-
Sharm el Sheikh. Kokkuvõte
Täna kolu kokku ja kodupoole mine. Kuna väljalennuni veel aega siis kolasime veidi veel Hadaba piirkonna kohvikutes ja poodides. Mõtlesime, et võtame kohvikust väikse koogi ja kohvi aga kooki ei saanudki. Need olid ainult vaatamiseks. No kurja, niipalju kui ma mööda maailma luusinud olen nägin sellist nalja esimest korda, et koogid on ainult vaatamiseks 😀 😀
Aga nüüd väike kokkuvõte, mis muutunud on. Juba lennujaamast saad omale meelepärase netimahuga kohaliku telefonikaardi, ei pea sugugi pead valutama liigsete kulude pärast. Muideks nett on kiire ja toimib probleemideta igal pool. Huvitaval kombel on ära kadunud see jotsi kerjamine käsi pikas, kergelt küll vihjatakse, et võib anda aga ei pea. Isegi hotellis kohvri tuppa tassija ei jäänud käsi pikas ootama vaid marssis minema kui tuba kätte antud. Märgatavalt vähemaks on jäänud ka neid tänavapealseid trippide müügi putkasid, aga samas olemasolevates on trippide valik suurenenud.
Ka siin on tehtud Potjomkini küla. Kui käisime Sharmis luusimas paar aastat tagasi, just siis kui parasjagu oli käimas üleilmne noorte konverents, tol ajal olid igal nurgal edevad klaasist bussijaamad kus sees isegi telekad ja konditsioneer, tänasel päeval on need kõik lukus ja räämas. Tänavapildist on kadunud ka infotahvlid marsa marsruutide ja hinnaga. Huvitaval kombel on turistinänni poodidest kadunud ka ühejalgse suure tilliga mehikese kujud 😉 Aga kuna loodus tühja kohta ei salli siis on asemele ilmunud Labubu kõikvõimalikes versioonides 😀 😀
Osad kohalikud kohvikud on hakanud veidi skeemitama hindadega. Turistile tuuakse hoopis teiste ja kordi kallimate hindadega menüü. Kasutage kohti kus on menüü seinale kirjutatud, see üsna lollikindel variant. Kõvasti on arenenud kaardimaksed, praktiliselt pea igas putkas saad kaardiga maksta. Maasikad on endiselt head, mangodest ei hakka rääkimagi. Meil müüdavad võrreldes sealsetega on saepuru 😉
Ja muideks ka lennujaamas saab hindu kaubelda. Testisin isiklikult ja toimis küll 😉
-
Sharm el Sheikh. Kanjon
Tänane päev käime ära kanjonis. Muidu ei läheks kuna kanjon nagunii vuhvel, mitte päris värviline kanjon, aga lapsele vaja midagi näidata 😉 Kõik müügimehed hullult reklaamivad, et minek on värvilisse kanjonisse aga tegelikkuses viiakse sind kas valgesse või punasesse kanjonisse. Aga see selleks. Hommikul oli buss hotelli ees ja minek Dahabi poole. Paketis iseenesest ka snorgeldamine, kaameli ja ATV sõit aga me võtsime ainult kanjoni külastuse. Dahabis vaatasin möödaminnes, et siin on hakanud peenramaad sigimema ja kapsaid kasvatatakse usinalt 😉 Samas selgus ka, et nüüd juba mõnda aega on Dahabis lausa oma moslemite kalmistu. Seda vaatama küll ei jõudnud aga panen projekti 😉
Kui grupp sai snorgeldatud siis oli väike lõuna, peale seda ATV ja kaamelisõit. Siin sai vähe “kohukese” nalja ka. Grupis oli mingi kamp vene naisi ja giid rääkis väga heas vene keeles, et tormiga olla siin just otsa saanud üks väga suure kogemusega sukeldumisinstruktor ja paar snorgeldajat. Ja, et üldse aegade jooksul on siin lahes hukka saanud pea saja tuuris nii kogenud kui mittekogenuid sukeldujaid ning rahvasuus nimetatakse seda lahesoppi kus te just snorgeldamas käisite sukeldujate kalmistuks. Selle peale küsis üks vene tädi, et kas me seal peatume ka ja kas pildistada saab. Selle peale tekkis grupis hiirvaikus, isegi giid jooksis lukku 😀 😀
Lõpuks kimasime kanjoni poole. Siin on vähe progressi toimunud, kui ennem oli parkla suht lage plats siis nüüd on siia ehitatud nii kohvik kui õige mitu nännipoodi 😀 😀 Nüüd saab siin peale kanjonis käiku beduiiniteed luristada 😉 Kanjonist endast ei hakka pikemalt kirjutama, see juba kirjas siin.
Väike safarivideo kanjoni juurde. Krt siin raputab nii, et neerud lahti aga giid istub katusel varurehvi otsas. Huvitav millega ta küll kinni hoiab 😉
-
Sharm el Sheikh. Sharmi muuseum
Õhtul võtsime tänavalt paari eurtsi eest takso ja sõitsime kohalikku muuseumi vaatama. Avamiseni oli veidi aega, tegime aega parajaks luusides ümber valge mošee. Imekombel oli seekord isegi uks lahti ja sai sisse piiluda. See natuke teistmoodi mošee, hästi valgusküllane ja laes pidavat olema päris kullast lühtrid. Kas see ka nüüd päriselt nii on ei tea. Uksest kaugemale sisse ei lubatud, sisse pidi saama eranditult ainult moslem. Aga nagu vihjest võis aru saada siis moslemiks on võimalik koheselt saada mõne dollari eest 😉
Kui mošeel tiir peal oligi paras aeg lonkida muuseumi. Siin on muuseumi pilet ainult 200 kohalikku, võrreldes Kairo uue muuseumi piletihinnaga on siin muuseum peaaegu tasuta 😉 Mõne tunniga teeb siinsele muuseumile tiiru peale aga vaadata on siin isegi muumiaid, mida muideks Kairo uues muuseumis ei ole. Siin on muidugi ka üks veidi isemoodi muumia kelle till on eraldi balsameeritud 😀 😀 Huvitav millega see vändagängsterist vennike ennast ajalukku kirjutas, et sellise erikohtlemise osaks sai 😉 Päris ägedad olid ka metallist kala kujulised ridikülid 😉 Veidi on siin muidugi väljapanekut muudetud, eelmisel korral oli siin veidi ka Tutanhamoni nänni väljas, aga nüüd need ära korjatud ja ilmselt saadetud siit mitte kaugel Genena citys olevasse Tutanhamoni muuseumi. Sinna me kahjuks seekord ei jõudnud, aga varasemalt oleme seal juba käinud.
Kui nüüd teha kokkuvõte muuseumitest siis Kairo uus muuseum oma ulmehinnaga valmistas täieliku pettumuse. Kairos tasub minna pigem vanasse muuseumi kuna seal on ka muumiaid. Või siis käigegi siinses Sharmi muuseumis, saate väikse raha eest kordi parema elamuse kui Kairo uues muuseumis.
-
Sharm el Sheikh. Beduiinid ja Ras Mohamed
Nii, täna siis päris beduiinikülla, mitte sinna mida turistidele näidatakse. Turistide jaoks on tavaliselt kuskil miski feik püsti pandud kuhu siis beduiinid tööle käivad 😀 😀 Kokkulepitud ajal oli Andres autoga hotelli juures, hüppasime peale ja tuld. Kõigepealt sõitsime läbi miskite meie mõistes kilomeetrite pikkuste prügihunnikute vahelt. Siin vedeleb kõikvõimalikku jura alates lauamaterjalist kuni mööblini välja. Aga tehelikult ei ole see sugugi prügimägi, siin on tegelikult remondi ja ehitustöökojad kuhu tuuakse kokku nii hotellide vana mööbel kui ehituste lammutusjäägid. Ühesõnaga siin on taaskasutuse Egiptuse versioon, siin lihtsalt vedelebki kõik lageda taeva all, vihma ei saja ja vargaid pole. Siit saab tellida nii mööbli parandust kui ka uut omale meelepärast mööblit. Kohalikud meistrid pidid siin valmistama väga kvaliteetseid asju.
Lõpuks jõudsimegi beduiinikülla, elamised on siin kokku klopsitud käepärastest vahenditest, kõvematel tegijatel on juba kivist laotud müüridega elamised. Külastasime ühte mäestiku jalamil elavat perekonda. Kurja küll, päris arvestatav meie mõistes talupidamine, kanad, haned, lambad, kitsed, eesel ja kaamelid. Vaatasin, et lisaks kaamelitele on siin ka eeslil “käsipidur” peal, et kui aegikust pääseb ei saaks kaugele lesta tõmmata 😉 Mõtlesin, et mida hekki, kodulinde hea pidada sellistes oludes aga kitsed ja lambad… siin heina ju ei ole. Tuleb välja, et perepea käib Sharmi hotellides parandustöid tegemas ja saab sealt loomadele tasuta kõikvõimalikke toidujääke. Proovi sa meil kuskilt niimoodi loomadele toitu saada, unusta ära. Seadused nii haiged, et pigem prügimäele kui loomatoiduks. Pere kahe kaameliga pidi vanem perepoeg käima vuhvel beduiinikülas turiste sõidutamas 😀 😀
Lapsi siin peres päris palju aga kedagi ei näinud telefoni näppimas. Mängiti kõikvõimalike asjadega, pisike plika veeretas rõõmsalt autorehvi, see oligi tema mänguasi 😉 Küsisin kas telefone polegi. Tuleb välja, et tegelikult on kõigil telefonid olemas aga nendega ei mängita nii nagu meil. Õues on asju küllaga millega mängida.
Panen siia võrdluseks mošee pildid. Edevam siis kohalik uue elurajooni mošee ja teine on siis päris beduiiniküla kohalik mošee. Ma muidugi unustasin küsimata kuidas pärismaalastel see asi on. Kas kohalikus mošees on ka meeste ja naiste palveruumid eraldi või ei.
Beduiinikülast kimasime otse siinsele paljukiidetud looduskaitsealale Ras Mohamed. Ma muidugi ei tea mida siin väga vaadata on peale kõrbe, isegi need klantspiltidel olevad väravad on tegelikult betoonivalu kamakad, mitte päris kivid. Iga natukese maa tagant on kividest pisike putka kus sees istub politsei 😉 Mõnes kohas oli näha lagunenud päikeseparke, ilmselt siin liiva sees pole rentaabel neid kasutada. Kuumenevad nii üle, et tekib vajadus nende jahutuseks. Looduskaitsealal ringi trippides sattusime päris korraliku liivatormi kätte, kohalikud mainisid, et aastaid pole sellist tormi nähtud. Torm kergitas isegi merevett nii palju, et osa teedest jäid vee alla.
Kokkuvõtvalt ei ole siin maa peal nüüd küll midagi erilist vaadata peale paari pisiasja.
Soolajärv, selle kaldad on valged ladestunud soolast. Käisin maitsesin, võin kinnitada, et on tõesti sool 😉 Kunagi maavärina tekitatud ca 100 meetri pikkune karstilõhe, mis pea servani vett täis ja muidugi ka prügi on sinna tee leidnud. Selle lõhe sügavus pole teada aga arvatakse, et ikka kümneid ja kümneid meetreid. Veel on siin mangroovisalu. Need on ühed imelikud puud, kasvavad soolvees millest ise destilleerivad magevee. Veest eraldatud sool ladestub lehtede alumisele küljele. Tükk aega otsisime mõnda soolaga kaetud lehte, kurja, andis ikka otsida, turistid on kõik ära lakkunud 😀 😀 Nii, et kui lähete sinna trippima siis võtke tomatid – kurgid kaasa, kraabite mangroovilehtedelt soola peale ja saate mõnusa salati 😉
Siin väike liivatormi video ka.
Peale Ras Mohamedi tahtsime minna kohalikku Sharmi muuseumi aga see on päeval kinni. Seega praegu suund hotellile. Sadamast mööda sõites vaatasime kuidas kohalikud vennikesed ehitavad puidust päris arvestatava suurusega laevu.
-
Sharm el Sheikh. Tiksume
Täna peale eilset 24 tunnist Kairo trippi lihtsalt tiksume. Vaatame ringi hotellis ja käime poes ostame kodustele nänni. Hotell nagu hotell ikka, natuke küll peldik aga hea koha peal ja kusjuures arvestades seda, et hotell rahvast täis on siin üllatavalt vaikne. Süüa ja magada saab. Muidugi huvitav on see, et siin hotellis tehakse kohviku ruumides suitsu. Sisehoovis on 2 basseini aga seal inimesi tiksumas ei näe. Meie toa akna all on muidu lava, aga seal üldjuhul pole kedagi või on siis üksik soolotantsija.
Kõik söögikorrad käivad restoranialal, see on piisavalt suur ja trügimisi ei ole. Toiduvalik pole küll suur aga söönuks saab. Ainuke kiiks on siin see, et kohv ja tee on eranditult lahustuvad. Päris masinakohvi saad ainult fuajees olevast baarist ja sedagi tasuta ainult kindlal ajal, muul ajal on papi eest. Aga pole hullu ümber nurga on piisavalt kohvikuid kust saab head kohvi 😉
Hotelli aeg on seisma jäänud eelmisse sajandisse, uksed käivad lukku ikka võtmega kuigi toas seinal on kaardipesa tulede lülitamiseks, aga tuled töötavad niisama ka 😉 Toad iseenesest on suured ja lapik telekas on toas, muidugi töötab ainult 1 kanal ja seegi ukraina-vene segakeelne 😀 😀 Pistikud ja lülitid on ilmselt kuskilt muuseumist varastatud ja siin seina pandud. Peldiku seinal oli omapärane ventikas, oleneb mitu korda nöörist tõmbad, vastavalt sellele käib kas üht või teistpidi. See raibe pidi koguaeg käima väljatõmbe peal muidu hiilisid sealtkaudu tuppa vastikud pisikesed sääsed. Puhtus jättis küll veidi soovida aga talutav. Kui jätsid 1 eurtsi voodile siis see muundus omamoodi huvitavateks moodustisteks voodil 😉
Ühesõnaga kui oled vähenõudlik siis Ajab El Khan hotell asja ära küll, vinguja vingub ka Hiltonis 😉
Lonkisime Old Marketi fix hindadega poodi nänni ostma, siit saab kätte peaaegu kõik. Panen siia mõned pildid, näete mis mahl ja vesi tegelikult maksab. Tagasiteel käisime nurgataguses kohalike söögikohas Coctail Sharm. Toidud on siin head aga susserdama on hakatud. Turistile tuuakse hoopis teine menüü mis on märgatavalt kallimate hindadega kui kohalike menüü, varem oli kõigile üks menüü. Kui kohalike menüüs on toit 200 kohalikku siis turistimenüüs on sama toit 12$. Seega tulevikus tuleb söömiseks ilmselt mõni muu kohalike koht valida kus ei susserdata niimoodi. Muidugi näljaste nägudega kassipoegi on siingi 😉 Kui kõhud täis kobisime kotile ära, homme Andresega beduiinidele külla.
-
Sharm el Sheikh – Kairo
Niisiis Kairosse minek bussiga. Sharmis pole muidu viisat vaja aga kui tahad Siinailt välja minna siis peab viisa olema. Viisa saab saabudes lennujaamast ja kui isegi viisat pole aga tuleb isu sõita Luxorisse või Kairosse, siis väikese lisatasu eest teevad nüüd tänava reisikorraldajad selle viuh ära. Varem nad seda teenust ei pakkunud. Me tegime viisa juba lennujaamas, sest meil oli plaan nagunii Kairosse minna. Nii nagu lubatud korjati meid hotelli eest kell 0.30 bussile ja viidi teisele poole Sharmi kontrollpunkti, seal tanklas komplekteeriti meid vastavalt paketile teistesse bussidesse ja algas unetu öö läbi tundmatuse. Varahommikul oli väike söögipeatus mingis üksikus kohvikus.
Muidugi hinnad olid siin isegi turistile ebakohased, olenevalt kumba kassase läksid maksis väike küpsisepakk kas 10 või 12 dollarit 😀 😀 Me ei hakanud isegi rahakotte välja võtma, et midagi osta, meil oli juba teadlikult oma söök kaasas, aga neid kes näljastena järtsus passisid oli nõrkemiseni. Ja suuri busse seisis siin kümneid. Kusjuures isegi peldikute juures seisid vennikesed ja korjasid 1$ külastuse eest 😀 😀 õnneks meestel hea, lähed bussi taha ja soristad ära 😉 Ma muidugi pärast Kairos vaatasin poodides huvi pärast palju see kullast küpsisepakk tegelikult maksab, keskeltläbi oli hind 20-30 kohaliku vahel. Nii, et tuleb ka maantee äärde putka teha 😀 😀
Kui rahval kõhud täis kimasime Suessi kanali alt läbi edasi Kairo poole. Bussiaknast vaadates tundus linn ikka väga prügine ja muidugi on siin ka sudu üleval. Esimene peatus oli Kairo muuseumi juures, siin läks pool bussi tühjaks. Ühesõnaga need kelle paketis oli vana muuseum kobisid maha aga teised kütsid edasi paadisõidule Niilusel.
Tegime miski tunnise tiiru Niilusel, vaatasin, et siin on jube palju sõudjaid trenni tegemas. Kusjuures huvitav oli, et isegi naiskondi oli näha. Ilmselt mingi spordiklubi või koondise värk. Kuigi pole kunagi Midagi Egiptuse sõudjatest kuulnud.
Lõpuks siis selle paljukiidetud uue muuseumi külastus, eemalt vaadates nagu meie Rocca keskus 😉 Ja muidugi pileti eest osatakse siin ikka raha küsida, 1450 kohalikku. Sellise hinna juures on mul alati küsimus, mida ma selle hinna eest saan? Muidugi sisse astudes näed hiigelsuurt aatriumi kus paar kivikuju, muud ei midagi. Tegime mingi 1,5 tunnise kiire giidituuri. Üldmulje, suured saalid aga eksponaate hõredalt, hiigelsuured vitriinid on täis ühesuguseid eksponaate mitmelt realt.
Ei saanud pihta vitriinide pointile, miks on vitriinis näiteks vähemalt 100 ühesugust korvi või 100 ühesugust karpi või seinatäis ühesuguseid sõrmuseid. Kas teil nagu muid asju ei olegi näidata peale sadade ühesuguste korvide, karpide ja sõrmuste? Väidetavalt ju peaks Egiptuse ajalugu olema väga leiurohke, siin tekkis küll küsimus, kus need leiud siis on, kui mitte siin? Teine asi mis ajas sita keema, ei mingit loogikat ajastutega, ega skeeme kust kuhu minna ja kus midagi on, täielik kaos. Ja tuleb välja, et siin pole isegi muumiaid, need pidavat kõik vanas muuseumis olema. Ütlen ausalt, selle raha eest seal minu arvates nüüd küll mitte midagi vaadata ei ole. Isegi Sharmi muuseum on põnevam, muumiad on olemas ja pilet maksab ainult 200 kohalikku. Aga eks ootused ja lootused on erinevad ja kindlasti on sadu inimesi kellele see muuseum meeldib
Väike video muuseumist on siin
Peale muuseumi külastust kimasime sööma. Teel sööma jäi silma üks hiidvana Volvo ja muidugi ka tänavaturg. Siin on tavaline, et see on sõidutee eraldusriba peal. Söök oli seekord veidi omamoodi, liha toodi grilliga lauale aga kõik muu mudru oli rootsi lauana, seal oli päris kobe valik lisanditest.
Lõpuks siis lapse unistus täitus, saabusime Giza püramiide vaatama, muideks ka siin on päris krõbeda hinnaga pilet, 700 kohalikku. Muidugi siin on ilge killavoor kaamelitest, hobustest ja kaarikutest mille kõigega saab turist sõita püramiidide vahel. Muidugi siin tahavad giidid sind kohe lüpsta selle sõiduvärgiga, kogudes huvilistelt bussis sõiduraha 20 dollarit nägu väitega, et selle eest on sõit sinna ja tagasi ning tasuta pildistamine sinu telefoniga 😀 😀 Me võtsime kaarikusõidu kahe peale otse kutsarilt ilma kauplemata 10 $ eest, kusjuures selle hinna ütles kutsar ise, kaubeldes ilmselt oleks ka viieka eest saanud.
Kusjuures pole need püramiidid midagi nii täpselt ühesuguse mõõduga kividest, täitsa suvakad on kohati, ja ei usu mina, et need kivid kõik kuskilt karup… kaamelite seljas ükshaaval kohale toodi. Vaadates pinnast on ju jummala selgelt näha ruudu kujulised raiejäljed kogu perimeetri ulatuses. Sedasama kinnitab ju siinsamas olev sfinks, mis on ju ilmselgelt kivipinnasest kohapeal ühe tükina välja tahutud.
Kuigi sfinks on siinsamas siis sinna otse püramiidide juurest ei saa, aed on vahel. Tuleb väike ring sõita.
Peale püramiidide külastus oli papüüruse ja õlitehas külastus. Me ei viitsinud minna, käisime hoopis silla all ristmikul olevas poes Labubu krõpse vaatamas 😉 ja siis tiksusime lihtsalt vaadates kohalikku liiklust. Müstika kuidas see toimib. Marsa või tuktuk jääb seisma kus jumal juhatab, kasvõi keset kahte kujutletavat sõidurada. Siin on küll parempoolne liiklus aga sõidetakse sealt kus parajasti mahub, samuti pargitakse seal kus mahub, kasvõi keset sõidurada. Siinsamas kimab ka kohalik oma eesli ja vankriga autode vahel. Meil oleks sellise kaose peale juba ammu poolemeelsed juhid üksteisel ninad viltu tagunud. Aga siin puudub juhtidel isegi keskmine näpp. Meie närvihaiged juhid tuleks siia koolitusele saata 😀 😀
Lõpuks saabus rahvas ja algas 8 tunnine sõit Sharmi poole. Kokkuvõttes kestis kogu üritus täpselt 24 tundi 😉
Väike video liiklusest.
-
Sharm el Sheikh. Farsha ja allveelaev.
Täna plaanis vaikselt tiksuda ja nats puhata, öö tuleb unetu. Sebisime eile tänavalt omale Kairo tripi. Kõigepealt väike hommikusöök hotellis ja siis uuele katsele Farsha kohvikusse 😉 Hommikusöök on meil hotellis kesine aga nälga ei jää. Kes vinguda tahab see vingub Hiltonis ka. Meil hotellivalikuna oligi taotluslik tagasihoidlik hotell.
Tiksusime vaikselt Farsha poole, kohvikust endast pikemalt juba kirjutanud siin. Tänavalt üritasime veel mitmest kohast sebida erinevaid trippe. Plaanis oli sebida värviline kanjon, Ras Mohhamed, beduiinid ja allveelaeva tripp. Värvilise kanjoni saime suht hea hinnaga, seal on hinnas ka miski beduiinitee. Päris beduiinide külla tänavalt ei saa, sealt saad ainult nö. “näitlejate” külla. Ras Mohhamedi oli kas terve päeva trip laevaga, mis tegelikult jummala nüri passimine kaatril või siis paaritunnine bussitrip.
Kokkuvõtteks loobusime mõlemast ja otsustasime Andres Hanso kaudu sebida päris beduiiniküla ja Ras Mohhamedi ka. Saab ilusti poole päevaga asjad käidud. Üritasime igaltpoolt sebida ka seda allveelaeva taolist toodet, mis tegelikult on allveelaevast kaugel aga noh midagi ikka saab lapsele näidata. Huvitaval kombel polnud see hind kuskil kaubeldav, öeldi, et kuna see pole kohalik teenus siis hinda alla ei saa, 30$ lõustalt fix hind. Mul muidugi tekkis sportlik huvi mis imeasi see on, et hinda alla ei saa 😉 Otsustasime seda asja otse sadamas uurida.
Lõpuks jõudsime ilusti avamise ajaks Farsha kohvikusse ja ennäe imet, hullud inimmassid polnudki veel kohale jõudnud 😀 Võtsime joogid ja puuviljavaliku. Vaikselt istudes on huvitav vaadata kuidas sisalikud omi asju toimetavad ja kärbseid püüavad. Kui kohvid joodud tiksusime sadamasse uurima seda allveelaeva värki.
Sadamas küsisin, et tahaks selle allveelaeva taolise tootega sõita, kohe vastati, et 30$ nägu ja palun. Räägin, et krt jube kallis teeme kahe peale 50€, no tükk aega kauplesime aga ei saanud. Aga sealmail on miski juba korduvalt katsetatud fenomen, et kui kaela kangeks jätad ja minekule sätid siis hakkavad hinnad imeväel sobima 😀 No eks me sättisime juba minekule arvestusega, et kui ei saa siis ei saa ega see pole nüüd ka midagi erilist kus peaks käima. Siis lähme lihtsalt sõidame klaaspõhjaga laevaga 😉 Huvitaval kombel toimis siin ka see äramineku värk, müügimees kutsus kohe leti juurde ja kukkus pakkuma kõikvõimalikku muid trippe.
Ma muidugi ütlesin viisakalt ära, et mind huvitab ainult allveelaev aga hinda ikka alla ei saanud. Siis see müügimees käis kutsus mingi teise vennikese leti juurde, seletas sellele midagi omas keeles. See vennike siis küsis meilt, et mis mureks, mina seletan, et tahaks lapsega selle junniga sõita aga raha ei ole. Vana küsib palju on, mina vastu 50€. Vennike kadus kuskile minema ja natsi aja pärast tuleb tagasi jutuga, et ok sobib. Annan siis kassasse 50€, piletimüüja jääb pika näoga vaatama, et 60 peaks ju olema aga see vennike seletab talle midagi ja viuh tulid piletid 50€ eest. Müügimees kellega ennem kauplesin vaatab ka pika näoga ja näitab siis translaatoriga, et ma tegin ajalugu, siiani pole veel mitte keegi hinda alla suutnud kaubelda 😀 😀
Veidi aja pärast oligi minek, ega see tegelikult pole päris allveelaev nii nagu on Hurghadas, aga ikkagi kordi parem vaade kui klaaspõhjaga laevas. Kui klaaspõhjaga laevas vahid midagi läbi tolmuse ja kriibitud klaasi siis selles allveelaeva taolises tootes vähemalt istudki vee all ja vaatad läbi puhta klaasi. Muidugi väike vahe on nende marsruutides ka, kui klaaspõhjaga laev tiksub vaikselt keset lahte siis see imeasi sõidab piki pankrannikut lahesopist merele välja.
Kui laevatripp tehtud sõitsime paari eurtsi eest taksoga Kopti kirikuid vaatama. Nendest ei hakka uuesti pikemalt siin kirjutama, see juba tehtud. Siin on neid üsna lähestikku kaks tükki, üks on selline tavaline aga teine suhteliselt bling. Kontrasti mõttes tasub mõlemas käia. Kusjuures siin on ka paar aborigeenide mošeed, ühte suuremasse saab sisse mittemoslem ka, aga seekord jätsime selle vahele.
Kirikust kobisime käsitsi hotelli tagasi, pole miski pikk maa midagi, ainult 3,5 kiltsa. Tegime hotellis kiire õhtusöögi ja kobisime tuppa Kairo tripiks asju pakkima.
