-
Pakri poolsaarel seiklemas
Pole sada aastat Pakri poolsaarel luusinud, nüüd tuli idee fix, et äkitse prooviks kui pikalt on poolsaar võimalikult ranniku äärest autoga läbitav on. Eelduseks oli ikka see, et peab olema tee mitte rannaliiv. Kuna tinglikult peaks Pakri poolsaar olema Madise – Klooga joonel siis alustasime Madise kiriku juurest. Kui siin viimati käidud sai siis oli kirik remondis ja sisse ei saanud. Iseenesest on siin nüüd peale vanade oma aja ära elanud ja ohtlikuks muutunud puude mahavõtmist palju avarust. Seekord saime sees ka luusida. Sisse sai piiluda ka kiriku välisküljel olevasse kabelisse. Arvatakse, et kiriku ajalugu algab 13 sajandi lõpust kui Padise kloostri munkade eestvedamisel ehitati siia puidust kabel. Praeguse kivikiriku pikihoone ja kooriruum pärinevad tõenäoliselt 15 sajandist ja nagu ikka kombeks on siis sai ka see kirik omale torni alles 19 sajandil.
Muideks Harju-Madise kirik pidavat olema Eesti ainus kirik mis on kasutusel olnud meremärgina. Torni aknas plinkis veel mõnda aega tagasi tuletornilatern. Ja siin kirikus on ka toimiv wifi 😉
Veidi maad enne Paldiskit on tee ääres päris põnev väljapanek kõikvõimalikest tegelastest ja see väljapanek pidevalt täieneb. Samalaadne asi on veel Lillis ning veel mõnda aega tagasi oli Väike-Maarjas, aga seal üliagarad ametnikud pedereerisid igavusest organisaatorit seni kui pillid kotti pandi.
Järgmise peatuse tegime enne majakat ja käisime vaatasime veidi neid nõuka militaarrajatiste jäänukeid ja turnisime trepist alla randa. Pankranniku alune rannariba on päris äge ja seal tasub kindlasti käia turnimas. Autoga sinna alla sõita ei saa kui just hüpata ei taha 😉
Kui rannas piisavalt luusitud kimasime edasi majaka poole. Viimati kui seal käisin siis oli majakas oma värvi maha visanud ja nägi üsna õnnetu välja aga nüüd oli majakas ilusti uue värvi selga saanud. Kordoni juurest enam autoga edasi sõita ei saa, seal tõkkepuu ees. Aga pole hullu, tuleb sõita läbi tuulepargi ja vana paekarjääri ning oledki teisel pool tõkkepuud. Mõtlesime, et vaatame kohalikku juga ka aga kahjuks polnud seal seekord tilkagi vett. Aga samas oli näha merel päris arvestatav parv kormorane. Siit edasi saab piki merekallast sõita täiesti vabalt Leetse poole. Vahepeal tuleb lihtsalt risti üle sellesse moodsasse gaasitankeri sadamasse viiva tee sõita. Huvitav, et ühtki laeva pole veel siin kai ääres olnud aga juba kõik laguneb
Tiksusime edasi vaikselt Leetse poole kui ühes päris tihedas padrikus jäi meile teele risti ette miski matkabuss. Seal tiksuvatel taanlastel vajus lõug põlveni lahti kui järsku nägi autot metsast tulemas. Nemad arvasid, et parkisid oma neliveolise elamise nii, et see kedagi ei sega ja vaevalt keegi metsast välja ragistab 😀 😀 Aga õnneks mahtusime ilusti mööda millimeetri pealt. Veidi veel ja olimegi Leetse-Lepiku talukalmist juures väljas. Kirjade järgi peaks see olema Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu tee oli täiesti sõidetav ilma eriliste probleemideta.
-
Manilaid
Vähendasime valgeid laike Eesti gloobusel 😉 Juba tükk aega on olnud plaanis Manilaiu külastus aga ikka tuleb midagi vahele. Seekord sai siiski plaan teoks ja saar tudeeritud. Väidetavalt olla olnud vanasti Manija Pootsi mõisa heinamaa juba krt teab mis ajast ning kalurite peatuspaik. Legendi kohaselt olla 1933 aastal Kihnu saar kihnlastele liiga väikseks jäänud ja 22 peret olla kolinud Manilaiule. Nu kurja, ma veidi kahtlen selles, et just 1933 täiesti lampi võttis 22 peret kätte ja kolis asustamata saarele, see lõhnab natuke väljasaatmise järgi. Ju see käis ikka pikema aja jooksul. Tänapäeval on saarel nii mõnigi turismitalu kus saab mõnusalt aega veeta. Autoga saarele erilist asja ei ole, see nii pisike, et enne kui gaasi põhja saad peab hakkama pidurdama 😀 😀 Täpselt paras käsitsi lonkimiseks. Paar suurt rändrahnu on siin ka olemas, üks näeb päris konna moodi välja kui õige nurga alt vaadata. Ja huvitav, et nii mõnelgi aastal on meri olnud nii kõrge, et ilmselt nii mõnegi õue peal tuli paadiga sõita 😉 Muidugi oli selleks juhuks kui üleujutus tekib ehitatud ka paar onni 😉 Veel üks huvitav asi on see, et siin puudub kalmistu, väidetavalt viiakse kadunukesed mujale.
Umbes tunniajase jalutuskäiguga jõuab vabalt saare teise otsa välja. Seal on peale ilusa vaate veel väike 1933 ehitatud tulepaak. Loomulikult sai Manilaid ka pilvepiirilt üle vaadatud. Kusjuures siin on veel üks pisike laid mille on okupeerinud kormoranid ja seal neid oli ikka nii, et mustas.
Väike vaade pilvepiirilt Manilaiule ja majakale
Linnusita saar sai ka pilvepiirilt üle vaadatud.
-
Harju-Risti vana kalmistu
Mõnda aega tagasi vaatasime üle Mõigu vana kalmistu, nüüd siis viskasime pilgu peale mida põnevat on Harju-Risti vanal kalmistul. Vanadelt kalmistutelt leiab päris huvitavat kujundust. Kõigepealt hakkas silma muidugi kuskil nurgataguses känguru märk. Ei saanud väga aru, kas känguru annab seal 20 minna või mul tuleb 20 sõita 😀 😀 Huvitav on muidugi see, et ilmselt rajati see kalmistu 18 sajandil peale Katariina ukaasi, mis keelas kirikuaedadesse matmise. Aga miks ta siin uuesti maha jäeti ja ringiga kirikuaias tagasi ollakse ei tea. Siin on järgi veel üllatavalt palju vanu raudriste, ilmselt siia paarikümneaasta tagune metallibuum ei jõudnud. Leidsin isegi mõne korrastatud platsi ja värske hauakivi, kuigi minu teada siia enam kedagi ei maeta.
Muidugi hakkas silma ka paar päris omapärast hauaplaadi alust 😉 Algul möödaminnes ei süvenenudki asjasse, aga midagi jäi kripeldama. Lonkisin tagasi ja vaatasin, et päris moodne lahendus. Plaadialus oli tehtud jämedast alumiiniumkaablist, pole selliseid mujal kohanudki. Muidugi kõige lahedama asja leidsin ühe vana raudristi pealt. Ei tea, kas kadunukese ära saatja oli miski pullimees või kiuslik naaber 😀 😀 Aga ehk oli hoopis aus lausuja…. Sellist ütlust pole varem kuskil kohanudki
-
Mõigu kalmistu
Tartu maantee ääres lennujaama vahetus läheduses asub koht, millest tuhanded inimesed iga päev täielikus teadmatuses mööda sõidavad. See on Mõigu kalmistu – paik, millel on rääkida põnev, kuid samas traagiline lugu Tallinna ajaloost, sõdadest ja rüüstamistest. Kuigi tänapäeval on tegemist pigem unustatud paigaga, peidab see endas sajandite pikkust kultuuripärandit. Mõigu kalmistu rajati ajavahemikul 1774 – 1777 Tallinna Toomkiriku saksa koguduse tarbeks, pärast seda, kui Venemaa keisrinna Katariina II keelas 1772 aastal katku- ja muude nakkushaiguste hirmus matmise kirikutesse ja linnade tihedalt asustatud aladele. Huvitaval kombel on esimene matus siis dokumenteeritud alles 1819 ja hiliseim 1933 aastast.
Mõigu kalmistule on sängitatud aegade jooksul mitmed Eestimaa ajaloos olulist rolli mänginud isikud: baltisaksa aadlikud, vaimulikud ja Tallinna auväärt kodanikud. Arhiiviandmete põhjal on sinna maetud ilmselt ka eesti päritolu tavakodanikke, vähemalt nimede järgi võib nii oletada. Pärast baltisakslaste ümberasumist 1939 – 1940 lõpetas Tallinna Toomkogudus oma tegevuse ja Mõigu kalmistu läks koos Kopli kalmistuga EELK Konsistooriumi kätte. Nõukogude okupatsiooni alguses anti kalmistu Tallinna TSN Täitevkomitee Kommunaalmajanduse osakonna haldusesse. 1951 likvideeriti Kopli ja Mõigu kalmistu. Muidugi on sealjuures huvitav see, et kui Kopli kalmistu lükati traktoriga siledaks ja tehti park siis Mõigu jäi lihtsalt vandaalide küüsi.
Tänase seisuga on miski ime läbi kalmistu tähistatud infotahvliga ja seda on korrastatud vähesel määral. Looduses on üsnagi hästi märgata hulgaliselt hauakohti ning säilinud on isegi mõned hauatähised.
Päris palju hakkas silma ka hauakambrite või kabelite jäänuseid, palju seal neid tegelikult on ei tea. Tahaks loota, et see kohake säilib ka tulevastele põlvedele sellisena nagu ta on ja siia ei tule uusarendusi. Kalmistust on pikem lugu kirjutatud siin.
-
Pesakastide kontroll
Mõtlesin, et lähen vaatan metsas oma pesakastid üle, kas on üürnikud sees või ei 😉 Kui vaikselt tiksuda siis näeb igasugu huvitavaid elukaid. Sain metsnugisele üsna ligi enne kui mind märkas ja puu otsa põgenes. Vaeseke ehmatas vist nii ära, et puu otsa kimades oli sitarada järel 😀 😀 Sealt takseeris tükk aega umbes sellise näoga, et kuda see vennike nii lähedale sai ilma, et kuulnud oleks 😉 Igatahes päris armas loomake oli. Nii mõneski põõsas oli märgata linnupesi, öeldakse küll, et näppida ei tohi, siis jätavad pesa maha. Aga minu kogemus ütleb, kui sa just hirmsasti ei lammuta ja näppe sisse ei aja siis toimetavad linnukesed rahulikult edasi.
Räägitakse kõvasti, et kui tahad puid säästa kobraste eest siis tõmmake traat ümber. Puhas jura jutt, raibe närib ka siis kui võrk ümber. Ei aita see traat midagi. Kõige paremini aitab kobraste eest puid säästa koprapraad 😉
Metsas olid kõik paigaldatud pesakastid üürnikud leidnud. Pesakast-söögimajas oli ka ilusti pesa sees. Ja kes ütles, et linnud pole leidlikud. Panin paar suurt kuldnoka pesakasti ka metsa, nüüd vaatan, mida hekki, herilased on sisse kolinud vai, lennuava kuidagi pisike. Lähemalt vaadates selgus, et mingi väike linnuke oli saviga lennuava väiksemaks teinud ja tundis ennast nüüd mõnusalt suures pesakastis 😀 Igatahes mina pole sellist asja varem näinud.
-
Tamsalu lubjapark ja Toila
Üle pika aja vaatasime üle Tamsalu lubjapargi, midagi uut siia vahepeal tekkinud ei ole. Pigem on asi veidi unarusse jäänud ja loodus on asunud uuesti hoogsalt üle võtma kunagist mastaapset tööstusmaastikku. Kahju, et meil tehakse asju aina rohkem projektikampaania raames, nii nagu nõuka ajal Leninlikke laupäevakuid, nagu projekt läbi saab nii see asi ka ununeb. Varasemalt siin kolanud küll ja asi ka pilvepiirilt üle vaadatud, seekord tegime lihtsalt aega parajaks. Panen paari reaga nats ajalugu ka kirja 😉
Kõik algas raudteest: Tamsalu lubjatööstuse areng sai tuule tiibadesse 1876 aastal, mil avati Tapa – Tartu raudteeliin. See võimaldas toodangut mugavalt ja suures koguses edasi transportida. Kohaliku lubjatööstuse suurnimeks oli insener David Limberg, kes ehitas 19 sajandi lõpus Tamsallu esimesed moodsad ringahjud. Tamsalu lubi oli tuntud oma kõrge kvaliteedi poolest ja seda veeti isegi Peterburi ja Moskvasse. Aktiivne tootmine piirkonnas lõppes alles 1980 aastate lõpus, mil vanad tehnoloogiad ammendusid ja keskkonnanõuded karmistusid.
Eks praegu olegi siin suurimaks vaatamisväärsuseks hiiglaslikud paekivist ringahjud (nn Hoffmanni ahjud). Need võimaldasid lubja pidevat ja katkematut põletamist ning on omal alal silmapaistvad tööstusarhitektuuri mälestised kogu Baltikumis.
Toilas oli seekord plaan ainult Oru park pilvepiirilt üle vaadata. Maalt seda vaadatud juba küll ja küll 😀 Toila Oru park pidavat olema üks Põhja-Eesti külastatavamaid turismiobjekte. Kahjuks pole siin säilinud Oru loss ja seda ümbritsenud kõrvalhooned, need said II MS otsa täielikult. Aga innovatsioon on ka siia jõudnud, ning lossi hiilgeaega ja siseruume saab kogeda läbi spetsiaalse virtuaalreaalsuse tuuri. Oru pargi maastikukaitseala pindala on umbes 75 hektarit. Tegemist on ühe Eesti liigirikkaima pargiga – seal pidavat kasvama 258 erinevat puu- ja põõsaliiki ning nende vormi.
sd
-
Kunda vana tsemenditehas ja Toolse linnus
Sai lõpuks pilvepiirilt üle vaadatud Kunda vana tsemenditehas. Polnud siin tükimat aega käinud ja võrreldes eelmise korraga on siin kõik ikka üsna võssa kasvanud. Aga noh aimu saab. 1869 aastal otsustas Kunda mõisa omanik John Carl Girard de Soucanton koos kaubamajaga Thomas Clayhills & Son rajada Kundasse tsemendivabriku. Ametlikult alustas tehas tootmist 1870 aastal, olles sellega üks esimesi tsemenditehaseid kogu toonases Vene keisririigis.
Alguses kasutati tootmiseks nn šahtahjusid. Kunda tsement osutus erakordselt kvaliteetseks, seda kasutati suurte sadamate, kindlustuste ja sildade ehituseks üle terve Venemaa (sh Peterburis ja Kroonlinnas). Nõudluse kasvades ehitati 1892 aastal jõe orgu teine tehas, kuhu paigaldati juba kaasaegsemad klinkripõletusahjud. Just selle tehase massiivsed varemed ongi Kunda jõe ääres nähtavad. Kuna tsemenditootmine on äärmiselt energiamahukas siis ehitati 1893 aastal tehase tarbeks Kunda jõele Eesti esimene hüdroelektrijaam, see peaks olema ka üks esimesi kogu Baltikumis.
Tsemenditünnide transpordiks tehase ja Kunda sadama ning hiljem Rakvere raudteejaama vahel ehitati laiarööpmeline tööstusraudtee. Tehase ümber kujunes kiiresti asula kuna juhtkond ehitas töölistele elumajad, kooli, haigla ja sauna. Nii saigi alguse tänane Kunda linn.
Kunda vana tsemenditehas pilvepiirilt
Vaatasime üle pika aja üle ka Toolse linnuse. Siin lendama ei hakanud kuna see juba tehtud õige mitu korda 😉 Väidetavalt asus siin enne suure ordulinnuse rajamist Wrangelite aadliperekonnale kuulunud väiksem ja lihtsam kahekordne kindluselamu. Ordu ehitas esialgse kindluselamu ümber sisehooviga kompleksiks. 15 sajandi lõpuks ja 16 sajandi alguseks ümbritseti see kindlustatud eeshoovidega, mille müürid olid kuni 14 meetrit kõrged ja 2 meetrit paksud.
