-
Tamsalu lubjapark ja Toila
Üle pika aja vaatasime üle Tamsalu lubjapargi, midagi uut siia vahepeal tekkinud ei ole. Pigem on asi veidi unarusse jäänud ja loodus on asunud uuesti hoogsalt üle võtma kunagist mastaapset tööstusmaastikku. Kahju, et meil tehakse asju aina rohkem projektikampaania raames, nii nagu nõuka ajal Leninlikke laupäevakuid, nagu projekt läbi saab nii see asi ka ununeb. Varasemalt siin kolanud küll ja asi ka pilvepiirilt üle vaadatud, seekord tegime lihtsalt aega parajaks. Panen paari reaga nats ajalugu ka kirja 😉
Kõik algas raudteest: Tamsalu lubjatööstuse areng sai tuule tiibadesse 1876 aastal, mil avati Tapa – Tartu raudteeliin. See võimaldas toodangut mugavalt ja suures koguses edasi transportida. Kohaliku lubjatööstuse suurnimeks oli insener David Limberg, kes ehitas 19 sajandi lõpus Tamsallu esimesed moodsad ringahjud. Tamsalu lubi oli tuntud oma kõrge kvaliteedi poolest ja seda veeti isegi Peterburi ja Moskvasse. Aktiivne tootmine piirkonnas lõppes alles 1980 aastate lõpus, mil vanad tehnoloogiad ammendusid ja keskkonnanõuded karmistusid.
Eks praegu olegi siin suurimaks vaatamisväärsuseks hiiglaslikud paekivist ringahjud (nn Hoffmanni ahjud). Need võimaldasid lubja pidevat ja katkematut põletamist ning on omal alal silmapaistvad tööstusarhitektuuri mälestised kogu Baltikumis.
Toilas oli seekord plaan ainult Oru park pilvepiirilt üle vaadata. Maalt seda vaadatud juba küll ja küll 😀 Toila Oru park pidavat olema üks Põhja-Eesti külastatavamaid turismiobjekte. Kahjuks pole siin säilinud Oru loss ja seda ümbritsenud kõrvalhooned, need said II MS otsa täielikult. Aga innovatsioon on ka siia jõudnud, ning lossi hiilgeaega ja siseruume saab kogeda läbi spetsiaalse virtuaalreaalsuse tuuri. Oru pargi maastikukaitseala pindala on umbes 75 hektarit. Tegemist on ühe Eesti liigirikkaima pargiga – seal pidavat kasvama 258 erinevat puu- ja põõsaliiki ning nende vormi.
sd
-
Kunda vana tsemenditehas ja Toolse linnus
Sai lõpuks pilvepiirilt üle vaadatud Kunda vana tsemenditehas. Polnud siin tükimat aega käinud ja võrreldes eelmise korraga on siin kõik ikka üsna võssa kasvanud. Aga noh aimu saab. 1869 aastal otsustas Kunda mõisa omanik John Carl Girard de Soucanton koos kaubamajaga Thomas Clayhills & Son rajada Kundasse tsemendivabriku. Ametlikult alustas tehas tootmist 1870 aastal, olles sellega üks esimesi tsemenditehaseid kogu toonases Vene keisririigis.
Alguses kasutati tootmiseks nn šahtahjusid. Kunda tsement osutus erakordselt kvaliteetseks, seda kasutati suurte sadamate, kindlustuste ja sildade ehituseks üle terve Venemaa (sh Peterburis ja Kroonlinnas). Nõudluse kasvades ehitati 1892 aastal jõe orgu teine tehas, kuhu paigaldati juba kaasaegsemad klinkripõletusahjud. Just selle tehase massiivsed varemed ongi Kunda jõe ääres nähtavad. Kuna tsemenditootmine on äärmiselt energiamahukas siis ehitati 1893 aastal tehase tarbeks Kunda jõele Eesti esimene hüdroelektrijaam, see peaks olema ka üks esimesi kogu Baltikumis.
Tsemenditünnide transpordiks tehase ja Kunda sadama ning hiljem Rakvere raudteejaama vahel ehitati laiarööpmeline tööstusraudtee. Tehase ümber kujunes kiiresti asula kuna juhtkond ehitas töölistele elumajad, kooli, haigla ja sauna. Nii saigi alguse tänane Kunda linn.
Kunda vana tsemenditehas pilvepiirilt
Vaatasime üle pika aja üle ka Toolse linnuse. Siin lendama ei hakanud kuna see juba tehtud õige mitu korda 😉 Väidetavalt asus siin enne suure ordulinnuse rajamist Wrangelite aadliperekonnale kuulunud väiksem ja lihtsam kahekordne kindluselamu. Ordu ehitas esialgse kindluselamu ümber sisehooviga kompleksiks. 15 sajandi lõpuks ja 16 sajandi alguseks ümbritseti see kindlustatud eeshoovidega, mille müürid olid kuni 14 meetrit kõrged ja 2 meetrit paksud.
-
Sillamäe ja Sinimäed pilvepiirilt
Varasemalt Sillamäe promenaadil ja Sinimägedes luusitud nõrkemiseni, seekord üritasime neid kohti pilvepiirilt piiluda. Ilmselt pakub siin 2020 aastal valminud promenaad Pärnu ja Haapsalu promenaadidele kõva konkurentsi. Enne II MS oli Sillamäe tuntud kui idülliline suvituskoht, kus armastas puhata Eesti ja Vene kultuurieliit. Peale sõda tehti siia uraani rikastamise tehas ja linn muutus numbrilinnaks kuhu tavakodanikul juurdepääsu polnud. Kusjuures uraani saadi kohalikust ja sisseveetud maagist. Väidetavalt olla esimene venelaste aatompomm tehtud siinses tehases rikastatud uraanist, kas see ka tõsi on ei tea.
Kuna tegemist oli strateegiliselt ülimalt olulise kohaga, panustas Venemaa ehitusesse tohutult ressursse. Tulemuseks on unikaalne, terviklikult säilinud 1950 aastate stalinistlik arhitektuuriansambel, mida ilmestavad suursugused sambad, kaared ja rannani laskuvad trepistikud. Pilvepiirilt näeb see linnake päris efektne ja roheline välja.
Väike video Sillamäe promenaadist pilvepiirilt
Vaatasime pilvepiirilt üle ka Sinimägede lahinguväljad ning muu sinna juurde kuuluva. Kahjuks on memoriaali juurde viiv trepistik üsnagi lagunenud. Ma nagu ei saa aru miks see üldse puidust tehti kui oleks võinud kasutada paeplaate. Aga ju siis valiti jälle kõige odavam variant. Teise maailmasõja ajal olid Sinimäed osa Tannenbergi kaitseliinist, mis kulges Soome lahest kuni Peipsi järveni.
Kindlustuste rajamist alustati 1943 aastal ning täiendati pidevalt 1944 aastal. Kaitseliini võtmeks olid soode ja lagendike üle valitsevad Sinimäed, mis olid soomusjõudude läbimurdeks ainuke looduslikult sobiv lõik. Sinimägedes oli kaitse üles ehitatud sügavuti. Esimene kaitseliin asus Lastekodumäe ümbruses, teine kaevikuteliin asus Lastekodumäe ja Põrguaugumäe kandis ning kolmas kaitseliin Tornimäe ees.
Pargimäel muidugi turnisime vaatetorni ja uudistasime vanu blindaaže ja ladusid. Kahjuks igale poole sisse ei saa, keegi on tabad ette riputanud 😉 Sinimäed oma strateegilise tähtsusega on varasematelgi sajanditel olnud kaitserajatiste osaks. Peeter I laskis 18 sajandi algul rajada kindlustuste vööndi (Rootsi vall) Soome lahe kaldalt üle Tornimäe lõuna suunal asuvate soodeni. Esimese maailmasõja ajal olid Sinimäed osaks Peterburi 3 kaitsevööndi süsteemist. Pargi- ja Põrguaugumäele rajati betoonist blindaažid ning ehitati laskemoonakeldrid.
-
Teatrietendus “Viikingid”
Mõnda aega tagasi sai vaatamas käidud Südalinna Teatri väidetavalt just nimelt Viikingite küla jaoks loodud teatrit. Iseenesest reklaam oli hea 😉 Publikut ootab põnev lugu Skandinaavia jumalatest ja kangelase teekonnast, kirvevõitlused, ehtne viikingilaev drakkar, lahingustseenid, tulehiiglased ning valküürid – sõjaneitsid, kes hõljuvad lahinguvälja kohal ja otsustavad, millised langenud sõdalased pääsevad Valhallasse. Lavastuse kulgu saadavad nornid — kolm saatusejumalannat, kes kommenteerivad toimuvat poeetilise tekstiga nii eesti kui ka vene keeles. Kuigi lavastuses on palju võitlusstseene, puudub hirmuelement. Rõhk on eepikal, poeesial ja filosoofial. Etendus sobib nii täiskasvanutele kui ka kooliõpilastele.
Aga tegelikkus on hoopis teine, nii nagu elus ikka, et ootus ja tegelikkus ei klapi kokku 😉 Muidugi esietenduse päeval ladistas vihma sadada, päris kahju oli näitlejatest kes vihma käes ligunema pidid. Aga õnneks teise vaatuse ajal oli ilm juba päris hea. Muidu tükk iseenesest nii ja naa, aga ilgelt häiris see kakskeelne tekst. Ja ilmselt polnud ma ainuke keda see häiris. Mitte selle pärast, et vene keel miski out asi oleks, vaid hoopis tõlke pärast. Päris palju teksti tõlkes ei klappinud üldse kokku. Teater võiks siiski ükskeelne olla, siis ei lähe asjad tõlkes kaduma.
Väike video teatritükist
Muidugi vaatasime teatrit ka pilvepiirilt 😉
-
Angerja linnus
Kui paar aastat tagasi siin viimati käisin olid linnuse varemed võssa kasvanud ja eriti midagi näha polnud. Aga nüüd on siin võsa raiutud, müürid konserveeritud jne. Ma ütleks, et üks viimase aja parim üllatus, et on võetud vaevaks ka selliseid kohti väärindada. Tavaliselt need linnuste kohad eriti kedagi ei koti, vahel harva kuskil midagi leninliku laupäevaku tuhinas tehakse, et linnuke kirja saada 😀 😀
Angerja vasallilinnuse puhul on ilmselt tegu kohalike feodaalide kindluselamuga mis iseenesest on mugav elupaik ja vajadusel pakub varju ka rünnakute eest. Millal labidas maasse löödi polegi täpselt teada, aga ilmselt kuskil 14 sajandi lõpp või 15 algus. Erinevate allikate põhjal põletati Angerja vasallilinnus maha Liivi sõja ajal, kuid ehitati tolleaegsete omanike poolt uuesti üles. 1622 aastal pani mingi meeltesegaduses tütarlaps sellele elamisele uuesti tule räästasse ning peale seda linnust enam ei taastatud.
Angerja linnus pilvepiirilt
-
Loone ja Lohu linnused
Väike täiendus linnustest ülelendamise projektile, seekord siis Loone ja Lohu linnused. Ei teagi nüüd täpselt kuidas on kõige õigem neid nimetada, erinevates allikates nimetatakse erinevalt. On nii Lohu I ja Lohu II kui ka Loone Jaanilinn ja Lohu linnus, võta sa nüüd kinni mis õige on aga vahet pole.
Lohu linnus olevat olnud muistse Harjumaa üks võimsamaid muinaslinnu, mis Henriku Liivimaa kroonika järgi kandis 13 sajandi algul castrum Lone nime. Ilmselt oli see strateegiline punkt mis kontrollis nii maa- kui ka veeteid. Sakslased koos liivlastega olla 1224 aasta talvel linnust piiranud 2 nädalat enne kui kaitsjad alla andsid ja endid linnuses oleva mandi eest vabaks ostsid.
Väike pilvepiirilt vaade Loone linnusele
Lohu linnus avastati alles 1974 ja seda puht juhuslikult siis kui seal hakati planeerima ehitustöid. Huvitav, et see linnus on Loone linnusest vaid ca paarisaja meetri kaugusel ja on ilmselt veidi vanem kui Loone. Huvitav oleks teada kas Lohu linnuse kasutajad tegid ise käsitööna veidi eemale Loone linnuse või olid seal juba uued tegijad. Ilmselt oli Lohu üks kolmest linnusest mida Läti Hendriku kroonika põhjal Loone piiramise ajal kollitamas käidi, aga huvitav mis linnused need teised 2 olid. Iseenesest peaksid need kuskil siinsamas olema.
Lohu linnus pilvepiirilt
-
Vatla linnus
Linnustest üle lendamise projekt sai täiendust Vatla linnuse näol. Linnus ise on olnud ilmselt kasutusel 11 – 13 sajand. Vatla maalinnus mis on tuntud ka kui Karuse linnus asub iseenesest looduslikult üsnagi soodsas kohas, madala paekõrgendiku serval ja huvitaval kombel on siin enamjaolt muldvall säilinud. Üks huvitav asi on siin veel. Nimelt 2016 aastal paigaldati siia Kaitseliidu poolt muinaslinnade kaardiga mälestuskivi. See ei ole mingi ühekordne projekt vaid jätk 1936 aastal Kaitseliidu ülem kindral J. Orasmaa ideele tähistada linnuseasemed metallplaatidega. Selliseid plaate mis on ilmselt veel tollest ajast kohtab vahel mõne linnuse juures. Huvitav, et vene ajal sibulad ei löönudki neile kange sisse.
Väike pilvepiirilt jäädvustus on siin
Kui juba sealkandis siis tuleb teistegi vaatamisväärsustega tutvuda. Paadremal jäi silma päris huvitava disainiga bussipeatus. Lonkisime veidi ka Tuhu raba laudteel, siin on muideks päris huvitava kujuga vaatetorn. Sealt eriti kaugele küll ei näe aga ehk polegi vaja.
