-
Käre lahingupaik
Veel üks valge laik Eesti gloobuselt likvideeritud 😉 Varem küll kuulnud nendest Käre lahinguväljadest küll ja küll aga vaatama pole siiani jõudnud. Nüüd see kohake üle vaadatud nii maa pealt kui pilvepiirilt. Käre talu oli sõja ajal päris korralikus katlas, siinpool jõge olid Aadu mehed ja teisel pool jõge “Koba” mehed. Need viimased pressisid usinasti peale ja eks seetõttu pandi siin päris palju sibulaid varakult mulda. Tänapäevalgi on siin näha kõvasti kaevikuliine, tulepesasid jne. Osa punkreid on taastatud nende algses asukohas.
Siinsamas tegutseva klubi eesmärk on vanatehnika ja -vara säilitamine ning eksponeerimine. Ajaloolist militaarpärandit põimitakse kaasaegsete vaba aja veetmise võimalustega. Siin saab osaleda giidiga jalgsimatkal kaitseliini piirkonnas ja loomulikult näiteks KrAZiga mõnusa safari korraldada. Ja palju muidki ajaveetmise võimalusi on siin olemas. Eks meiegi vaatasime üle rikkaliku valikuga baari, maitsesime tervitusnapsu ja käisime luusimas kaevikuliinil 😉
Kui väike matk tehtud suundus enamus KrAZiga safarile, ma ei viitsinud minna, eks sellisega ole omalajal sõidetud nõrkemiseni mööda Siberi teid 😉 Ma parem vaatasin seda lahingupaika pilvepiirilt, ja siin on mida vaadata. Nii, et tasus täitsa ära siin käimine ja militaarhuvilistel soovitan ka seda kohta külastada.
Panin siia väikese video kohapealsest olustikust, rohkem videoid näeb siit
-
Holdre loss ja klaverimuuseum
Sada korda Holdre lossist mööda kimanud aga lähemalt uurida pole olnud aega, nüüd on see asi tehtud. Holdre mõis ehitati ilmselt kuskil 16 sajandi keskpaiku ja kuulus kuni 1767 aastani Holleritele, arvatavasti pärineb temalt ka mõisa nimi. Peale seda on mõis kuulunud paljudele omanikele, viimane neist oli Woldemar von Ditmar kellele mõis kuulus alates 1909 kuni 1919 aasta võõrandamiseni. Selles vahemikus ehitati mõisakeskus esinduslikuks, arhitektiks oli Otto Wildau, kes on ka Taagepera ja Karki mõisahoonete projekti autor. Millegipärast on Holdre muidugi märksa väiksem kui Taagepera aga ju siis pidigi nii olema. Ja torni pole siin ka olemas, kuigi väidetavalt projektis see oli.
1919 aasta riigistamisest kuni 1960ndate aastateni oli mõisas kool. Siin on olnud ka raamatukogu, külakeskus jne. Mingil hetkel oli siin isegi pioneerilaager. Üheksakümnendatel seisis mõis tühjalt ja lagunes. Tänapäeval on osa lossi remonditud ja selles osas asub Eesti klaverimuuseum.
Osad ruumid ootavad oma järge, aga ehk saavad needki ükskord korda.
Vaatasime lossi pilvepiirilt ka 😉
-
Pesakastide töökoda
Kui muidu tellitakse meilt lindude pesakasti meisterdamise komplekte korraga paar tükki siis seekord telliti neid lausa 60. Egas midagi, sebisin kärutäie sobivaid laudu ja läks saagimiseks. Aga nagu ikka siis kui sul on vaja palju saagida peab kindlasti midagi juhtuma 😀 😀 Seekord otsustas töölepingu juba teist korda järjest üles öelda platesaag. Ühel hetkel oli lihtsalt suits väljas ja maha põlenud ta oligi 😉 Seekord otsustasin, et rohkem seda parandama ei hakka ja ostan uue miiusae. No aga asjad juhtuvad ju ikka sellisel päeval kus kõik ehituspoed on kinni või asuvad megakaugel. Pool päeva jebimist ja uus saag oligi olemas. Siis veel pool päeva ja pesakastide komplektid olidki valmis saetud ja pakitud.
Need pesakastid läksid metsa koos metsaistutusseltskonnaga. Ma arvan, et see oli väga tänuväärne üritus, kahju, et selliseid üliharva korraldatakse. Kahjuks puudub statistika mitu korterit välja üüriti 😉 Kui teil tuli nüüd samuti mõte linnukestele pesakaste üles panna siis meie poest saab nii valmis pesakaste kui ka komplekte koos lastega meisterdamiseks.
Loodame, et need pesakastid pandi ilusti üles ka. Mitte nii nagu ühed tegijad seda tegid. Ülespaneku asemel visati need lihtsalt ühte mahajäetud majja kuhja ja sinna nad jäid
-
Kurese ja Soontagana
Varasemalt siin Kuresel ja Soontaganal käinud mõned korrad luusimas, aga üks asi on asja vaadata maapinnalt ning hoopis teine pilvepiirilt. Kurese sumbküla kandist on avastatud pronksiaegne kindlustatud asula ja varasest rauaajast pärinev ringvall. Nii et see küla on ikka hiidvana. Mis on muidugi veel huvitav, et majad, kaevud, keldrid, kiviaiad jne. on kõik paekivist. Kiviaedu pidavat olema siinkandis 30 kilomeetri tuuris. Kusjuures huvitav on see, et tsaariaegsete kaartide põhjal olevat siin külas olnud 23 talu ja 6 tuuleveskit…. Elektrit pole siin külas kunagi olnud. Sel korral jäi muidugi see ringvall linnus vaatamata, aga siis ongi põhjust tagasi tulla 😉
Väike video Kurese külast.
Kui Kurese uuritud kimasime Soontagana maalinna uurima. See asub keset Avanduse sood asuval soosaarel. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. Tänapäeval saab sinna muidugi ilma salajast sooteed teadmata. Siin on ka RMK lõkkekoht ja onn kus saab vajadusel ööbida. Muidugi ei puudu siit ka korralik vaatetorn, sinna ei hakanud seekord ronima. Vaatasime seekord drooniga nii soosaart kui linnust. Ja ega see saar nüüd niisama pisike polegi, ühest otsast teise veidi üle kilomeetri.
Väike video soosaarest
-
Poola, Jeesuse kuju
Poolast läbi kihutades meenus, et kuskil Poola avarustel pandi püsti maailma suurim Jeesuse kuju. Google aitas kohe hädast välja 😀 😀 Selgus, et see asjandus asus Swiebodzini linnas ja on 33 meetri kõrgune ning asub omakorda 16 meetri kõrgusel künkal. Väidetavalt peaks see kuju olema kõrgem kui Cristo de la Concodia kuju Boliivias (valmis 1994, kõrgus 34,2 meetrit) ja tuntud Lunastaja Kristuse kuju Rio de Janeiros (valmis 1931, kõrgus ilma aluseta 30 meetrit). Mõeldud-tehtud… tegime väikse kõrvalpõike uurimaks kas Google ikka teab kõiki asju 😀 Kurrja oligi teine täitsa olemas ja paistis üle küla. Parkla turistidele kohe jalamil jalavaeva vähendamiseks. Tahtsime üles mätta otsa minna aga seekord ei lastud, väidetavalt miskid hooldustööd. Läksime luusisime linnakeses. Midagi erilist silma ei hakanud. Kohalik kirik oli omapärane, aias kujukesed ja lambad muru niitmas 😀
Kirik seest oli päris edev nagu sealsed kirikud ikka. Muud väga vaadata ei olnudki. Sinna tuleb ükspäev uuesti minna ja seda kuju lähemalt uurida.
-
Maardu lemmikloomakalmistu
Tavaliselt korrastame ja ehitame hauaplatse üle Eesti erinevatel inimestele mõeldud kalmistutel. Poleks osanud arvatagi, et satume sama tööd tegema ka lemmikloomakalmistule. Aga nüüd siis see ka tehtud ja nähtud. Kusjuures lemmikloomakalmistu ei erine kujunduse poolest praktiliselt üldse tavakalmistust. Isegi urnisein on olemas. Seda esineb väga vähestel kalmistutel aga näe siin on olemas.
Muidu kalmistu nagu kalmistu ikka, ainult, et hauad on pisikesed. Piirdematerjalina võib ka siin näha lisaks käepärastele materjalidele ja plastmassile musta graniiti, lihvbetooni jne. Muidugi näeb siin ka selliseid kujunduselemente mida tavakalmistul ei näe, alates nöörpiirdest fotoseinani välja. Kusjuures mõni platsike on vägagi maitsekalt kujundatud
Ega sellelgi kalmistul pole pääsu mahajäetud platsidest ja neid siin ikka on. Huvitav kuidas siin kalmistul käib hooldamata hauaplatside andmine uutele kasutajatele ja pealematmise protseduur. Kusjuures rahvast käis siin kalmistul ikka palju, nii lilli istutamas kui küünlaid panemas. Kokkuvõtvalt võib öelda, et päris huvitav kogemus oli ja kindlasti soovitan kalmistukultuuri huvilistel käia ka sellistel kalmistutel.
-
Ridala kirik
Sattusin asju ajama Ridalasse aga kui seal juba olla siis tuleb ka kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Tore üllatus oli, et kohalik kirikuõpetaja juhtus täitsa tuttav inimene olema 😉 Loomulikult sai see kohe ära kasutatud 😀 ja kirikus kõikvõimalikud kohad läbi käidud. Kirik on päris omapärane… ühelööviline kodakirik, mis koosneb väga korrapäraselt ja süsteemselt kavandatud kahe võlvikuga pikihoonest ja sellega avara võidukaarega ühendatud kooriruumist. Kiriku ehitamine dateeritakse üldiselt aastaisse 1265-1270, juhtiv meister tuli tõenäoliselt Vestfaalist. Kirik on püsinud tulest ja sõdadest kahjustamata, pikihoone katusel on tänaseni vanade meistrimärkidega tähistatud katusekivid.
Kirik on pühendatud pühale Maarja-Magdaleenale, kes on Kristuse ülestõusmise esmatunnistaja, patukahetsejate ning elu üle järelemõtlejate pühak. Kaitsepühaku valik viitab Ridala kiriku tähtsusele patukahetsejatest palverändurite marsruudil. Kirikuaias on säilinud ka massiivseid nn patukahetsusriste. Üks ristidest seisab kirikus ja selle juurde saavad kirikulised süüdata oma palveküünalt. Kellatorn ulatub vaid katuseharjani, legendi järgi ehitati torn nii madal kartusest merelt tuleva ohu ees. Tornis on kaks kella. Üks annetatud 1692. aastal Valentin Wulffi poolt, väike kell valati 1806 Tallinnas. Kirikaias on kõige väärtuslikumad 13. saj. pärinevad päikeseratta ja elupuumotiiviga trapetsikujulised hauatähised. Väga vanad on ka kaks massiivset kiviristi kiriku peasissepääsu lähedal.
Ainus Eestis säilinud omataoline altariruumi vahevõre – on annetatud parun Fabian Ernst von Ungern-Sternbergi ja tema abikaasa (sünd. von Wrangel) poolt ning pärineb arvatavasti samalt meistrilt ja aastast kui altargi. Kiriku seintel ja laes on välja puhastatud vanu jooniseid ja mida pole ka varem kuskil näinud… Laes on itsitava jumala pilt 😀 😀
Turnisin mööda kitsast treppi kiriku lae peale. Käik oli ikka päris kitsas, mina oma raamiga mahtusin veel läbi aga ilmselt juba minust suurem raam tekitaks probleeme 😀 😀 Lae pealsel oli käigutee ja õpetaja sõnul saab kirikus ka ööbida nö. teelise kiriku programmi raames. Piilusin kellatornis kelli ka, seal 2 pisikest kella täitsa olemas 😉
Kogudusemaja juures oli põnev õunaaed. Kohalikud külad on istutanud sinna igasugu sorti õunapuid. Puud pidavat olema istutatud valmimise järgi varajastest hiliste sortideni välja 😉 Igaljuhul tasub möödaminnes seal teha väike peatus 😉
