fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Haapsalu kadunud tänav

    Juba keset eelmise aasta suve leiti lõpuks üles Haapsalus kaua kadunud olnud tänav, mis oli siiani arheoloogidel uurimata. Aga no ei saanud seda kohe uurima minna, koguaeg mingi muu teema ees. Nüüd siis kui arheoloogid läinud sain lõpuks ise ka sinna asja uurima, aia tagant aga abiks ikka. Ja tasus täitsa ära see käik.

    Tänapäeva kaartidel seda tänavat märgitud ei ole. Siin tuli nähtavale sadu aastaid maapõues peitunud keldreid, puhta veega kaeve jne. Vanim keldritest on väidetavalt ehitatud 13. sajandil veel enne, kui Haapsalu sai linnaõigused. Omalajal viis see Pime tänav linnusest sadamasse. Vanad müürid ikka päris muljetavaldavad ja ilmselt pakuvad palju kõneainet mitte ainult arheoloogidele vaid ka lamemaa teoreetikutele 😉 kes väga ei taha tunnistada kultuurkihi tekkimist ja olemasolu.

    Kui juba Haapsalus siis peab ikka mõne muu kuulsa koha ka üle vaatama 😉 Promenaad tundus selleks seekord sobilik olema. Peale seda väike kehakinnitus ja magustoiduks “Hull Siil” 😀 😀

  • Tripid

    Korraks Petserisse

    Sai korra Lõuna – Eestis luusides viuh Petserisse ka põigatud. Sinna pole erilist mõtet autoga üle trügida. Kuna Petseri praktiliselt teisel pool piiri siis on mõistlik auto Eesti poolel parklasse jätta ja käsitsi üle piiri minna, saab kordades kiiremini. Eks Nii saigi tehtud, pool tunnikest jalutamist ja oledki juba kesklinnas. Desantnikud marssisid kuskile, ei tea kas neil miski üritus või niisama linnaluba. Iseenesest Petseris ei tohiks desantnike väeosa olla ja linnaloa jaoks neid ka liiga palju. Ilmselt siiski mingi üritus. Kõigepealt sõime kohvikus ja siis tegime tiiru ümber kloostri. Siin on ikka vägevad müürid küll ja huvitav mis saladusi need varjavad….

    Kloostri taga on päris suur põllumaa kus mungad toimetavad ja ega lehmadki on siin vabapidamisel. Karjus oli päris toimekas papi kes oskas isegi veel mitmemeetrist piitsa laksutada nii, et kõrvad lukus 😀 😀

    Lõpuks tiir peal astusime sisse ka. Klooster on asutatud 28. augustil 1473. aastal kui õigeusu mungaklooster ja kloostri ajalugu ulatub jumal teab kuhumaani. Pärimuse kohaselt, mille mungad hiljem üles kirjutasid, on teada, et looduslikule koopale liivamäes sattus esmakordselt peale keegi talumees. See oli 1392. aastal. Koopa esimeseks elanikuks oli teadmata kust tulnud munk Markus. Tema kõrval kaevasid hiljem endale elamud jooksikud Tartust, Pihkvast ja Irboskast. 1470. aastal saabus sinna sakslaste tagakiusamise eest Tartust põgenenud preester Joann Setšnik koos naise ja lastega. Munkade abiga ehitati pühasse mäesse koobaskiriku, mis sai 1473. aastal sisse õnnistatud Novgorodi peapiiskopi Feofili loal Jumalaema Uinumise pühal. Joann Setšnik pühitses end mungaks Joona nime all. Klooster-kindluse müürid ehitas Vene tsaar Ivan Julm Liivi sõja aastail1553—1565. Kivid olid toodud kahekümne versta kauguselt Irboskast ja sellega pidid tegelema pea kõik ümbruskonna talupojad. Vallikraavid kaevasid aga sõdurid hiljem Peeter I käsul. Väidetavalt leidis kloostri ülemise sissekäigu juures 1570 aastal intsident kus ootamatult saabus kloostrisse tsaar Ivan Julm isiklikult, talle läks vastu kloostriülem Kornelius, rist käes. Tervitussõnade asemel lõi tsaar kloostriülemal pea maha. Kuid sealsamas kahetses tsaar tehtut saades aru, et Kornelius ei saanud olla süüdi neis hirmsates kuritegudes, millest laimajad Moskvasse kaebasid. Tsaar tõstis tapetu kätele ning kandis ta alla kiriku juurde. Seda teed, mille kaudu tsaar kandis maharaiutud peaga kloostriülemat nimetatakse sellest ajast peale «vereteeks». Tsaar olla oma järelemõtlematut tegu kahetsenud kogu elu vältel ning saatnud Petseri kloostrile palju kinke. Kas see jutt on tõsi või legend ei tea, ühe teise versiooni kohaselt olevat bojaaride konservatiivse opositsiooni juht vürst Andrei Kurbski oma kodumaa reetnud ja põgenenud 1564. aastal Leetu. Enne seda oli Kornelius tuntud Kurbski lähedase sõbrana. Vürst külastas Korneliust kloostris ja pidas temaga kirjavahetust. Kui tsaar Ivan hakkas oma poliitiliste vastastega arveid õiendama, langesid tema viha alla ka Kurbski sõbrad, nende hulgas Kornelius, kes mõningatel andmetel hukati Pihkvas. Igatahes oli siin päris lahe ringi kolistada, seda enam, et külastajaid oli suhteliselt vähe

    Muidugi lilli on siin kloostris ikka hullult ja milline imeline roosilõhn siin levib…. Ükskord tahaks ära käia ka sealsetes katakombides kuhu lastakse ainult teatud aegadel ekskursiooniga. Ja muidugi peaks uurima kas müürikäikudesse ka lubatakse.

  • Tsill

    Vihula…

    Sai Vihulas käidud tsillimas üle hulga aja. Ilus ilm ja piirangud läinud, mida sa veel tahad 😉 Vaatasime mõisa üle ning tiksusime veidi saunakeskuses. Saunakeskuse terrassile on päris mõnus massaaživann paigaldatud, mahub vabalt kuuekesi sisse 😉

    Pärast saunamõnude nautimist uurisin vähe mis pargis ja aias uut. Aias on täitsa tsill lonkida, pea iga peenra juures on silt selle kohta mis seal kasvab. Vanu autosid seekord ei vaadanud, piisas sellest ühest mis mõisa trepis seisab 😉

    Astusin sisse konverentsimajja, siin oli üleval päris huvitav näitus Tsehhi lossidest. Tekkis kohe soov minna mõnda külastama. See läheb projekti nagu vähegi võimalus avaneb.

    Peale konverentsisaali näitusega tutvumist tegin veel aega parajaks veskis. Äge oleks muidugi kui see veski nö “elus” oleks saaks päriselt näha kuidas omalajal vesiveski töötas.

    Siin on veel igasuguseid põnevaid tegemisi kui vähegi tahta. Näiteks saab paadisõitu nautida ja linnulaulu kuulata paadist. Või siis kaarikuga sõita mõisa maadel. Igasugu põnevaid asju on siin võimalik korraldada ja kusjuures nagu kogemus näitab siis on Vihula siinkandi mõisatest kõige kliendisõbralikum ja vastutulelikum. Üht väga lühikese etteteadmisega üritust korraldades selgus tõsiasi, et Nii Palmse kui Sagadi ei suuda reageerida päringule “kohe on vaja”, Õige mitme päevast etteteatamist tahtsid isegi suht lihtsas asjas. Vihula lahendas asja puusalt, pelgalt ainult telefonikõne peale. Kuigi öeldi samuti, et oleks hea kui paar päeva ette teaks. Samas kuulati mure ära ja öeldi, uurime asja ja vaatame mis teha saab. Lubati tagasi helistada ja ennäe imet vähem kui poole tunni pärast helistati ja öeldi, et pole probleem nad korraldavad soovitud asja ära. Asi saigi tehtud ja paremini kui ma ootasin, isegi kellaaegu nihutati sobilikuks. Ütleks kokkuvõtvalt, et me jäime korraldusega väga rahule.

  • Tripid,  Tsill

    Raikkülas

    Sada korda mööda kimanud Raikküla mõisast aga aega pole olnud lähemalt tutvuda. Seekord said asjad plaanitust varem aetud ja vaba aeg tuli kohe kasulikult ära kasutada 😉 Kahjuks siin peahoone ikka veel taastamisjärgus, uus katus ja uksed muud praktiliselt mitte midagi. Aga noh eks mõis tahab palju raha ka, et asja saada. Raikküla mõisa kohta esimene kirjalik teade on 1469 aastast. Seda mõisa on korduvalt ka ümber ehitatud suurem toiming oli ilmselt 1804 aastal kuid see hävis tulekahjus 1817. Peahoone taastati 1819-20 ehitusmeister Oebergi juhatusel. Suuremad ümberehitused olid ka 1887 aastal mil puittrepp asendati paekivist terrassiga. Peale mõisa võõrandamist paigutati sinna 1920 aastal lastekodu. 1958 aastast alates oli siin eriinternaatkool. 1960 aastal põles maha ja oli kuni 1980 ndate aastateni varemetes. Siis ehitati uued vahelaed ja pandi uus katus. Aastast 2000 on asi erakätes aga ega asi selle paarikümne aastaga väga liikunud ei ole, loodame, et kunagi saab ikka valmis ka. Siin on muidugi kunagine omanikering olnud päris huvitav Fersenid, Bistramid, Staalid, Keyserlingid. Keyserlingid olid ka mõisa viimased omanikud enne võõrandamist.

    Väidetavalt olla siin kompleksis säilinud 15 hoonest 14, väga hea protsent 😉 Viskasime mõnele veel pilgu peale, eriti äge ja stiilne on see kuivati-ait oma pika kaaristuga. Hooneid siin tõesti on aga kahjuks enamus suht trööstitus olekus. Siin olla kuskil ka üks põnevaid mõistatusi – suurejooneline maa-alune ehitis, mille kohta info ajalooürikutes puudub. Selle vaatan ka ükspäev üle kui saab. Kaks kohalikku kassi pidasid valvet, üks tuvastamatu mustriga kiisu oli õige julge ja poseeris rahulikult.

    Mõisast paar kiltsa eemal asub ka viimaste omanike kalmistu. Kui silt tee ääres ei oleks siis ei leiaks elusees kuskilt võsast midagi üles. Kunagi on siin isegi vist veits hooldatud aga noh jh. Kui jätate seal käimata ei kaota midagi.

  • Tripid,  Tsill

    Saatse saapa taga käidud.

    Ringi kolistades satub aegajalt igasugu põnevatesse kohtadesse 😉 Ilusad ilmad ja miks mitte nats ringi tuustida, eriti kui saab veel ühendada meeldiva kasulikuga. Seegi kord tuli paar tööpakkumist üle vaadata kohtades kuhu niisama lihtsalt ei satu. Kui Kuusalus ja Tapal asjad aetud võtsime suuna Eestimaa kõige kaugemasse nurka kuhu saab sõita viisavabalt transiidina läbi Venemaa 😀 😀 Võtsime asja rahulikult ja plaaniga, et kui midagi põnevat näeme siis viskame pilgu peale. Tundub, et Ida-Virus on jube populaarne nukkude tegemine nii mõneski bussijaamas või külapiiril võib kohata ühtteist põnevat. Sellest Väike-Maarja nukuplatsist sada korda mööda sõitnud aga koguaeg kiire, pole mahti olnud tutvuda. Seekord tegime asja teoks, tõsiselt äge kohake ja mida kõike siin taaskasutusena ei näe. Soovitan soojalt mööda sõites seal väike jalasirutus teha.

    Seigeldes jõudsime Mehikoormasse, vaatasime siin töö üle ja ega siis saa jätta üle vaatamata ka kohalikku eluolu. Mis mind nagu üllatas, et majad ja aiad siin ikka väga korras ja puhtad, pole nii korras alevit ammu näinud. Muidugi ega ma iga nurga taha vaadanud ka aga need kohad kus me käisime olid küll väga ok. Piirivalve hõljuk oli ka järve kaldal stardivalmis, huvitav kuipalju seda riistapuud siinkandis kasutatakse. Siinsamas on ka 1938 ehitatud Mehikoorma tuletorn ja mälestuskivi II MS loodud sillapea kohal. Päris huvitav on ka 2006 avatud ausammas II MS Eesti riigi taastamise eest võidelnud eesti meestele.  Vaatasime üle veel 1895 aastal ehitatud ja II MS puruks pommitatud luteri kiriku varemed.

    Lõpuks võtsime suuna Saatsele, poleks seda väikest tööotsa muidu ette võtnud aga just sportlikust huvist tegime asja siiski teoks. Ega igapäev ei saa sõita transiidina viisavabalt läbi Venemaa 😉 Huvitav, et läbi Saatse saapa saab sõita isegi jalgrattaga aga seisma jääda ja jalga maha panna ei tohi. Aga mis siis saab kui ratas katki läheb või autol rehv puruks… Siis kohe piiririkkuja ja peetakse kinni või…. Huvitav, et sealne kalmistu oli suhteliselt hooldamata, algul ei jaganud matsu miks nii aga siis plahvatas ära…. Piirid ju kinni ja siin enamus hooldajaid elab teisel pool piiri. Kuna jõudsime siia suhteliselt hilja ja kihulased tahtsid meid ära süüa vaatamata sääsetõrjevahendi kasutamisele jäi ringi vaatamata. Tundus, et sääsetõrjevahend meelitas neid veel rohkem ligi. Ühesõnaga siiapoole tuleb uuesti üks tripp ette võtta.

  • Viimne puhkepaik

    Suvised renoveerimis- ja ehitustööd kalmistutel

    Siin mõned huvitavamad ehitustööd lahti kirjutatud. Huvitav, et meil see pandeemia pani pidurit isegi kodumaisele materjalile. Näiteks käsitsi murtud paekivi ootan vahel rohkem kui kuu aga mis teha, hea, et üldse saab. Paekiviga jännates juba selgeks saanud, et iga paekivi ei kõlbagi kalmistule panna, see lihtsalt ei kesta. Huvitaval kombel on meile sattunud tegemisse kõik päris suured platsid.

    Selle platsi puhul tuli kõigepealt määratleda kalmistuvahiga platsi tegelik suurus. Tuleb välja, et meil on veel kalmistuid kus nö. standartmõõte polegi, kui ruumi on siis ehita nii suur kui tahad. Õnneks sel korral asi nii hull ei olnudki, paar lihtsat reeglit ainult, naabrite piiridest välja minna ei tohi ja kitseradu ka pole vaja platside vahele 😉 Egas midagi kui mõõdud selged tellisime ära mittestandardse paekivi. Enne kivide saamist valmistasime platsi, ette, et pärast saaks piirde kohe kiirelt paika. Selleks tuli ikka hulk tööd ära teha, vana pinnas pealt ära, piirdealus sõelmetega täita, kõrgused paika ajada jne. Lõpuks kui paekivi käes tuli hakata seda legona kokku panema. Kui kivid kokku sobitatud siis hauakivi puhtaks, aluskate paika ja liiv peale

    See plats oli päris põnev väljakutse, tuli anda väga vanale platsile uus ilme. Kui kalmistuvahiga piirid paigas ja tellija soovid kirjas läks toimetamiseks. Kõigepealt tellisime ära erimõõdus paekivi ja siis läks eeltöödeks. Siin tuli nii platsi tasandada kui sireleid juurida, kuidagi tuli roostest ja vanast värvist puhtaks saada raudristid ja need üle värvida. Nagu ikka tuleb tööde käigus üllatusi, põlve otsas selliseid riste roostest päris puhtaks ei saagi aga see polnudki asja juures kõige hullem. Probleem oli ristide otseks saamine, väiksemaga polnud probleemi, kaevasime tagant lahti ja tõukasime otseks. Suuremaga aga üllatusi palju, eks ma ole neid ju kümneid ja kümneid otseks ajanud aga nii suurt kivi kui selle risti alus pole veel näinud. Kaevasin kivi tagant pea meetri sügavuselt lahti aga kivi oli veelgi sügavamal, huvitav mismoodi talumehed selle omalajal hobustega kohale tarisid ja paika panid…. Proovisime kangidega liigutada ei midagi, lõpuks ei jäänudki muud üle kui pikk rihm ümber ja autole sappa…. aga mu 2 tonnine auto isegi ei liigutanud seda. Mõned mehed räägivad siin lamedast maast. Tekkis juba tunne, et äkki ongi lame 😀 kivi ongi läbi maa ja altpoolt on mutter otsa keeratud 😀 😀 Tuli paar korda hooga tõmmata enne kui veidigi otsemaks saime. Kusjuures päris otseks ei saanudki. Lõpuks ladusime piirde paika ja liiv peale. Tulemus sai päris äge mu meelest.

    Sellel platsil lammutasime välja lagunenud peenrapiirded ja tegime äärekivist uued, pesime puhtaks piirde, vaasi ja vahetasime liiva. Lisaks läks vaasi uus muld ja lilled.

    Sellel platsil eemaldasime vana kõnniteeplaatidest piirde, neid sai ikka terve kuhi aga õnneks oli jäätmejaam siinsamas lähedal, sai kohe ära anda. Samas läks utiliseerimisele ka kaks vana plastvaasi kuid betoonvaasi säilitasime, selle pesime puhtaks, panime uue mulla ja istutasime lilled. Pesime puhtaks platsil oleva hauakivi ja lisasime puuduoleva daatumi. Lisaks paigaldasime veel ühe hauakivi ja istutasime madalakasvulise elupuu. Lõpuks paigaldasime uue paekivipiirde ja täitsime platsi uue liivaga. Aluskate käis ka ikka liiva alla 😉

    Selle platsi puhul oli ka tegemist ühe huvitava tellimusega. Kõigepealt nagu eelmiselgi platsil kõnniteeplaadid pealt ära ja jäätmejaama. Eemaldasime platsilt vana liiva ja mulla, mis muide kliendi soovil ei läinud jäätmejaama utiliseerimisele, vaid segasime kogu selle asja omavahel ära ja see segu läks platsile tagasi uueks täiteks. Siis võtsime lahti vana kõnniteeplaatide all olnud paekivipiirde, puhastasime ära ja ladusime tagasi. Lisasime juurde õige mitu meetrit uut paekivipiiret, ühele hauakivile puuduva daatumi, puhastasime vaasi ja valmis ta saigi. Mõnikord saab renoveerides vanast laialivajunud piirdest päris asjaliku asja, ei peagi kohe uut hakkama ehitama.

    Siin juurisime välja kõigepealt ca 15 meetrit põõsaid, tasandasime platsi, ajasime otseks viltuvajunud hauakivi, pesime puhtaks nii hauakivi kui hauaplaadi. Paigaldasime kaks uut vaasi koos lilledega, istutasime kaks madalakasvulist elupuud. Lõpuks panime paika paekivipiirde ja täitsime platsi liivaga.

    Siinsel pikalt hooldamata platsil oli soov puhastada piire ja vahetada liiv. Alguses tundus, et siin pole mingit piiret olemaski mida puhastada aga platsi servades labidaga sonkides ilmus ühtteist ikkagi maa seest nähtavale. Egas midagi, kõigepealt eemaldasime platsilt vana pinnase, kaevasime välja kunagi piirdeks olnud kivid, puhastasime ära ja ladusime tagasi. Umbes meetri jagu puuduvaid kive otsisime lähedal asuvalt põllult juurde. Lõpuks puhastasime hauakivi ja täitsime platsi liivaga. Silmailuks jätsime platsile alles ka seal olnud püsiku.

    Selle kallakul oleva platsi puhul oli kõige mõistlikum ehitada puitpiire. Muud lahendused oma raskuse tõttu seal ilma betoonita paigal püsida ei taha. Platsil olevad hauakivid olidki juba servalt alla vajumas, need tuli veidi sissepoole ringi tõsta. Ka siin tuli ohtralt juurida enelahekki ja üks suur sirel. Lõpuks kui plats tasandatud, hauakivid pestud ja piire paigas lisasime uue liiva ja ehitasime nõlvale paeplaatidest väikse trepi.

    Mingil ajal oli moodne teema katta platsid kõnniteeplaatidega seda ilmselt lootuses muuta platsid hooldevabaks. Mingil hetkel jäi see soiku aga tänapäeval hakkab jälle moeasjaks saama. Aga paraku ei ole meil midagi sellist mis oleks päris hooldevaba, plaadid võib ju panna kuid needki vajavad hooldust muidu on sammal kohe seljas. Siinselt platsilt eemaldasime just sellised sammaldunud plaadid ja proovisime platsile uue ilme anda. Kõigepealt tuli muidugi läbida hulk vastavaid protseduure, et plats saaks mõistlikku suurusesse, ei ole mingit mõtet hooldada megasuurt platsi kui näiteks sinna on maetud ainult üksikud inimesed ja tulevikus pole plaanis juurde matta. Kui paberimajandus korras sai hiigelsuurest platsist ilus väike puitpiirdega platsike. Siia platsile tegime ka puidust lillepeenra piirde ja istutasime lilled.

    Siin tegime seni piiritlemata platsile tänava äärekivist piirded. Peale kooskõlastusi kalmistuvahiga ja piiride määratlusi eemaldasime platsilt murumätta, tasandasime platsi ja ehitasime uue piirde. Siinsel kalmistul on nõue, et platside vahelt peab saama läbi käia, vastavalt sellele sai plats ka tehtud.

    Selle platsi puhul pesime puhtaks betoonpiirde ja kujundasime platsi ümber, põõsa ja mõned üleliigsed hostad eemaldasime, samuti läksid jäätmejaama platsil olevad vanad kõnniteeplaadid. Kui kõik ettevalmistused tehtud, tellijaga projektimuudatused läbi arutatud läks platsi plaatimiseks. Platsile panime 40×40 cm betoonikarva plaadid, need pea samas toonis olemasoleva betoonpiirdega.

  • Viimne puhkepaik

    Suvised platsihooldustööd

    Mõnda aega tagasi sai juba kirjutatud mõningatest meie töödest lähemalt, katsun jätkata seda traditsiooni, et mõned huvitavamad hooldustööd lahti kirjutada. Paar näidet ka sellest kuidas saab unarusse jäänud platsid korda. Samas igakord ei olegi platsid unaruses vaid lihtsalt puudub oskus ja jaks neid korrastada. Katsume neid siis omaltpoolt aidata kes ise ei oska või ei jaksa.

    Sellel platsil on ilusti näha mis juhtub kui istutada platsile paar pisikest põõsast kuid ei raatsi neid pügada. Lõppkokkuvõttes tuleb kõik välja juurida, et platsile saada veidikenegi uut välimust. Siin lisaks põõsaste väljajuurimisele pesime survepesuriga puhtaks piirde ja vahetasime sammaldunud liiva. Liiva puhul on ka enamjaolt see jutt, et pange lihtsalt vanale peale aga paraku päris nii ei saa. Enamusel platsidel on korduvalt liiva peale pandud ja järjekordset uut liiva pole lihtsalt mitte kuhugi panna kui platsil on juba kuhi peal. Piirdepesu juures tuleb alati ennem hoolikalt vaadata kas ikka kannatab survepesu või tuleb käsitsi pesta.

    Siinsel platsil vahetasime liiva. See tähendab, et riisud vana liiva kokku hunnikusse paned uue aluskatte ja liiva ning vead vana liiva minema jäätmejaama. Mõned kliendid räägivad, et lükake kuskile põõsa alla, kuid nii teha tegelikult ei tohi. Mõnel üksikul kalmistul on veel koht kuhu vana liiv ladustada aga valdaval enamusel sellist kohta pole. Lisaks liivavahetusele panime uued vaasid, lilled ja küünlad, puhastasime piirde, pesime puhtaks nimeplaadid ja panime neile uued ühesugused alused. Siin platsil näeb samuti juba natuke käest lastud elupuid, needki proovisime ühte mõõtu saada. Nii suuri ja kiirekasvulisi elupuid oleks mõistlik kaks korda aastas lõigata, et neid kontrolli all hoida.

    Siinse platsi puhul kaevasime kõigepealt pinnasest välja osa piirdest ja puhastasime samblast. Vot selle piirde puhul poleks olnud survepesu isegi mõeldav mitte aga käsipesuga sai asja küll. Seejärel eemaldasime ja utiliseerisime vana kruusa, panime uue aluskatte ja kruusa. Hauaplaatidele panime uued alused ning hauakivid paigaldasime alustele. Tavaliselt peseme hoolduse käigus puhtaks ka hauaplaadid ja hauakivid kuid siin soovisid tellijad neid ise puhastada.

    Siin teostasime kõige tavalisema liivavahetuse. Nii nagu ikka, vana ära ja jäätmejaama ning uus aluskate ja liiv. Siinse platsi puhul polegi muud varianti kui tahad mõneks aastaks osjadest ja sõnajalgadest lahti saada. Kui taimed on juba võimust võtnud platsil siis rohimine enam väga ei aita.

    See plats tahaks juba suuremat hooldust aga vastavalt kliendi soovile üritasime seekord kuidagi rohust lahti saada. Midagi isegi õnnestus ajutiselt saavutada, kuid kui siin pinnakatet ei vaheta siis paari nädalaga on tagasi algne välimus.

    See paar aastat hooldamata plats oli omaette põnevas kohas, sinna saab läbi Venemaa sõites 😉 Hooldamata oli tegelikult seetõttu, et piirid kinni ja hooldama ei pääse. Siin puhastasime umbrohust, istutasime lilled ja panime küünla. Siit kalmistult kadusime muidugi välgukiirusel, kihulastest oli õhk nii paks, et lausa mustad pilved olid neist. Need imepisikesed kurivaimud ju närivad igaltpoolt ja sääsetõrjevahend mõjub neile nagu suuvärskendi 😀 😀

    Siin oli algselt juttu uuest piirdest kuid peale vana liiva eemaldust ja piirde pinnasest väljakaevamist selgus, et paekivi on heas seisus ja vajaks ainult puhastust. Puhastasime piirde, panime uue liiva, pesime puhtaks hauakivi ja kärpisime pikalt hooldamata naaberplatsilt välja kasvanud elupuud ja tulemus sai päris hea.

    Sellel platsil ajasime sirgeks ja puhastasime paekivipiirde. Kuigi siin oleks juba mõistlik olnud paekivi välja vahetada, ilmastik on oma töö ära teinud ja paekivi ära lagundanud. Ehk kestab veel mõne aja. Lisaks vahetasime liiva, pesime puhtaks hauakivid ja pügasime vähe puid.

    Kokkuvõtvalt võib öelda, et igakord polegi vaja uut ehitada. Vahel piisab vana ülesleidmisest ja puhastusest 😉

  • Tsill

    Arboreetumis

    Kiire töö vahepeal jõudsime isegi arboreetumi üle vaadata. Täpselt õige aeg, mõned taimed lõpetasid õitsemist ja mõned alustasid. Piibelehtede lõhna kõik kohad täis ja natuke sirelit ka sekka 😉 Korjasime ka tiba kuusevõrseid siirupi jaoks. Kuusevõrse siirupit ea kohvi sisse panna või liha maitsestada.

    Rodod ka juba täis õites ja kõikvõimalikes värvides. Kahju muidugi, et tänapäeva aretised ei lõhna enam, rõhku pannakse õiteilule. Aga minumeelest pole õige lill kui ei lõhna. Selle punaste õitega maasika vaatasime ka üle millest ma varasemalt ainult kuulnud olin 😉

    Kuldvihm ka täis õites ja mis huvitav maas vedeles hulgaliselt kaselehti mis kokku keerdunud nagu tuutud. Algul mõtlesin, et miskite elukate korter aga ei miskit. kruttisin nii mõnedki lahti aga sees elu ei näinud.

  • Muu värk,  Tsill

    Maakaitsepäev Padisel

    Viimasel ajal jäetakse kõik üritused kahjuks ära, see juba kuidagi tavaliseks muutunud. Kui midagi lubatakse korraldada siis tundub asi imelik olevat 😀 Sel aastal isegi ühtteist lubati korraldada aga kahjuks ise vaatama ei jõudnud. Egas midagi meenutame mõnda vana üritust, maakaitsepäev on üks päris tsill üritus tavaliselt. Saab näppida kõikvõimalikku militaarmudru ja muud.

    Eks ikka väike paraad kuulub ka asjade juurde ja nats ka eritehnikat ja eriüksuste demovärki. Seekord üritati bussi “sisse murda” läbi akna 😉

    Ja mis üritus see ikka ilma taaskehastajate etteasteta on, see ju tavaliselt kõige vaatemängulisem asi ongi. Oh seda rõõmu lastel pärast kui saavad padrunikesti korjata 😀 😀 Viimased korrad on isegi sõjaväe Robinsonid kohale lennanud, need ühed ägedad riistapuud. Omalajal sai sellega ikka korduvalt lennata ka 😉

  • Muu värk

    Jaaniussid

    Jaanipäeval tuleb ikka jaaniusse ka otsida 😉 Tänapäeval muidugi loodud nii p… keeratud, et ega neid jaaniussikesi enam väga ei kohtagi kuskil. Peale pikka otsimist asi isegi õnnestus ja sai paar kehva pilti looduslikest laternatest tehtud 😉