fbpx
  • Viimne puhkepaik

    Raasiku kalmistu

    Mõned hooldus ja renoveerimistööd on olnud Raasiku vanal kalmistul aga nüüd paar väiksemat hooldust ka uuel kalmistul. Suhteliselt kiriku lähedal on üks omapärane kivirist ja hauaplats, mis teema sellega on ei lugenud kuskilt välja. Aga lõpuks kalmistul, siin paar platsi korda ja uurima mida huvitavat siin kalmistul on. Siin on isegi II MS langenute mälestusmärk ja isegi suhteliselt korras teine.

    Siin hakkas silma ka paar huvitavat piiret. Üks selline mustast graniidist ja üsnagi tagasihoidlik jäi silma, ei midagi suurejoonelist nagu need tavaliselt kipuvad olema aga päris ilus iseenesest. Paekivi ja tänavaäärekivi kohtab siin üllatavalt palju igas variandis. Ja see plastmassmuru….. ehhh…

    Kuuskede all oli üks omamoodi suure alusega raudrist, selliste massiivsete alustega tavaliselt väga ei näe. Siinsamas ka väike platsike kohalike sportlaste mälestamiseks. Sellist asja ka väga kalmistutel ei näe. Aga eks sellepärast ongi meie kalmistud huvitavad, et igaühel oma stiil ja mida kõike põnevat sealt ei leia. Ega ilmaasjata pole mujal maailmas kalmistuturism kuum teema.

  • Tsill

    Konnasupp

    Käisin uurimas kas juba elu käib looduses, kurja kopraonu on siginenud üle õue. Pool metsa maha võtnud kurivaim 😀 😀 Huvitav muidugi kus ta pesakuhil on…. Lonkisin päris pikalt aga kuskil ei hakanud silma, või on projekt alles pooleli. Kuigi siin vesi nii aeglase vooluga ja sügav koht, et tammi ehituseks pole pointi aga noh eks “spetsialist” ise teab 😉

    Mnjaaa… elu juba täiega keeb 😀 Tiik mulises konnadest nagu supp

  • Muu värk,  Tripid,  Tsill

    Ruunavere

    Ruunavere küll siinsamas üle õue ja koguaeg plaanisin läbi põigata aga igakord kas kiire või…. Lõpuks sai ikka kiire käik sinna tehtud. Millal see postijaam täpselt ehitati on vähe segane, erinevates allikates on erinevad andmed. Kas 1740-41 ehitasid venelased Ruunaverre esimese postijaama? Või ehitati postijaam 19. sajandi I veerandi lõpus tüüpprojekti järgi…. Aga vahet pole loodame, et praegune peahoone ehitati aastail 1821–1824. Sama projekti järgi on ehitatud Jõelähtme, Saue, Sõkla ja Jädivere postijaam. Nimi muidugi kohal huvitav… Ruunavere… kas nimi kohale pandud 1567 aasta veebruaris rootslaste ja poolakate vahel toimunud lahingu legendi järgi või mitte….
    Poolakad oli Riia piiskopkonnas kõvasti rootslastelt peksa saanud ning kavandasid vastulööki. Vaenlased kohtusid Läänemaa piiril Ruunavere veski juures. Tegemist olla olnud ohvriterohke lahinguga. Rootslastest ratsamehed põgenesid ja jätsid oma jalaväe maha, kellel tuli paksus lumes end ülekaalukama vastase eest kaitsta. Lahinguväljal tõusnud veri ruuna e. hobuse põlvini. Rootslaste surnuid ja vangivõetuid olevat olnud kokku üle 2000, hukkus ka palju poolakaid. Tapluses langenud sõjameeste matmispaika tähistavad kalmed Ruunavere postijaama lähedal Teenuse jõe põhjakaldal Ruunavere silla juures.

    Päris hea näeb see asi välja, aias on lehtla kus ägedad puukujud sõjameestest. Tsillimiseks-grillimiseks on ka püstkoda mis muidugi ei ole selline tavapärane lattidest ehitatud vaid hoopis laudisest. Väiksed puukuhjad ka 😀 😀 sellised nagu Kuremäe kloostris aga sealsetega võrreldes on Ruunavere omad mikroskoopilised.

    Õues tiir peal, vaatasime tuppa ka. Päris äge klaasgalerii on siin. Natuke lubati ringi ka ka vaadata, päris äge mullivanniga saun oli 😉 Hiirtekuningas tuli ka meiega tutvust sobitama. Postipoiste maja jäi muidugi vaatamata, see pidavat päris äge olema kuulujuttude järgi 😉 Kuskil peidab ennast veel mantelkorsten ja vene rubla mälestusmärk. Peab ükspäev seda värki korralikumalt uurima.

  • Viimne puhkepaik

    Hooldus- ja renoveerimistööd kalmistutel

    Tehtud töödest on küll väike pildigalerii üleval aga inimesed vahel küsivad mis töid te mingi platsi juures tegite. Eks ma katsun siin mõned tehtud tööd lahti kirjutada. Kahjuks on kalmistutel hooldamata platse aina rohkem ja rohkem. Panen ka paar pildikest värskenduseks, et mis juhtub siis kui istutate platsile kena pisikese elupuu aga pügada seda ei raatsi. Mõne aastaga läheb asi käest ära. Õnneks tänapäeval on olemas spetsiaalselt kalmistutele aretatud elupuid mis on väga aeglase kasvuga. Aga väikest pügamist tahavad needki. Teine teema on massiivsed monoliitsed platsipiirded kõrghaljastuse alla. Kasvades puud lõhuvad teie ilusa piirde, seetõttu on mõistlik ehitada piirded sellisest materjalist mida saab vajadusel ringi tõsta. Ega ilmaasjata ei nõuta, et piire peab olema lihtsalt eemaldatav. Paljud hooldamata hauad antakse teatud aja möödumisel välja uutele kasutajatele peale matmiseks ning monoliitsete piirete eemaldamine on väga tülikas. Kujutage nüüd ette, teil on matused aga paar hauda eemal lammutavad töömehed piikidega betooni… et ka seal saaks kedagi sängitada. Viimasel ajal olen samuti kokku puutunud ühe omapärase nähtusega. Betoonpiirdeid soovitakse miskipärast üle värvida kas siis kohe otse mustuse peale või siis puhastatud pind üle värvida. Kui küsid, et milleks see vajalik on…. rikkuda ilusat piiret värviga. Siis tavaliselt vastata ei osata. Tuleb väike jutt, et keegi kuskil soovitas üle värvida siis ei pidavat määrduma. Küsin, et kui põranda üle värvid kas siis sinna tolm ja mustus ei kogune?? Tuleb väga ruttu vastuseks, et ole nüüd, ikka pesta tuleb põrandat. Aga mis piirdega teisiti on…. Kas värvid või ei, mustus koguneb ikka. Nii, et ma küll ei näe mingit mõtet betooni või kivi värvida, sellega rikute ära hoopis. Kui kunagi on vaja see määrdunud ja lahti koorunud värv eemaldada siis näete sellega kurja vaeva.

    Eks hoolduse puhul käib see ikka vastavalt tellija võimalustele, kes tahab ainult liiva vahetada või ainult hauaplaate pesta jne jne. Mõnda platsi käidki jupikaupa tegemas, ükskord teed hauakivi puhtaks, siis piirde puhastus või ehitus, lõpuks jupikaupa muud asjad. Allolevatel piltidel on näha üks selline väike platsike kus oli sooviks ainult plaatide pesu ja liiva vahetus. Aga ega see pole niisama lihtne, et tood liiva kohale ja viskad peale, tõmbad lapiga üle hauakivi ja valmis ongi. Kõigepealt tuleb pealt ära vedada sinna kogunenud mitme aasta lehed, välja juurida juba kasvama hakanud võsa, siis veel vana liiv ära vedada ja utiliseerida. Alles siis on tekkinud koht kuhu saab uut liiva panna ja seegi tuleb kuskilt tuua. Sageli küsitakse miks paljas liivavahetus nii kallis on… Aga ei ole see ju sugugi poole tunni töö nagu arvatakse ja vastavalt töö mahule on ka hind.

    Siin platsil oli sooviks piirde ja hauakivide puhastus, ühe viltuvajunud hauakivi otseks panek, põõsa väljajuurimine, istutusnurkade ehitus. Siin oli plats naaberplatsist kõvasti kõrgemal ja päitsis puudus piire mis takistaks uue liiva valgumist naaberplatsile. Sai soovitatud sinna piire panna. Iseenesest kõik lihtsad tööd aga ka nende lihtsate asjade juures võib ette tulla üllatusi ja kõvasti lisatööd. Nii juhtuski siin, üldjuhul vajub kivi viltu koos alusega, pole midagi hullu kivi aluselt maha, alus otseks ja kivi tagasi. Aga siin selgus peale kivi aluselt maha võtmist, et betoonalus on ajahambast nii puretud, et järgi ainult tükid. Kõik see piltidel nähtav betoonkärakas tuli kuidagi kätte saada, et saaks kivile uue aluse panna. Lõpuks said ülalmainitud tööd tehtud ja jupp piiret ka juurde ehitatud, et liiv platsilt “reisima” ei läheks.

    Siin natuke lihtsamat tööd ka, hauakivide ja vaaside puhastus, piirde pinnasest väljapuhastamine ja liiva vahetus. Samas sai tehtud ka üks tavapärasemast laiemast paekivist hauapiire. Kõigepealt nagu ikka, kalmistuvahiga kooskõlastus kas platsi tohib suuremaks ehitada, materjalide kasutus jne. Kui need protseduurid korras tuli üles võtta ja utiliseerida hiidvana piire, tasandada plats, uus piire paika panna. Lõpuks oligi asi niikaugel, et aluskate alla, uus liiv platsile ja muld peenrasse. Nüüd ootame veel uut hauakivi plaadi asemele siis saab lõplikult valmis.

    Siin platsil katsusime sirgeks saada viltuvajunud hauakivi. Õnneks oli siin alus terve ja peale väikest pusimist saime kivi otseks. Lõpuks eemaldasime vana liiva, lõikasime platsile mättapiirde ja panime uue liiva peale.

    Siin mõned näited erinevatest piirdepuhastustest. Esimestel piltidel siis nö. kõige tavalisem ja odavam “pesubetoon” see on lihvimata variant ja kui seda koguaeg puhastada ei viitsi siis on sammal mõne aastaga peal ja puhastada on seda ülimalt….. Survepesuriga on tükid taga, ainult käsitsi nühidki sammalt maha. Teisel platsil puhastasime piirde pinnasest välja ja puhastasime. Betoonpiiret on palju lihtsam puhastada aga siingi peab vaatama kuidas piire säilinud on. Kui ikka vana ja pude siis samuti ainult käsitöö, survepesurimehed võib kohe ära unustada sellisel puhul.

    Sellel platsil puhastasime piirde, ajasime sirgeks viltuvajunud hauakivi ja piirde, pesime hauakivi ja vahetasime liiva. Katkiste kõnniteeplaatide asemele panime uue piirdetüki.

    Siin vahetasime välja vana ja väsinud hauapiirde, ehitasime uue peenrapiirde ja panime uue killustiku. Siinse platsi tegemisel tekkis ka üks täiesti ootamatu olukord. Platsile sooviti samasugust heledat graniitkildu nagu algne oli aga võta näpust. Tuleb välja, et meie moodne viirus on ka siin oma mõju näidanud. Helehalli graniitkillustikku ei toodagi maale vähese nõudluse tõttu. On kas päris valge või selline hall nagu lõpuks platsile sai. Päris kadunud muidugi see killustik siiski ei ole, seda võib ehituspoest kilo kaupa osta eksklusiivkattena. Kui seda läheb platsile ikka ca 800 kilo siis tuleb hind kordi ja kordi suurem kui ta varasemalt laoplatsil maksis.

    Siin platsil eemaldasime kääpa ja vana pinnase, puhastasime välja vana piirde ja lisasime puuduolevad piirdetükid, kujundasime platsi, ehitasime peenranurga, tõstsime ringi hauakivi ja panime uue liiva. Samuti läks platsile uus vaas koos mulla ja lilledega. Teise platsi kujundasime samuti ringi, puhastasime piirde ja hauakivi, ehitasime peenranurga, parandasime pingi ja panime uue liiva. Sellele platsile läks samuti uus vaas lilledega. Igakord ei ole mõtet asju minema visata, siin sai pingi kasutuskõlblikuks laudise vahetusega.

  • Viimne puhkepaik

    Põnevaid leide kalmistutel

    Vahepeal sai kõvasti toimetatud kalmistutel ja eks ikka hakkab silma mõningaid ägedaid asju. Muidu ikka näed hauakividel kas portreid, puid, maju, maastikke, meremotiive jne. Nüüd jäi üks stiilne traktor ka silma. Puht juhuslikult sattusin Liival ka meie Julka hauale. Väga äge ja ilus pilt hauakivil Julkast koos teenistuskoeraga. Samuti on silma jäänud stiilne hammikatest küünlajalg. Ühel üleaedsel kalmistul nägin ägeda disainiga metallristi. Ja kui piirdeid olen näinud kõikvõimalikest materjalidest mis üldse kättesaadavad on olnud siis siiani polnud veel näinud klaasplokkidest piiret. Nüüd on see ka nähtud.

    Samuti kohtab kalmistul kõikvõimalikke elukaid, kahjuks muidugi ei ole koguaeg aega neid pildistada. Aga linnud, oravad ja jänesed on täitsa igapäevased. Isegi rebaseid, kitsi, lambaid jne on silma hakanud. Vanade platsidel olevate kõnniteeplaatide alt tuleb ka nähtavale nii sitikaid kui sisalikke, ükskord isegi oli seal peidus väike nastik. Isegi Türgi lippu näeb. Ühel kalmistul, kus oli pikemalt asjatamist käis kass aegajalt vaatamas kuidas platsi renoveerimine edeneb 😉

  • Tripid,  Tsill

    Võhandu maraton vol.3

    Nonii, vahepeal ajaviiteks vol.1 , vol.2 ja vol.6 täitsa ilmunud. Eelmisel aastal vol.7 jäi õigel ajal ära ja lükati septembrisse. Siis polnud aega pulli tegema minna, tööd oli vaja teha 😉 Ei tea mis sellel aastal vol.8 saab, kas jääb ära või lükatakse ka mingisse x aega. Hetkel on juba kuu jagu nihutatud. Vaatame kui ikka toimub sel aastal ja aeg klapib siis tuleb läbi minna 😉 Siis näeb kuidas Võhandu maraton soojaga toimub 😀 😀 Muidu see aprill on selline ulmevärk, küll tuleb vihma, küll lund ja krt teab mida veel 😀

    Seekord pikalt ei viitsinud seal töllerdada, nats vaatasime ringi ja lasime jalga. Kevadist Võhandut vaadatud küll ja küll juba. Loodame siiski, et sel aastal saab suviseid pilte üritusest.

  • Viimne puhkepaik

    Harju-Madise kalmistul toimetamas

    See oli üks väheseid Harjumaa kalmistuid kus veel toimetanud pole. See on suhteliselt uus kalmistu, matma hakati siin 1915 aasta paiku, samal ajal on rajatud ka väike kabel. Siia on maetud ka vange nii II MS paiku kui ka tänapäeval. Kui toimetused tehtud vaatasime veidi ringi, mida põnevat kohtab siin kalmistul. Kalmistu ise suhteliselt korras ja puhas, siin näeb päris palju omamoodi ristiga hauasambaid. Mõned huvitavad metallist õigeusu ristikesed ka. Miks mõnel ristil on all veel üks risti pulk pole siiani täpsemalt teada saanud, nii mõneltki inimeselt küsinud aga selgust pole ikka.

    Eks siiagi kalmistule ole jõudnud sillutiskivid, puidust peenrapiirded jne. Muidugi paar huvitavat asja oli ka mida pole kuskil mujal veel kohanud. Metallist küünlalatern mida ei kustuta ega kõiguta ükski torm. See on hea, kõik püsib paigal ja tühjaks põlenud plasttopsid ei veere mööda kalmistut. Teine äge asi oli klaasist hauaplaat, päris stiilne nägi välja.

  • Tripid,  Tsill

    Seiklusministeeriumi kontaktivaba autoseiklus

    Mis sa siin ikka ilusa ilmaga teed muud kui seikled 😀 Pole teab mis ajast Seiklusministeeriumi seiklusel käinud. Nüüd moodsad ajad alustad sealt kus tahad ja millal tahad, põhiline kõik punktid läbi käia piiratud aja jooksul. Iseenesest on ägedad üritused neil, satud sellistesse kohtadesse kuhu muidu tavaliselt ei satu ja otsid kohti millest sul pole varem aimugi olnud. Seikluse käigus sai isegi Keila lennukile pilk peale visatud, varasemalt oli ta künka otsas parema koha peal aga seal maaomanikule asi vist ei meeldinud ja lennuk lohistati paarsada meetrit Karjaküla poole põlluserva. Seal sees peaks olema kohalik mudellennuklubi. Karjakülas vaatasime veel kaske mille all Vilde Eedu olevat inspiratsiooni kogunud. Kurja nädalake tagasi veel eriti sinililli polnud kuskil aga nüüd metsaalune sinine 😉

    Türnpu park ka üks selline koht kus pole varem käinud, lihtsalt pole viitsinud sisse põigata 😉 Nüüd sai siis see kohake ka üle vaadatud. Jälle üks valge laik Eesti gloobusel vähem 😉

    Klooga holokausti memoriaalis ka uuesti käidud. Siin varem ka ikka mõned korrad käidud ja pikemalt ei hakka siinsel teemal peatuma, sellest varasemalt kirjutanud korduvalt. See uus lahendus siin memoriaalil on küll äge aga… Kõik tekst klaastahvlitega üles panna on loetav normaalselt ainult hämaras. Päevavalgel tekitab selline variant varje ja lugeda normaalselt praktiliselt võimatu, see paistab ka piltidel hästi välja. Siin võiks mingi muu mõistlikum lahendus olla. Siinsamas lähedal on ka Ingerisoomlaste kalmistu. See on mul varasemalt käimata kohake. Olemasolust küll teadsin aga… nagu ikka nende asjadega on. Klooga – Põllküla – Paldiski kandis olid teise maailmasõja ajal Ingerisoomlaste sõjapõgenike evakuatsioonilaagrid. Nende kaudu viidi üle 60 000 Ingerisoomlast idarindelt Eesti kaudu Soome. Teekonna jooksul hukkus ligi 800 inimest ja nad kõik on maetud nendesse metsadesse, kes kuhu.

    Lõpuks punktikesi taga ajades otsaga Paldiskis aga kui juba siinkandis siis tuleb ikka vaadata kas karulauku on. Jaa täitsa on juba ja väike kevadine vitamiiniamps sai tehtud 😉 Piilusime nats ka Peeter Suure merekindluse ehitisi. Muidugi kurb on see, et ikka veel tassivad inimesed prügi metsa alla, no ei saa lahti sellest kombest kuidagi….

    Vaatasime üle ka pankrannikul olevaid vene piirivalve punkrite varemeid. Keegi oli siin proovinud rootslaste mädakala 😀 😀 karp ja kummikindad vedelesid maas…. ju vist ei maitsenud 😀 😀 Ega siis Paldiskis olles saa jätta pilku peale viskamata Salavat Julajev ausambale. Ta olevat olnud baškiiri rahvuskangelane ja luuletaja kes võttis osa Jemeljan Pugatšovi ülestõusust. Pärast vahistamist saadeti ta koos isaga sunnitööle Paldiskisse kus ta 1800 aastal sunnitöölaagris suri. 1989 pandi kuju püsti kuid aasta pärast pandi tuuri ja viidi Emexisse. Uus kuju kingiti Venemaa Baškortostani rahvusmuuseumi poolt Paldiski linnale 2016 aastal. Sellest saab lugeda lähemalt siit. Vot nii, et ainult meilt ei saadetud nõukavõimu poolt rahvast Siberisse. Vaid tsaari ajal saadeti karup… ka meile asumisele 😀 😀

    Muidugi ei saanud ju vaatamata jätta Madise koske, Ämari kalmistut, Vasalemma lossi ja veel mitmeid ja mitmeid kohti mis seikluse käigus tuli läbida. Igatahes Seiklusministeeriumil on ägedad üritused ja tuuldumiseks vägagi sobivad.

  • Tsill

    Kostivere karstiala

    Käisin Saha kabeli juures asju ajamas ja kuna peale asjatamist tulema pidav üritus jäi ära, siis tuli kuidagi kohe vaba aeg ära kasutada. Plahvatas kohe Kostivere karstiala. See on ka üks selline kohake mis on tee ääres kui Jägala kanti lähed aga vot kunagi pole sinna veel saanud 😀 Aga nagu juba kombeks, miks otse kui ringiga saab. Väike kõrvalpõige Rebala lastekangrutele. Arheoloogiliselt on siin uuritud kuut kivikalmet (üks neist oli peaaegu hävinenud) mis rahvasuus tuntud lastekangrute nime all. Nende läbimõõt on 10-15 m, kõrgus 0,6 – 1 m, koosnevad peamiselt paekividest. Enamasti on paekividest ringmüür ja keskel kirst põletamata matusega I aastatuhande teisest poolest e.m.a. Siin on huvitav see, et kõikidesse kirstudesse oli maetud ka järelmatustena nii põletatud kui põletamata kadunukesi. Üks siinsetest kalmetest on väidetavalt ainuke teadaolev näide kivikirstuga kalmest, kus puudub ringmüür. Kokku avastati kalmetest 40 laibamatust ja 3 kogumikku põletusmatuseid. Neist 24 olid alla 10-aastased lapsed, sealhulgas 15 imikut. Saadud leidude põhjal on hinnatud, et vanim kalme rajati umbes hilispronksiaja lõpus ning ülejäänud kalmed järgneva paarisaja aasta jooksul. Samas kolme kalme alt kogutud söeproovid dateeriti aga veel varasemasse aega… vahemikku 12 – 10 sajand e.m.a. Muidugi vähe viskas siin sitta ventikasse see, et mingi ahv on lahti kangutanud üsna värskelt ühe kirstu kivid.

    Kui kangrud uuritud viskasime kiire pilgu Jägala joale. Nagu ikka kevadel oli siin ilusat shokolaadikarva vett nagu putru ja joa kohin kõrvulukustav.

    Lõpuks ka sihtmärki üle vaatama 😉 Kuna praegu on suurvesi siis on näha maapealne jõgi ja kohad kust vesi maa alla läheb pole näha. Siinne karstiala on Eestimaa tuntuim ja Harjumaa suurim. Riikliku kaitse all on suur langatusala pindalaga 16 ha ja see on ka kõige huvitavam osa. Karstialal neeldub Jõelähtme jõgi Kostivere asula juures ja tuleb maapinnale Jõelähtme vana silla juures. Jõe maa-aluste teede piirkonnas esineb omapärane lookarst avalõhede, karstikraavide, -lehtrite ja -orgude näol sügavusega kuni 5 m. Siin leidub väikeseid koopaid ja omapäraseid jäänukpanku, nn. “kiviseened” ning karstisild. Muidugi on suurvee kiiremaks äravooluks siin kaevatud kanalid salajõe kohale. Kuival perioodil voolab vesi mööda salajõe vooluteid, mis moodustavad maa-alla keerulise võrgustiku. Siin peaks kasvama ka Eesti Punase Raamatu taim alpi nurmikas. Nüüd on siis ka see valge laik Eesti gloobuselt pühitud 😉 Tuleb tulla uuesti luurele kui suurvesi läinud.

    Selle karstiala tekkelugu on ka vanarahva suus legendina, kuidas Kostivere külainimesi aegajalt Vanapagan kimbutamas käinud: ettevõtlikud mehed otsustanud siis ühel neljapäeva õhtul Vanatühjale kätte maksta ja jäänud teda suurte malakatega varitsema. Tulnudki Sarvik head-paremat kaasa viima, kui mehed talle kohe kaigastega kallale tormanud ja Põrguline maa alla peitu pugenud. Nüüd jooksebki jõgi 2,5 km maa all. Vanakurja põgenemisteed mööda kuni Jõelähtmeni ja segamini pekstud maapind olevat Kostivere meeste vihast sündinud.

  • Muu värk,  Tsill

    Pimedas pildistamas

    Viimasel ajal väga fotokaga pilti ei tee, telefon on suht heaks fotoka asemikuks tehtud. Aga mõnes kohas on siiski fotokas etem. Egas midagi pühkisin tolmu maha, laadisin akud ja öösel välja katsetama. Ühtteist tuli isegi välja aga krt ega pikalt passi midagi, näpud lähevad jäässe 😀 😀