

    Panen paari lausega kirja, miks me ei kasuta töötoas parafiini, steariini jne. Parafiin on kõige levinum ja odavaim küünla valmistamise tooraine, mida valmistatakse naftatööstuse jääkainest. Kasumi nimel selle tootmiseks keskkonnale erilist tähelepanu ei pöörata. Valdav enamus küünaldest valmistatakse parafiinist selle odavuse tõttu. Silmailuks neid värvitakse või lakitakse ning lõhnastamiseks lisatakse sünteetilisi lõhnaaineid. Küünla põletamisel ongi just need viimased tervisele kõige ohtlikumad.

    Steariini valmistatakse taimsest või loomsest toorainest, enamjaolt palmi- või sojaõlist. Iseenesest pole idee ju paha… looduslik ja puha, aga siin peab väga jälgima, kas steariin on toodetud tavapõllundusega või ökoserdiga. Tavapõllunduses hävitatakse palmide istutamiseks tuhandeid ruutkilomeetreid vihmametsa. Steariinist küünlad on märksa kallimad kui parafiinist küünlad ja eks siingi rikub kõik ilusa ära lisatud värv, lakk ja sünteetilised lõhnaained.

    Parafiin- ja steariinküünlaid töötoas ilma sulatamata ja vormi valamata teha ei saa. Valamine ja kastmine ei sobi kahjuks ajamahukuse ning ohtlikkuse tõttu piduliku ürituse vahepalaks.

    Kõike eeltoodut arvestades on kõige kallim ja kvaliteetsem tooraine küünalde valmistamiseks mesilasvaha. Mesilasvaha valmistavad töömesilased, kes väljutavad seda oma vahanäärmetest kärgede valmistamiseks. Mesilased hakkavad vaha eritama 3-5 päeva vanuselt ning lõpetavad korjemesilastena 18-20 päeva vanuselt. Looduse poolt on vahale juba lisatud naturaalne lõhn ja värv. Enne kasutamist on soovitav mesilasvahast küünlaid hoida külmkapis, siis põlevad küünlad tunduvalt kauem.

    Küünalde ajaloost ka

    Valgusallikana on neid kasutatud enam kui 5000 aastat, kuid nende päritolust pole eriti midagi teada. Võimalik, et esimesi küünlalaadseid asju valmistasid vanad egiptlased, kes kombineerisid pirru ja loomarasva. Tahiga küünlaid hakati sealmail kasutama ca 3000 aastat tagasi. Peale seda kui olid roomlastelt tuuri pannud idee keerata papüürus rulli ning kasutada seda tahina mesilasvahast või loomarasvast tehtud küünlas. Ega teisedki rahvad küünlateos maha ei jäänud, näiteks hiinlased olla teinud küünlaid putukatest ja taimedest pabertoru sisse ning tahina kasutasid rullis riisipaberit, jaapanlased valmistasid küünlaid pähklitest saadud vahast ning hindud keetsid kaneelipuu vilju, et saada küünlavaha. Keskajal ilmusid kuskilt mesilasvahast küünlad, mis põlesid palju puhtamalt ja meeldivamalt, kui loomarasvast küünlad, mis tekitasid ebameeldivat suitsu. Eks ilmselt seetõttu on tänapäevalgi kirikutes kasutusel mesilasvaha küünlad. Hea lõhn ja praktiliselt olematu tahm on need omadused, mis tagavad puhta keskkonna, sest kes jõuaks sadade tavaküünalde tahma maha nühkida. 13 sajandiks oli küünalde tegemine muutunud Inglismaal ja Prantsusmaal gildi levinud käsitööalaks, mõned küünlategijad käisid majast majja ning tegid küünlaid rasvast, mis oli just selle jaoks tallele pandud. Ameerika kolooniates olla küünlaid tehtud isegi loorberipuu marjadest, neid keetes saadi hea lõhna ja suhtelistelt puhtalt põlev vaha. Aga kuna neid marju väga tüütu korjata, siis kadus asi pikkamööda unustusehõlma.

    18 sajandil, seoses vaalapüügi kasvuga, toodeti vaha vaala spermatseedist tehtud õlist. Huvitaval kombel ei kaasnenud nende küünaldega halba lõhna ega suitsu. Ühtlasi tekitasid need küünlad märgatavalt heledama leegi ning vaha oli kõvem kui mesilasvaha ja loomarasv. See ei pehmenenud ega vajunud ka palaval suvepäeval ära. Ajaloolised arvavad, et esimesed standardküünlad ongi tehtud just taolisest vahast.

    Enamik avastusi, mis mõjutavad ka tänapäeva küünlategu tehti 19 sajandil. Avastati kuidas eraldada steariinhapet loomsetest rasvhapetest. See tõi kaasa steariinvaha leviku, kuna vaha oli tugev, vastupidav ning põles vigadeta. Õpiti kuidas tõhusalt eraldada looduslikult esinev vahajas aine naftast, võeti kasutusele parafiinvaha. Mõndagi põnevat Eesti küünlateo kohta saab lugeda ERMi blogist. Mesilasvahast küünlaid ja muudki põnevat saab meie poest

  • Tripid,  Tsill

    Paldiski

    Sai üle hulga aja Paldiskis luusitud. Alustasime külastust mereäärsetest varemetest. Siit päris hea vaade merele, huvitaval kombel oli siin merevaadet nautimas ka terve parv põldpüüsid. Polegi siin varem neid kohanud. Lõpuks on valmis saanud ka kauaoodatud keskväljaku uus kujundus, iseenesest pole paha. Aga nagu meil juba kombeks saanud, siis ühelgi ilusal asjal ei tohi puududa oma “tilk tõrva meepotis” Läbi kaevuklaasi nüüd küll midagi ei näe kondensaadi tõttu.

    Käisime vaatasime üle lisaks keskväljakule ka kohaliku joa. Ega see siin päris ei ole, nii nagu Valastegi, vaid lihtsalt kuivenduskraav. Samas vahet pole peaasi, et vett oleks. Külmaga on see juga üsnagi äge oma jääskulptuuridega. Huvitav, et keset novembrit on pajuurvad, need peaks ju ikkagi kevadel olema. Muidugi lisaks pajuurbadele lisas halli sügisilma värvi ilus kärts puuseen.

    Üle pika aja õnnestus sisse kiigata ka Pakri tuletorni. Viimati sai siin üleval käidud aastat 15 tagasi. Vahepeal siin väike uuenduskuur tehtud, mõnes kohas näeb seintel isegi vana värvi. Ülevalt avaneb ümbrusele muidugi päris äge vaade, võimalusel soovitan kindlasti siia üles turnida juba ainult selle vaate pärast. Kui tuletornis käidud viskasime kiire pilgu vanale tuletornile kah, ega seda ilmselt enam kauaks ei ole, loodus võtab oma. Veel mõned varingud ja läinud ta igavikku ongi.

  • Tsill

    Valaste ja Kivisilla

    Kui juba idaosariikidesse asja siis tuleb üle vaadata ka mõned kohalikud vaatamisväärsused. Kuna mõned suuremad vihmahood on juba ära olnud siis oli lootus näha mõningast veemängu. Aga võta näpust, Valaste täitsa kuiv. Muidugi mis oli huvitav, et siia on vist tekkimas uus juga. Kui joa enda säng praktiliselt veetu siis samal kõrgusel paar meetrit õigest kohast eemal pressib vesi läbi paekihtide välja. Ja kusjuures mitte vähe. Trepist alla kanjonisse ja matkarajale ei viitsinud minna, eks siin ole juba piisavalt käidud ka. Fotosessiooni tegema veetust joast ei hakanud ja muid pilte mis tehtud nii suvel kui talvel on siin kodukal küllaga.

    Kobisime Kivisillale, vot siin pole tükk aega käinud. Siin on ligipääsuga nii nagu on, otse letti nagu Valastel sõita ei saa. Kas jätad auto maantee serva ja longid kilomeetrikese üle heinamaa või pargid SPA hoovi ja longid sealt jala umbes kaks korda niipalju kui maantee äärest. Kurja küll, siin oli sama teema nagu Valastel, vett polnud. Kui just mitte arvestada paari imepisikest nirekest. Siin otsustasime ikka all kanjonis ja mere ääres ka ära käia. Siin muidugi noolsirge trepp alla ja annab pärast üles turnida. Igatahes on see tsill koht ja kindlasti tasub käia. Kes siin varem käinud pole siis mõned pildid on ka ühes varasemas blogis.

  • Viimne puhkepaik

    Valga ja Valka kalmistud

    Sportlikust huvist sai vaadatud võrdluseks Valga ja Valka kalmistuid, et näha palju on üleaedsetel kultuurilisi erinevusi. Huvitaval kombel on Valga kalmistud üsnagi tagasihoidlikud võrreldes Tallinna kalmistute blingiga. Üsnagi lihtsa, aga samas maitseka kujundusega. Betoonpiirded ja vaasid täiesti tavalised nagu mujalgi. Muidugi vaasidest hakkab siin silma see vanas stiilis ristküliku kujuline vaas. Mujal kipuvad sellised juba prügimäel olema, aga siin neid veel nõrkemiseni.

    Päris huvitavad olid võrdluseks piiriäärsed kalmistud Toogipalus. Ühel pool teed Eesti kalmistu ja teisel pool teed Läti kalmistu. Kui nüüd neid kahte võrrelda siis vahe on öö ja päev. Läti poolne väga tagasihoidlik ja looduslik. Ei midagi üleliigset, tundub nagu oleks mahajäetud aga samas pole ühtki hooldamata hauda näha, mida ei saa öelda Eesti poolse kalmistu kohta.

    Samas piirist mõned kilomeetrid eemal Valkas on kalmistu juba vägagi teise stiiliga. Hooldamata platse on siin üsnagi palju. Omamoodi on huvitav, et väga palju näeb ühesuguseid küünlajalgu. Nende arvukust arvestades on see vist kohalikul metallitöökojal tulus äri.

    Mis on veel huvitav, et siin on kombeks vanu betoonpiirdeid üle värvida. Eemalt näeb välja nagu graniit 😉 Siingi kasutatakse palju nn pesubetooni piirete ehitusel, aga mitte nii massiivset nagu meil. Eks seda õhemat ole lihtsam transportida ja paigaldada ka, on ju piire poole kergem. Ja mis on siin täiesti tavaline – kandilised vaasid, neid siin igas variandis. Meil nii tavalist ümarat praktiliselt ei näegi. Samas on minu meelest need kandilised täiesti ok asjad. Ja mis eriti hea, need on lihvitud, seega koguneb neile palju vähem mustust ja sammalt. Peaks äkki omalegi lattu mõned tooma 😉 Muidugi üks huvitava kirjaga hauaplaat jäi silma 😀 Tea kas ongi selline nimi või on see ajutine aastaarvu vaadates muutunud juba püsivaks.

    Siinsamas näeb ka tervet rida mustlaste hauaplatse. Võiks öelda, et üsnagi tagasihoidlikud on.

  • Tsill,  Viimne puhkepaik

    Momu ja Keila kirikuaed

    Hooaeg läbi ja nüüd on aega veidi ringi luusida. Kolistasime veidi Momus, siin oli parajasti Mustangite pesa 😉 Nii, et vaatamist jätkus nii väljas kui sees. Iseenesest äge muuseum ja kindlasti tasub oma silmaga üle vaadata. Aga kui aega ei ole, siis mõned pildid on siin olemas. Muidugi päris ägedaid automuuseume on Eestis veel küll ja küll. Näiteks Halingal ja Virtsus. Virtsus muidugi võib õnnestuda, et giidiks tuleb Valerka ise ja siis jätkub juttu pikemaks. Mitte väga ammu avati ka Laitse rallipargis muuseum ning Grossil on ka veel eramuuseum olemas. Nendes kahes viimases pole veel jõudnud käia, aga ehk õnnestub ükspäev.

    Keilas vaatasime üle kirikuaia. Kirikuaedades tasub käia luusimas, igasugu ägedaid asju näeb. Siingi vaatasin, et mida värki… Miks siinseal vedeleb kiltkiviplaatide hunnikuid. Iseloomuliku kuju ja aukude tõttu võib eeldada, et mingi katuse osad. Nujh… silmad katusele ja mida ma näen, pool kiriku katust on veel tänapäevalgi kiltkivi kattega. Pole paha 😉 Polegi kuskil märganud, et selline katus säilinud oleks. Siin on ka paar kabelit aga kahjuks suht nirus seisus, ehk saavad kunagi korda.

    Hauapanuste osas on kivi- ja ratasristid nagu mujalgi. Aga paar huvitavat asja on ka, seina ääres vedelevatel metallist hauaplaatidel on põlevaid tõrvikuid kujutatud allapoole suunatutena. Huvitav miks nii, sedapidi nad ju ei põle. Samas küsimus kas ikka on tõrvikud, äkki on hoopis luuad? Võta sa nüüd kinni… Siin on veel üks omamoodi huvitav ratasrist millel kujutatud pealuu ja säärekondid. Pole mujal selliseid kohanud, huvitav mis teema sellega on. Piraadi haud 😉

  • Tripid,  Tsill

    Rundale loss

    Rundale loss on silmapaistvaim barokk- ja rokokoostiilis arhitektuurimälestis Lätis. Vaatamiseks pidavat olema 43 restaureeritud ruumi, 2 paraadsaali ja avar barokkstiilis aed. Loss ehitati aastail 1736 – 1740 kuulsa Vene õukonnaarhitekti Francesco Bartolomeo Rastrelli projekti järgi, hertsog Ernst Johann Bühroni suveresidentsina. Bühron olla olnud Vene keisrinna Anna Joanovna soosik. Loss ilmselt ehitati vana linnuse kohale, giidi sõnul olla lossi keldris mõnes kohas näha vanu linnusemüüre. Parklast lossi poole marssides on tee ääres terve rivi moodsaid kempse ja mis mulle muidugi kohe silma jäi on piirdekett. Sellist ketti kohtab meil üsna paljudel kalmistutel platsipiirdena. Lossi üks tiib oli täies ulatuses remondis, eemalt ei saa arugi, et tellingutele on tõmmatud mulaaž 😉

    Lossis tegin tiiru restaureeritud ruumides ja muidugi ka köögis. Huvitav kuidas oleks tänapäeval sellises köögis toimetada… Ilmselt tuleks toit maitsvam kui tänapäevasel elektripliidil.

    Keldris on päris äge näitus kust ei puudu ka mõningad hauaplaadid. Igasugu uksed, lukud, riivid jne on vaatamiseks väljas ja katsuda saab neid ka 😉 Õige mitu tuulelippu on ka vaatamiseks, mõni neist sõjas räsida saanud.

    Igatahes need ruumid mis taastatud on ikka väga ägedad. Ühes toas on väljas lossi lühtrid, no need on ikka päris edevad. Vaatasin, et praktiliselt igas toas on ahi aga mitte kuskil pole ahjusuud. Tiba uurimist ja selgus, et ahjud on üsnagi praktiliselt ehitatud tubades. Ahjusuud avanevad mingisse praktiliselt märkamatusse ruumi kust saab korraga kütta näiteks kolme ahju. Pole paha…. Kusjuures kõik ahjud on tänapäeval toimivad, ainult puudega ei köeta neid enam. Selle töö teeb ära gaas. Wc tool ja vann olid ka päris stiilsed pesuruumis. Lossi trepilt avaneb aiale päris muljetavaldav vaade.

    Kui lossis õige mitu tundi hulgutud kobisin aeda tudeerima. Oh kurja kus siin on roosisorte ja muud mudru nii, et anna olla. Roosisortidel on ilusti nimed ja päritoluriigile viitavad sildid juures nii nagu meil Põltsamaa roosiaiaski, aga ma arvan, et siin on roose kõvasti rohkem kui Põltsamaal. Üks äge idamaa stiilis putka oli hekkide vahel, eemalt tundus nagu mingi stiilne lehtla aga tegelikult oli kemps mis kemps 😀 😀 Tegime siinses lossirestos väikse lõunasöögi ka grupiga. Päris pull elamus, supp toodi lauda mitte portsjonina vaid supitirinaga jne. Ühesõnaga päris tsill koht ja kõvasti on siin toimetatud peale minu viimast käiku. Suvel tasub siin kindlasti käia elamuse saamiseks.

  • Tripid,  Tsill

    Turaida – Sigulda

    Lõpuks jõudsime Turaidasse mingi ilge ringiga, otsetee oli remondis. Loodame, et uus tee on parem kui vana, igatahes ette on asi võetud suurejooneliselt. Saime bussi kuidagi parklasse nikerdatud ja kobisime Turaida lossi tudeerima. Ma siin nii palju käinud, et ei viitsinudki kõiki kohti läbi kolistada. Kiirelt kirikust ja muuseumist läbi, ei midagi uut. Allee ääres olevad infotahvlid olid läbi teinud värskenduskuuri. Linnuses turnisin torni vaateid nautima, need on sealt muljetavaldavad. Peale tornituuri tegin väikse tiiru ka konvendihoone muuseumis. Seal ka kõik vanaviisi. Aga midagi uut oli torni kõrval keldris 😉 Sinna olid kogutud väiksed talvevarud, eemalt nägid välja vägagi ehedad 😀

    Kui Turaida tudeeritud vutvutvut bussi ja Sigulda hotelli poole ajama. Kui hotelli sisse regatud oli veidi aega õhtusöögini. Kes kuhu läks, kes köisraudteega sõitma kes kohalikku kirikusse või lossi. Me valisime ka lossikülastuse. Lossi pargis terve joru nänniputkasid kõikvõimaliku nänniga. Viskasime kiire pilgu peale ja läksime tudeerisime uut lossi, seal küll midagi ulmeerilist vaadata ei ole aga põnev siiski. Näeb vanni “uppunut” jne 😉 Huvitav, et siin on käsipuudel pimedate kiri, pole mujal väga seda täheldanud, tavaliselt see kuskil seinal kui üldse. Varasemalt oleme ka siin lossis käinud aga siis pole üles torni saanud. Seekord saime sinna ka, päris head vaated avanevad sealt. Tasus käimist.

    Vanas linnuses eriti ringi luusida ei saanud, kõik oli kinni, valmistuti õhtuseks kontserdiks. Siinses väravatornis on muidu ühtteist vaadata küll aga õnneks see varasemalt juba nähtud ja midagi hullu polnud kui seekord nägemata jäi. See uus loss olevat omalajal ehitatud siitsamast vanast linnusest võetud kividest. Kolasime põgusalt ka kohalikes käsitööpoodides, päris huvitavad teised.

    Lõpuks oli veel piisavalt aega õhtusöögini ja mõtlesin, et äkitse käiks ajendatuna professionaalsest kretinismist kohalikul kalmistul…. Aga jõudes ristmikule kus vasakule jäi kalmistu ja paremale matkarada otsustasime viimase kasuks 😉 Kuna see polnud väga pikk ja seal pidavat olema miski koobas ka. Igatahes põnev matkarada oli, ruunikivide nägemiseks ei peagi Rootsi sõitma 😉 Natsi aja pärast jõudsime kanjoni servale kust läks alla koopa juurde trepp. Koobas pole tänapäeval küll midagi erilist, kuna on sisse varisenud. Omalajal olla siin lausa arheoloogilisi väljakaevamisi tehtud. Oi kurja oleks ma teadnud, et see trepp nii pikk on oleks parem kalmistule läinud 😀 Alla oli hea minna aga üles tagasi andis turnida. Tagasi hotelli jõudsime suht täpselt söögi ajaks, jõudsin väljas veel kiirelt teha paar pilti ägedast grillist, lilledest ja siiliperest 😉 Peale sööki kotile ja homme Rundale lossi.

  • Tripid,  Tsill

    Mazsalaca matkarada

    Sai järjekordse kogukonnatripi käigus veidi luusitud Lätis. Mazsalaca auulist sada korda niisama läbi sõitnud aga pole kunagi uurinud mis siin vaadata on. Seekordse tripi esimene peatus oli kohalik matkarada. Kusjuures päris tsill matkarada oli, kõikvõimalikke puukujusid kõik kohad täis, enamjaolt muidugi linnulaadsed. Ja pesukaru hoiatussilte näeb ka 😀 😀 Küsisin infopunktist mis värk nendega on, tuleb välja, et need igavesed tüütused pidavat seal täiesti ringi luusima. Meil teda kahjuks või õnneks kohata ei õnnestunud. Mis on selle matkaraja puhul eriti äge, et jõe kaldal on päris palju pingikesi vaadete nautimiseks ja allikate läheduses on kruusid ka vee maitsmiseks. Sai nii mõnestki allikast vett proovitud. Ütleks, et väga hea maitsega vesi oli.

    Huvitav, et see matkarada on midagi meie Taevaskoja ja Piusa ristandi moodi. Liivapaljandid ja ilusad vaated paljandite otsast. Siin on ka selliseid veidi omamoodi vaatekohti, need pole vaatetornid vaid sellised estakaadi moodi asjandused. Matkaraja lõpus on terve joru lõkkekohti ja katusealuseid kus saab rahulikult toimetada, nii nagu meie RMK lõkkekohad. Siinsamas on ka päris suur parkla neile kes ei viitsi matkarada käsitsi läbida vaid tahavad kohe tsillima hakata 😉 Tegime siin väikse hommikusöögi ja kimasime edasi Turaida poole. Igatahes täitsa äge koht oli ja soovitan külastada

  • Muu värk,  Tsill

    Mõned taevast pildistamise katsetused

    Sai ükspäev hetkeemotsioonide ajel omale droon sebitud. No kui päris tähti närida siis on teda veidi ikka vaja ka 😉 Enne lennutamist kulus paar õhtut eeskirjade ja seaduste tudeerimisele. Seejärel tunnike pädevuseksami tegemiseks, maksad riigilõivu ja kaugpiloodi papiiren ongi olemas. Asi suht mugavaks tehtud, kõike saab netis viuh teha. Kui asjad korras siis oli vaja ju kiirelt katsetada 😉

    Üks väike katsevideo ka

    Aga muidugi sügisvärvides mets on ikka üle kõige. Maa pealt sellist vaadet kahjuks ei näe. Aga eks ma nüüd jätkan katsetusi ja ilmselt tulevikus saab ehk nii mõnegi põneva pildi või video.